Pages

neljapäev, august 30

Ratatouille

Ma käisin täna kinos. Üksinda. Ratatouille vaatamas. Oli üks äärmiselt lahe film! Natuke tobe on muidugi üksinda omaette kinos naerda, eriti, kui sinu naaber väga morn on, aga noh, elasin üle. Ja inspiratsiooni sain filmist muidugi kuhjaga. Peale kino suundusin kohe toidupoodi ja hakkasin arutult igasugu häid asju ostma. Kuna ma olin inspiratsioonist nii tulvil ja erutunud, ei suutnud üldse poes mõtteid koondada ja ostsin niisama head parmesani ja virsikuid ja toorsuitsusinki ja tüümiani ja... Kodus keerasin endale kohe ühe salati kokku...
Ja ohhhh.... küll ma annaks palju et saaksin olla pisike rotike ühe tõelise koka mütsi sees ja vaadata kuidas ta kokkab... Ja siis ma tahaks, et oleks üks mõnus ja hügieeniline turg, kust saaks värsket ja kvaliteetset toorainet... Ja siis ma tahaks kohe praegu olla prantsusmaal mõnes heas restoranis. Või Itaalias :) Unistused...
Aga kui filmis kõlas mõte, et kõik võivad kokata, siis minu põhiline moto on, et pole halba toitu, on halvasti tehtud toit. Näiteks. Kui me Andresega tutvusime, siis ta teatas kohe, et tema mingeid juurikaid küll ei söö, peale kartuli muidugi. Et lapsepõlves topiti ja jube oli. Kui ma siis mõne aja pärast sain teada, et nende peres tehti ühepajatoitu nii, et pandi kõik juurikad korraga rohkesse vette keema ja keedeti pehmeks, siis ma mõistsin teda. Ma ka sellist asja ei sööks. Meil tähendas ühepajatoit seda, et juurikaid hautati rohkes võis. Vett pandi ainult tilk, kui oli põhjakõrbemise oht. Ja tasapisi harjus Andreski juurikatoite sööma. Sest ta ütles, et see minu ühepajatoit pole üldse nagu ühepajatoit. Mõned nädalad tagasi "moorisin" rohkes võis noori porgandeid. Lisasin ainult soola. Vaatamata sellele, et lõunaks olid peale porgandite veel "mooritud" veiseliha, kartul ja värske salat, ütles Andres, et kõige parem asi lõunasöögis on need porgandid. Seda ütles Andres, kes kümme aastat tagasi resoluutselt keeldus mingisugustki kuumtöödeldud juurikat söömast.
Ja kuna jutt on niikuinii juba väga laiali valgunud, siis ühest unistusest veel - unistan kasvuhoonest :) Ja paljudest peenardest ja korralikust sõnnikust ja rohkest vabast ajast :) Et saaks ise oma toitu kasvatada ja et saaks jälle tunda õiget tomatimaitset. Ja et lapsed näeksid, kuidas ühest väiksest seemnest võib kasvada suur kõrvits. Aga peale saagikoristust ihkab süda jälle linna. Toida hunti palju tahad, ikka vaatab metsa poole :) Linna poole siis :) Ja kevadel maa poole. Sellest tulenevalt on minu kõige suurem unistus, et ma suudaksin aastaläbi maal rahulikult elada, ilma et kibeleks kinno-kohvikusse-poodi. Huvitav, kas ma kunagi saavutan selle sisemise rahu ja tasakaalu, mida aastaringne maal elamine nõuab?
Tegelikult tahtsin sellest kirjutada, et tore film oli :) Aga tuli jutt nagu ühepajatoit või siis ratatouille :)

12 kommentaari:

Anu ütles ...

sama siin - unistan kasvuhoonest, heast mullast ja sõnnikust ja peenramaast, kuhu külvata lattube, kurke, spinatit, salatit jms. aga minu puhul see vist jääbki unistuseks, kuna maad liiga vähe ja seegi mändide all ja planeering selline, et kasvuhoone lihtsalt ei sobi kuskile.

ants ütles ...

