Ma olen tähele pannud, et inimestel on tavaliselt ikka teema või paar, mille üle neile alati meeldib heietada. Näiteks mõni ikka mõtleb, mis ta teeks, kui loto peavõidu saaks. Mõni mõtleb jälle, kuidas ta tahab Pärnusse kolida :) Mõni unistab totaalsest erialavahetusest.
Minu ja Andrese üks lemmikheietusteema on "Kui koliks maale elama". Me oleme ikka sellest tunde ja tunde vestelnud ja unistanud. Millegipärast oleme alati arvanud, et kolimisega peaks kaasnema ka lotovõit, et siis me saaks siin teha mida tahes. No ja kui tuleb sügis ja ma taas väga linna kipun, tõden, et ma olen ikka linnainimene ja kõik.
Aga täna, kui me jälle oma lemmikteemast heietasime, jõudsime nii mõnegi olulise sõlme, mis muidu on tundunud põhitakistusena, pisut lahti harutada. Ja me läksime nii hasarti oma unistamisega, et panime Sandri voodisse (oli juba hilisõhtu) ja andsime Maibritile pildiraamatu kätte ja muudkui jutustasime edasi. Kui kogemata kella vaatasin, oli juba pool kaks öösel ja erinevalt Sandrist polnud Maibrit meie jutustamise peale veel magama jäänud. Seetõttu lõpetasime kohe heietuse, muidu oleks vist hommikuni unistanud.
Ja nüüd ma ei saagi muud teha, kui üksinda edasi unistada (ega mina ju ometi nii vara magama ei lähe :) ).
Et mis siis oleks, kui kolikski maale. Nii proovi mõttes. Esialgu. Kas ma suudaks maal elada? Kuidas ma saaks lahti tundest, et linnas elu käib ja maal seisab? Mulle ju ometi meeldib see loodus ja meeldib see vaikus. Ja kui tahan kinno minna või kohvikusse, siis Tallinn on ju ikka olemas. Ja kui me oma linnakodu maha ei müüks, vaid hoopis üüriks, siis saaks ju alati tagasi minna. Ja vallas on lasteaed ja kool ja ma ei usu et nad linna omadest oluliselt kehvemad oleks.
Ja kui ma hakkan oma elu ja kombeid üksipulgi lahti harutama ja plusse ning miinuseid kaaluma, siis väga suurt kolimise vastuargumenti nagu polekski. Välja arvatud mina ise, kes ei suuda aru saada, mida ta tahab.
Mida see linn siis nii palju parem on? Ma istun niikuinii enamuse ajast kodus. Ei ole ma suur mängutubades-lasteringides käija. Kõik riide- ja kingapoed on mulle hetkel niikuinii vastunäidustatud, kuna ma otsustasin, et proovin aastakese ilma nende abita hakkama saada (see on ühtviisi nii enesekasvatusprojekt kui ökoprojekt kui rahakogumisprojekt). Kinos ja teatris ei käi ma sugugi nii tihti, nii et selleks puhuks võin ju siis ekstra linna sõita. Samuti sõbrannadega jutustamiseks.
Aga ikkagi on mul millegipärast tunne, et kui ma peaks päriselt maale elama jääma, võtaksin justkui lastelt paljud võimalused ära. Valikuvõimalused. Et kas minna balletti õppima või judo trenni? Et kas see või teine eliitkool? Kas täna kinno või mängutuppa? Samas, väga paljud inimesed ju elavad maal ja kõik saavad ilusti hakkama ja pole see ju mingi suletud maailm. Pealegi, sellel suvel on Maibrit näinud sisalikku (ka köögis, muide), metskitse peaaegu meie aias, kulle, kes ajavad pääsukesi taga ja veel palju muud. Koos panime ka herned ja oad mulda ja Maibrit nägi, kui suured taimed nendest pisikestest teradest kasvasid. Ma arvan, et nii mõnigi linnalaps pole osasid asju oma silmaga näinud. Raamatu "Eesti elusloodus" sissejuhatuses tõdetakse, et me tunneme autode, elektroonika ja pesupulbri marke paremini kui meiega üht ja sama eluruumi jagavate ning pidevalt meie ümber olevate taimede-lindude-loomade-putukate nimesid. See paneb mõtlema...
