Ükskord, kui ma väike olin, käisime vanaemaga tema sõbrannal külas. Sõbranna oli imemaitsvaid tomatisaiu teinud. Me vanaemaga sõime kohe mehiselt, ei hoolinud isegi viisakusest - nii häid saiu ei saa ainult ühte süüa. Ühtlasi uuris vanaema järgi, kuidas saiu täpselt teha ja alates sellest tegi ta neid igal aastal. Alates sellest ajast, kui tema kasvuhoones esimene tomat roosaka varjundi võttis kuni viimse tomatini sügisel- tomatisaiad olid pidevalt laual. Kõik sõid ja kiitsid.
Täna tegin neid samu tomatisaiu. Ja mõtlesin, et patt oleks nii head asja mitte teistega jagada.
Tomatisaiad
(kogused on ligikaudsed)
6 viilu saia
50 g võid
3 suurt tomatit
1 keskmine sibul
soola
pipart
tilli
Kõige olulisem asi saiade juures, isegi olulisem, kui head küpsed tomatid, on saia praadimine. Sai tuleb praadida pannil keskmisel kuumusel rohke taluvõiga kuldseks. Selline võiga aeglaselt praetud sai omandab kerge magusa maitse. Seda praadimist ei tohi asendada röstimisega ega võid õliga. Enne saia praadimist tuleks aga kate valmis teha, et see saaks saiade praadimise aegu natuke maitsestuda. Katteks tuleb tomat hakkida väikesteks kuubikuteks ja sibul veel väiksemateks tükkideks. Hakitud tomat ja sibul tuleb kausis segada, maitsestada soola-pipra-tilliga.
Mina teen nii, et panen saiad ühe taldriku peale ja tomatikatte kausi sisse ja siis igaüks teeb endale vahetult enne söömist ise saia. Sest kui saiad valmis teha, ehk siis tomatikate saiale panna, läheb sai kole ruttu pehmeks ja see ei ole hea.
9 kommentaari:
Armas postitus!! Ma pole sada aastat saia võis praadinud, Sinu vanaema retsept on see-eest ääretult ahvatlev, nii et varsti proovin ise ka!
ehee, sinu vanaema sõbranna oli vist itaalias turismireisil käinud!
ja jah, ma mõtlesin tükk aega, kas panna pealkirjaks vanaema tomatisaiad või vanaema bruchettad :)
jube kihvt, et keegi juba veneajal selliseid tegi.
proovisin, vaga head. aitahh.
Väga isuäratav! Proovin ka.
Aga tahtsin sult Krentu küsida muud. Sa kirjutasid kunagi varem oma ühepajatoidust, mis nagu ei olegi ühepajatoit. Ma olen vahepeal mitu korda mõelnud selle peale, et huvitav, kuidas sa seda siis teed? Äkki jagad ka seda nippi? Ma saaks ka ehk oma lapsed üle arvamusest, et ühepajatoit on üäka.
Triin, see ühepajatoit on ikka ühepajatoit:) Ainult et ma ei lisa vett. Sulatan suures potis umbes veerand pakki võid ja lisan esmalt peeneks tükeldatud kapsa. Mõne aja pärast lisan tükeldatud porgandid ja veel mõne aja pärast tükeldatud kartulid. Hautan köögiviljad nõrgal kuumusel, kaane all, aega ajalt segades, omas mahlas pehmeks. Kui tuli väga madal hoida ja aega ajalt segada, siis ei kõrbe põhja. No minu pliidil on nii, et 3 on kõige kuumem ja 0,5 kõige madalam. Ma tavaliselt hautan 1 või 0,5 peal. Kõige lõpuks lisan liha. Tavaliselt ma praen pannil hakkliha, maitsestan ja lisan köögiviljadele. Vahel panen aga nt kanaliha. Vahel lisan traditsioonilisele kapsas-porgand-kartulile nt tomatit, paprikat. Kaalikat tavaliselt ei pane, see ei tee asja eriti heaks. No ja polegi muud. Söön hapukoore ja rohelisega.
Aga minu arvates võtab vee lisamine juurikatelt hea magusa maitse. Võib lisada pisikese sortsu poti põhja, kui on põhjakõrbemise oht. Aga seda saab ennetada segamise ja kaane peal hoidmisega.
Suur tänu! Proovin seda teha. Kõlab küll hästi.
mina olen harjunud ka, et ühepajatoit on selline ühtlane lödi, aga sõprade juures tehakse ühepaja toitu hoopis nii:
hautad suitsuribid pehmeks suht vähese veega (noh alguses paned niipalju vett, et kondid kaetud oleks). siis paned suurte tükkidena (väiksemad kartulid jäävad terveks) kartulid, porgandid, terved oakaund (need peenikesed kaunad, mitte need suured, mida kaunteta süüakse ja millst vastlapäevaks oasuppi tehakse) ja kapsasektorid sinna peale hauduma. maitseks sooal ja lõpusk veel peoga tilli otsa. süüa võid nt tomatisalati ja hapukoorega.
ülivägajubehea. eriti hea,kui tegemist on noore köögiviljaga. isegi mu mees sööb ja laulab (kuigi ta muidu vabatahtlikult juurikaid suhu ei pane).
Postita kommentaar