Krentu! Need mooritud porgandid kõlavad nii isuäratavalt, et tahaks proovida ise ka teha (Kokandus aegajalt mu tagasihoidlik hobi J). Siiski paluksin Sinult natuke lähemaid juhiseid. Kui suured tükid võtta? Kui palju võid? (Arvan ,et Keiju kõlbab ehk ka?) Umbes kaua aega läheb? Kas midagi maitseainetest ka panna peale soola? Meil on üks tubli malmist hautamispott (Hackmann). Arvan, et selles annab teha küll. Aga kas panna praeahju või võib teha ka lahtisel tulel gaasipliidil? Sa võid mulle vastuse meilida: antskand@hot.ee , kui see suurt tüli ei tee.

Tiina ütles ...

Tegelt need mooritud porgandid huvitaks mindki. Mul päris juurika-vastast kodus ei ole. Ent ega ta igatsugu värki kah suhu pane. Et siis teeks ka proovi.

Aga see film meeldis mullegi. Väga. Ja juba ma mõtlen, et veelkord. Kasvõi üksi.

Krentu ütles ...

Need mooritud porgandid on lihtsamast lihtsamad. Sõna "moorimine" on minu vanaema kõnepruugist :)Hautamine ei kõla üldse isuäratavalt, kuigi tähendab enam-vähem sama.
Kõige olulisemad on head porgandid (mul ema tõi turult noori porgandeid, teate küll, niimoodi niidiga kimpu seotud veel) ja ehtne taluvõi. Ants, Keiju ei kõlba kohe mitte, pealegi pole see eriti tervislik :) Mina moorisin tavalises paksupõhjalises potis, panin sinna umbes veerand pakki võid ja siis kimbu porgandeid. Või tuleb enne kuumaks lasta ja siis umbes 1 cm porgandirõngad potti panna. Mulle meeldib moorida natuke tugevamal tulel, nii et porgandid mitte ei haudu väga pehmeks, vaid et neile tekib selline kerge koorik ümber ja jäävad pisut-pisut krõmpsuks. Selle jaoks peabki võid palju olema. Muidu kõrbeks põhja. Ja siis tuleb ainult natuke soola lisada. Ei mingeid maitseaineid. On ju lihtne. Aga kui on magusad porgandid ja palju võid, siis on uskumatult head :) Nii et kõik algab ikka heast toorainest :)

Terje ütles ...

Huvitav, kuidas saab see tavaline veega hautatud ühepajatoit paha olla. Ma nii ainult teengi ja kuidagi hirmus hea on. Maitsestada muidugi tuleb ka.

Krentu ütles ...

No ma mõtlesin nii, et vett pannakse kohe palju. Et nagu keetmine rohkem. Maitsed on ka muidugi erinevad.

Age ütles ...

Mul kasvad tomatid peenra peal. eelmisel aastal kasutasin spets välitomateid, aga sel aastal panin tavalised õue ja saak on aus, no nii aus kui kolm tomatid anda suudavad, teised kaks on mingid kollased kirstomatid. Ja neil on ka see "õige" maitse. PS mul praegu kuivavad ämma kasvatatud tomatid ahjus (puuahjus).

Sirliiz ütles ...

Jaa, porgandid sellisel kujul on nii maitsvad. Minu mees ka lausa nõuab neid kui pole kaua teinud, talvel ajavad meil külmutatud beebiporgandid ka asja ära. Üldse aedviljadest rääkides mäletan kuidas väiksena jälestasin stroovitud porgandeid/herneid, nüüd endatehtu läheb hästi roaks.

Anonüümne ütles ...

Krentu,
kui sul aega on, kas sa saaksid siia kirja panna ka kogu yhepajatoidu valmistusviisi. Et mis saab peale porgandeid, kuidas liha hautada ja kapsast. Nii isu tuli peale.