Ma arvan, et maal elamiseks peaksin ma ise kõigepealt kasvama. Linnaelu mõnes mõttes rikub inimese ära - meelelahutus on käe-jala juures ja inimene ise ei vaevugi enam mõtlema, et miks tal seda vaja on. Mulle väga meeldis viimases Eesti Naises intervjuu Helgi Toomsaluga. Muuhulgas küsitakse seal tema käest, kuidas saada teada, mida inimene vajab. Ja pr Toomsalu vastab:"Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu/_ _ _/Võib selguda, et vanajumal on meile kõik vajaliku kaasa andnud ja suur osa häid asju on ilma rahata. Näiteks puhas õhk, linnulaul ja imeline loodus. ...". Veel ärgitab ta küsima, millised põhivajadused peituva meie pideva sebimise taga. Minule tundub, et enamik asju, mida linn pakub, aga maa mitte, ongi pseudoasjad. Et kui ma olen õhtuks kodus olemisest väsinud ja tüdinud, siis lähen peale Andrese kojutulekut Zarasse ja ostan endale mõne ilusa asja. Või läheme kõik koos nt Olümpia kohvikusse, mis on südaööni lahti. Aga mind häirib see väline stimulatsioon. Just see tunne, et minu rahulik meel ja heaolu sõltuvad mingitest nii tühistest ja mõttetutest asjadest. Ma sooviks, et leiaksin iseendas üles tasakaalu ja leiaksin meelelahutuseks mõne asjalikuma tegevuse. Metsas jalutamise või peenarde rohimise või kasvõi kiviaia ladumise :)
Andres ütleb ka, et inimesed, kes on edukad, rikkad ja maailmas palju ringi rännanud, kipuvad lõpuks ikka pigem maale elama, kui et ostavad enadale suurlinna veel suurema ja uhkema maja/korteri. Et ju see maaelu on siis ikka õige, kui sinna ikka (tagasi) pöördutakse.
PS. Mul on nii väga kahju, et üks minu lemmik käsitööblogija hoidub hoolikalt oma kodu-pereelust kirjutamast, sest mul on tunne, et just sellist loomingulist maaelu ma endale soovikski, nagu temal on (ühes ajakirja oli sellest ükskord juttu ja mul on see nii hästi meelde jäänud).
28 kommentaari:
suur aitähh, et oma mõtteid jagasid. isegi kui mul pole praegu maale kolida, on su jutus palju mõtlemapanevat. pseudoasju välja juurida ja pseudovaba elu saab elada ka linnas, kuigi looduse puudumine ja maalähedase eluviisi puudumine on ilmselgeks miinuseks. aga väikelinna elanikuna ütlen, et teismelise seisukohast ei pruugi ringide, kinode, võimaluste puudumine tõesti hea olla.
lisaks, mul on kohe piinlik, kui mõtlen, et on nimesi, kes riidepoodidest eemale hoiavad. nii mõistlik. vaadates mu riidekappi, peaks ma sama tegema.
igatahes loodan, et jõuate selleni, et nuputate välja, mida te tegelikult soovite. kas poleks tore, kui oleks talumaja metsatukas, misasub linnas, aga kihu linnakära ei kosta :P
Kas sa tööle tagasi ei igatse?
Mina kolisin maale 8a tagasi ja see oli üks õige otsus:). Aga ma olen ka pool elu maal elanud, seega mitte väga objektiivne arvaja.
Ise elan just piisavalt kaugel ja samas piisavalt läheda, et linnas tööl käia. Maal mulle töötada vist ei meeldiks, pole sellist tööandjat, kelle juurde meelsasti läheks ning valik on üsna niru ka.
parandasin viimases lauses kirjavead ka ära:
kas poleks tore, kui oleks talumaja metsatukas, mis asub linnas, aga kuhu linnakära ei kosta :P
mulle jäi samuti too artikkel Eesti Naises silma ja mitu korda lugesin üle ja mõlgutasin mõtteid.
minu meelest sa lastelt sellega küll midagi ära ei võta, pigem annad juurde.
ja need vahemaad on ju nii väikesed.
Mina kolisin ka nö maale ehk suisa suurelt maalt lõplikult ära 8 a.t. Kuni selle ajani olin (maakodu omav) pealinnlane. Olen ülimalt valikuga rahul, kuigi esimene aasta väikse titaga võõras keskkonnas oli väga raske. Kõik sõbrannad jäid ju maha ja pere. Telefoni arved hakkasid liiga kõrgeks minema .. tuli kolida arvutisse üle ;) Hetkel olen aga juba nii "maakas", et ei kujuta enam väikeste lastega linnas elamist ettegi.
Rääkides lasteaiast ja koolist. Klassid/rühmad on palju väiksemad ja aega lastega tegelda seega rohkem. Ka huviringidest pole puudust. Pigem on puudus lastest, kes igale poole jõuda tahaks. Mõeldes tulevilkule, kui lapsed suuremad .. tead täpselt, kellega su laps suhtleb ja kus ta on vabal ajal.
