Pages

neljapäev, märts 6

Puudutus

Läksin täna Sandriga arsti juurde. Upitasin ta turvatoolist välja, sülle, ja jäin vaatama korraks lähedal asuvast autost väljuvat vanemat meest. Ta läks ümber auto, tegi ukse lahti ja tõstis autost välja, sülle, oma ema, ja pani ta ratastooli. Niimoodi täitsa sülle võttis kohe.
Sellel hetkel tundus mulle, et kaks ringi oleks justkui omavahel kokku puutunud. Ühel ringil ollakse alguses, kus ema tõstab sülle oma poja. Teine ring on juba lõpus, kus poeg tõstab sülle oma haige ema. Midagi selles hetkes oli nii liigutavat, et ma pidin kõvasti pisaraid tagasi hoidma. Selle vanaproua kortsus-kortsus nägu ja tänulik ilme ei lähe meelest.
Päevad lähevad nii kiiresti, lapsed kasvavad nii kiiresti. Iga päeva eest peaks tänulik olema. Aega peaks oskama maha võtta.

9 kommentaari:

helenneleh ütles ...

Mõtlen viimastel päevadel samuti sageli sellele, kuidas aeg läheb meeletult kiiresti, laps kasvab ja varsti ongi juba suur inimene. Ning püüan endale seda meelede tuletada ka hetkedel, mil lõputu ajapuudus, rutiin ja tegemata tööd lainena üle pea kokku löövad nii, et virisemissoov on vastupandamatu. Sinu viimased postitused on veelgi rohkem meelde tuletanud seda, et ka vahel masendavrutiinsena tunduvat argipäeva tuleb tegelikult nautida. Ja lapse (sageli väsitavat) vajadust oma ema järele samuti, sest see möödub oi kui kiiresti.

Nüüd läks väga segaseks, aga eks aeg ole ka hiline :)

Helenneleh

Evelyn ütles ...

Oh jummel küll, nüüd sa panid mu lahinal nutma... meenutades tänast ööd, kui ma oma palavikust hõõguvat pojaraasu kaisus hoidsin.

Maret ütles ...

Aga mina ei suutnud seda lugedes olla ilma pisarateta. Lihtsalt ei suutnud.

Sirliiz ütles ...

Krentu, sa oskad nii ilusasti emotsioonid sõnadesse panna, ma ei suutnud isegi praegu, tööl laua taga, pisaraid tagasi hoida.
Ja nüüd ma tahaks kohe nutta veel sellepärast, et mul veel lapsi ei ole, järelikult olen nii paljust juba ilma jäänud..

Katrin ütles ...

Ei ole õigemat juttu...

Tiina ütles ...

Ju see seos oli Sulle sel hetkel määratud näha ja nii kena ning poeetiline, kuidas selle sõnadesse vormisid.
See liigutas tõesti.

Ingrid ütles ...

Ja ma neelan praegu pisaraid alla.

KK ütles ...

Liigutav.
Mulle meenus minu vanaema, keda me viimased kuud voodist pesema tõstsime ja tagasi. Tänulik oli ta muidugi aga nii raske oli kuulata tema jutte sellest, kuidas ta meile koormaks on. No oli raske muidugi, aga nii ei mõelnud ka keegi, et koormaks.
Kuigi lastega võib minna nii ja naa, viimased paar nädalat oli ema temaga üksi. Teised lihtsalt ei suutnud... Mina püüdsin aidata nii palju kui ma jaksasin aga emotsionaalselt oli see vägaväga raske.

ilutegija ütles ...

.. nii kosutav lugeda, et nii paljudel "silmad märja koha peal":)
et ma pole kaugeltki ainus, kes seda lugedes neelatas..
aitähh, et puudutust jagasid!