Aitahh.

Inx ütles ...

Kigepealt filmist:
Käisin seda vaatamas kaks nädalat tagasi beebikinos :) ja olin nii õnnelik, et selline moodus lastega emmedele on olemas :) Film oli väga hea ja tõeliselt armas. Peaks endale selle DVD hankima.
Meeldib mullegi see moto, et kokata võivad kõik :D Ei ole just suur spetsialist, aga kui on aega ja millest teha-kokkan ja katsetan meeleldi. Eile üle pika aja üles mees, et ma tegin VÄGA HEA pikkpoisi :D
Oma väikesest aialapist unistaks minagi, aga see peaks olema teatud tingimustega-mitte aiamaa suvalises kohas, vaid justnimelt-oma hoovis.
Moorimine-see sõna on ka minu sõnavaras täiesti olemas ja pärit lapsepõlvekodust.
Mina üldiselt teen ka ühepajatoitu veega ja terve pere, kaasaarvatud mees-söövad meeleldi :)Selle võiga värgi katsetan aga kindlasti ära.
Mina tunnen korralikust turust väga puudust-Raplas lihtsalt pole isegi nimetamistväärt see turg :S Seal suures enamuses müüakse kahtlast tööstuskaupa hoois ja heal juhul kartulit ka. Paat lihaputkat olen seal näinud, aga hais ulatub juba õue ja sellisesse sisse ei tahagi minna :(

Maarja ütles ...

ükspäev kui seda su lugu lugesin, jäid need porgandid kummitama.
täna tegin stoovitud kapsast-porgandit koos ja tuli väga mõnus.
aitüma inspiratsiuuni eest.

Kaili ütles ...

lapsepõlv on huvitav asi. meelde jääb igasuguseid vigureid, teatud toidud võivad sind terve elu kummitada. meil tegi ema ühepajatoitu kahel viisil - esimene oli maitsev, tummine, pisikeste köögivilja- ja lihakuubikutega (või hakklihaga). ning siis see teine - vees keedetud tervete aedviljade ja suurte lihakäntsakatega. minu lemmik oli see esimene ja ma ei mõistnud, miks seda teist ka ühepajatoiduks nimetatakse. nojah - ühes pajas oli ta ju tehtud. igal juhul see vees keedetud variant minu lemmik ei olnud. suurtele inimestele paistis see meeldivat. mäletan, et tegu oli ka tüüpilise talgutoiduga - maal vanaema juures tehti ühiselt mingit tööd ja siis pakuti töölistele seda mitte kõige paremat ühepajatoitu. ühel vastlapäeval aga käisime klassikaaslastega kelgutamas ja koju jõudes oli kõht hirmus tühi. ema oli jälle seda... valet ühepajatoitu teinud. aga te ei kujuta ette, kui hästi see tühja kõhu peale maitses :) sellest ajast hakkasin ma ka seda ühepajatoitu austama, kuigi lemmikuks jäi ikka see pisikestest tükkidest ja tummisem. nii et jah - on täiesti olemas kaks erinevat välimust ühe sama mõiste - ühepajatoit - all. samal ajal võivad meeldivad tegevused toidu ka lapsepõlves maitsvaks muuta. asi on vist tõepoolest serveerimises. minu teinepool keeldub söömast tervislikke asju (igasugused juurikatoidud käivad sinna alla). ütleb, et on lapsepõlves sunnitud sööma ja nüüd enam ei taha. aga ta võiks paindlikum olla. mina söön näiteks kõike. asi on väga paljuski peas kinni. inimesed mõtlevad igasugused toidud endale halvaks, aga tegelikult on nende toitudega halvad mälestused, mis on tegelikult kurb. aga kui neid lasepõlve vastikuid toite suures eas väga hästi teha ja siis pirtsutajatele ette anda, siis näib asi toimivat - nagu Sinu Andrese pealgi näha :)