Pages

esmaspäev, oktoober 29

Viiekuune Sander


Täna sai Sander viieseks. Kahe nädala tagused numbrid on: 8 kg ja 69 cm. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Maibrit polnud aastasena ka nii raske.
Sander on meil suur südametemurdja - nii kui ta kellelegi naeratab, ja seda teeb ta tihti, siis kõik kohe sulavad :) Sander on üsna rahuliku meelega ja teeb häält tavaliselt siis, kui kõht on tühi või uni silmas. Enamuse ajast on rõõmsas tujus. Magab päeval ainult rõdul vankris, toas ei oskagi eriti magama jääda. Öösel siiski magab toas, minu kaisus. Sest ta sööb väga tihti ja ma ei viitsi teda kogu aeg oma voodisse tõsta. Hommikul ärkab peaaegu alati pool üheksa. Pool tundi on ta nõus minu kõrval mänguasjadega mängima, siis pean ma end püsti ajama. Sandri lemmikinimene on Maibrit. Maibriti trikkide ja naljade peale ta lausa kilkab. Haare on Sandrl ka tugev. Pihku jäävad talle küll Maibriti kiharad, küll emme nahk... Ja seljalt kõhule pöörab ta hoogsalt. Nii kui ta maha panna, on hopsti kohe kõhuli.
Täna tähistasime sünnipäeva vanavanemate ja tädi-ristiisa seltsis. Sõime küpsisetorti ja vaatasime tähetantse ka :)

laupäev, oktoober 20

Reis Helsingisse


Eelmisel nädalal käisime Helsingis. See oli minu jaoks suursündmus, justkui oleks aeg 15 aastat tagasi keeratud. Ma juba suvel planeerisin, et kui minu oma pangakontole hakkab jälle midagi laekuma, siis ma lähen Helsingisse ja külastan seal kõiki kohti, mida hing ihaldab. Et selline preemia- ja lõõgastusreis minule. Sest Helsingi mulle kohutavalt meeldib, seal on selline mõnus õhkond kohe. Ja parajalt ligidal ka. Sest mina ei ole küll selline reisisell, kes beebiga kuskile lõunamaale läheks.Nii ma broneerisin meile laevapiletid ja toa korralikus hotellis, kutsusime minu ema Maibritti vaatama ja läksime. Ja oli väga mõnus! Suisa kaks korda külastasime minu absoluutset lemmikkohvikut Strindberg (Põhjaesplanaadi ja Mikonkatu nurgal). Sellisest kohvikust olen ma Tallinnas puudust tundnud. Väga lahedad kohvikukülastajad, stiilne ja pisut kulunud mööbel, maitsvad koogid ja kohvid - kõik see kokku teeb ühe kümnepunktise kohviku. Loomulikult käisin Hobboksis ja Menita lõngapoes. Hobiraamatute poes käisime mõlemal päeval a 1,5 tundi. Praktilise eestlasena kalkuleerisin ma muidugi kohe, et Amazonist on ikkagi soodsam tellida, aga et ikka natuke viisakust alles jääks, siis ostsin ühe laheda raamatu mis annab ideid lastega koos meisterdamiseks. Aga ohhhh! milliseid raamatuid on olemas! Ja see pood ise - armas vaibakene maas, lauakene ja diivan, kõrval kohvikann ja küpsisekauss ja silt, et "koos kohviga on palju mõnusam raamatuid sirvida"!Lõngapoes ma küll ahmsin õhku ja katsusin neid lõngu, mida ma ainult ajakirjast olen näinud aga siiski pead ei kaotanud. Läksin sinna sellise luksusmõttega, et luban endale kaua ihaldatud Rowani Felted Tweed lõnga. Kohapeal aga leidsin identse kuid poole odavama Grignasco tango ja mõtlesin, et mis ma siis ikka rahaga laamendad ning ostsin hoopis selle Tango.Disainimuuseum oli täielik pettumus. Minu palavalt armastatud Iittala nõud ja muud soome disaini tähtteosed olid surutud kuskile vitriini taha ja nummerdatud. See nägi välja nagu nõuka aegne muuseum. Muuseumi ülejäänud kahel korrusel eksponeeriti Jaapani siidi-gobelääni-moodi-vaipu ja vaase, mis mulle ei imponeerinud. Pealegi, võõras linnas (kuigi, mis võõras see Helsingi ikka on) meeldib mulle hoopis rohkem kohvikutes käia ja tänavatel inimesi ja maju vaadata kui muuseumis käia.Loomulikult tegin osturetke ka laste HjaM-i. Ning Muumipoodi. Suurte HjaM oli seekord pettumus.
Tagasi tulime Galaxiga, puhtast huvist, et milline see laev siis väja näeb. Ilus oli, aga milleks teha sellist ilusat laeva, kui 90% reisijatest on punaste ninade, katkiste hammaste ja väljakasvanud soengutega räuskavad inimesed? Ma omaarust olen täitsa keskmiselt tolerantne inimene, aga see kontinget hakkas ikka küll närvidele käima. Ja pole laevas sellist kohta, mis oleks enam-vähem vaikne ja kus saaks istuda. Tundub et ainuke eesmärk on joomine ja selleks pakuti laevas ikka väga palju võimalusi.
Aga see ei halvendanud sugugi meie reisielamust. Reis oli mõnus, loksutas mind minu igapäevarutiinist täitsa lahti. Ja kui ma nüüd sellele tagantjärgi mõtlen, siis kõige mõnusam hetk oli ikkagi Strindbergi kohvikus Andresega jutustades.
PS. Alloleva pildi tegin spetsiaalselt Pillele. Jalutasima mööda ühest koka poest. Igaks juhuks sisse ei läinud.

Uued raamatud

Ma käisin täna raamatupoes :)
Ostsin:
1. Ellen Niit "Pille-Riini lood"
2. Eno Raud "Peep ja sõnad"
3. Aino Pervik "Kollane autopõrnikas sõidab ringi"
4. "Õpi joonistama!" Koos võlutahvliga, nagu Ketlinil
5. Maire Suitsu, Lia Virkus "Suur küpsetamisraamat 2"
6. Kristiina Ehin "Kaitseala"
Seda juhtub tihti, et ma kaotan raamatupoes pea. Aga ma ei saanud vastu panna nendele lasteraamatutele, mis on kordustrükid minu lapsepõlveraamatutest. Ja Ketlini joonistamise raamat on külas käies ülimenukaks osutunud. Ja küpsetamisraamatust on nii palju lugeda. Kristiina Ehini raamatut olen ihaldanud juba sellest ajast, kui nägin temaga saadet (oli vist Osoon). Muuhulgas küsis saatejuht temalt, mida ta arvab kaitsealast kui nähtusest. Kristiina Ehin ültes: "Ma arvan, et inimese soov kaitsta midagi enda ümber on tegelikult soov kaitsta midagi enda sees." See mõte istub mul kogu aeg õla peal ja ei unune. Ma ei tea miks. Aga mulle see meeldib. Ja tasub äramärkimist, et "Kaitseala" on üks väga ilus raamat. Ja nüüd ma hakkan seda lugema. Ja õhtul loen Maibritile tema raamatuid. Mõnus-mõnus!

Mummumütsilainel

Ma olen praegu mummumütsilaine harjal. Mulle lihtsalt nii meeldib neid kududa. Muutsin natuke üle aasta tagasi aretatud mustrit ja tänavused mummumütsid on veel julgemad. Endale kudusin rohelise-punase maasikamütsi. Sõbranna Marjule kudusin pruuni. Õele teen halli-punast. Ühele väikesele tüdrukule tegin eelmise aasta versiooni punase. Järge ootavad kolme tüdruku mütsid. Üldiselt mulle ei meeldi ühte asja mitu korda järjest teha, aga kuna värvid on erinevad, siis on nii huvitav vaadata, kuidas üks ja seesama müts tundub erinevates värvikombinatsioonides hoopis erinev.
Kanda saab kahtepidi - äär üleval või alla keeratud.Lõng: Novita Aino, Novita Princess Mohair
Vardad: nr 6
Muster: oma

esmaspäev, oktoober 1

Maibriti kampsun

Teosammul, aga siiski, ma ikka koon ka veel. Kaks rida päevas. Parematel päevadel kümme :) Aga ka tigu jõuab ükskord sihini ja mina jõuan ka aeg-ajalt midagi valmis. Ei ole vist vaja öelda, et kui teha kaks kuud ühte väikest lapse kampsunit, siis on lõpuks sellest nii hirmus suur tüdimus. Aga lõpptulemusega jäin üsna rahule. Seda enam, et tegin kõik oma peast, palmikud pärinevad VK Stitchionary 2 raamatust. Ma arvan, et kui ei oleks olnud seda suurt palmikut hõlma peal, siis ma oleks laiskusest ikka raglaani teinud. Aga raglaan oleks selle palmiku ära söönud, nii et tuli teha otsapandud varrukas. Kuna lõng on jäme ja kudum paks, siis jäid õmblused pisut jäigad. Õnneks oli taipu hõlmad ja selg ühes tükis teha. Ja algul plaanisin kapuutsiga kampsunit teha, aga ma ütlen ausalt, ma lihtsalt ei viiiiiiitsinud enam seda kapuutsi kuduma hakata. Ja see lõng, Novita Maxi, on äärmiselt kudujavaenulik. Ta koosneb sajast niidist ja pooltel kordadel tahab varras minna lõngast läbi ja see jääb kole-kole. Aga iseenesest on lõng mõnus katsuda ja kui korralikult (ehk aeglaselt) kududa, siis jääb ka ilus mu meelest.
Lõng: Novita Maxi
Palmiku muster: VK Stitchionary 2
Muu on omalooming