Soovitan soojalt maale kolida :)
Väga palju väga häid mõtteid! Ja pealegi, kui lapsed saavad nii suureks, et neid hakkab huvitama judo trenn ja muud linna võimalused, siis küll nad juba saavad seal ka käidud. Minul elas vanaema maal, meie kodust vaid kümne kilomeetri kaugusel ja kui olin nii suur, et mul juba üksi bussiga sõita lasti läksin alati sinna niipea kui võimalik, sest nende metsas oli mul tohutult lõbus. Pealegi olid neil ka loomad. Ja see ei olnud ainult suveveheajal, see oli ka talvel ja sügisel alati kui mul lubati minna põhimõtteliselt... :D Õppisin armastma loodust ja loomi ja olen suur loodusehuviline siiani. Ja ma mäletan, et mul polnud mitte kunagi igav! Kogu aeg oli aega puudu, sest mul oli kogu aeg sada kohta mida ma tahtsin üle vaadata jne... Ja ma ei ütleks, et ma maal veedetud aja pärast millestki oluliselst oleksin ilma jäänud. Vastupidi tunnen et sain sealt nii palju juurde. Mets ja maaelu õpetab lapse mõtlema. Sellepärast on mul ka endal kindel soov lastele kindlasti natukenegi maaelu näidata, et neist ei saaks tühjad rahajooksikud vaid, et nad natukenegi näeksid teistsugust elu. Linnas poodides hängimine ei ole just kõige arendavam ja kui lapsed muud oma elus ei näegi siis mida suurt sa neilt ikka ootad, eksju? :)Ühesõnaga, kui sa vähegi enda hinges sellise otsusega rahu leiad, siis otsusta mõneks ajaks maale kolimise kasuks. :)
Päris kindlasti ei kaota sa maale kolides urt midagi, pigem võidad ja palju. KUi sind ei sega see, et seal sissetulekut ei ole - mind näiteks segaks, sest maalt tööle, kui
see maa 100 km kaugusel asub, ei tahaks käia. Linnalähedane maa aga pole see õige. Aga siiani ei ole leidnud mõlemale pereliikmele sobivat ametit seal
Kui Sa järgi ei proovi, siis Sa ei saagi teada, kas sobib või mitte...
Pea iga päev, kui oma põnnidega Tallinna kesklinna suitsukoni-kirjule mänguväljakule kõnnin ja harvadel hetkedel tee ääres mõnda putukat või liblikat õnnestub näha, siis tunnen kunagise maalapsena, kuidas kurvastusest klomp kurku kerkib - sest minu lastele on vihmauss suur vaatamisväärsus.. See ei tohiks nii olla, aga ma praegu veel ei tea, kas selles osas annab midagi ette võtta.
Nii hea on lugeda, et keegi täpselt samasuguseid mõtteid mõlgutab kui meie pere. Ise olen põline linnalaps, kuid just tänu lapse saamisele jõudnud äratundmisele, et ehk oleks maaelu parem kui linnaelu.
Olen ise õnnetu, et loodust nii vähe tunnen ning pea kahene laps on vaid paaril korral paljajalu mööda muru joosta, põõsa küljest marju süüa saanud ning igasugu loomi kardab ta siiani, sest neidki näeb vahel külas imeharva. Lisaks on maal kindlasti puhtam keskkond, rohkem võimalust väljas olla ning pole tarvis karta kesklinna mänguplatsidel leiduvaid suitsukonisid, süstlaid ning pummeldavaid kodanikke. Koolide ja lasteaia koha pealt arvan ma, et see oleks maal elamise puhul suur eelis, sest rühmad-klassid on väiksemad ning nii saab laps palju rohkem tähelepanu ning personaalset lähenemist kui linnas iial võimalik oleks.
Kõige rohkem kardangi ma seda kuidas ma ise suudaks maal elamisega kohaneda. Seda just nendesamade pseudorõõmude pärast. Mõistusega saan aru, et neid ei ole tegelikult vaja, aga siiski kardan, et hakkan neist väga puudust tundma. Ise ma samuti lapsega väga suur ringides käija ei ole, kuid samas on päevad läbi üksi kodus olemine minu jaoks siiski väsitav. Seda enam, et järgmisel kevadel on pere suurenemas ning kahe pisikese inimesega üksi linnast kaugel olemine on hirmutav. Sellegipoolest oleme ühe kena talumaja leidnud ning kaalume tõsiselt oma kesklinna korteri selle vastu välja vahetada. Lohutan ennast sellega, et alati saab ju vajadusel linna tagasi tulla. Kuid ehk hakkab siiski maaelu mulle nii väga meeldima, et ei igatsegi siia iial tagasi.
Kaasa, Erin, ütles juba meie pere mõtted välja (vahest oluline vahemärkus oleks see, et mina olen depresiivse-väikelinna taustaga ja haridustee on mind pealinna toonud).
Lisaksin selle killu, mis augusti alguses Jaan Tätte kontserdil Jaani enda suust tuli... ta olla mitu aastat mõelnud ja kaalunud sama asja üle, et kas linnas olla või päris maale ära minna (Tema maa oli siis Vilsandi). Oli ta üksi ja perega linna ja maa plusse ja miinuseid kirja pannud ja ikka palju pead murdnud. Nüüd kus aasta järjest Vilsandil sai veedetud, ei tulnud tal ühtegi linna plussi meelde.
Paneb mõtlema, eks?
ma mäletan, et kui mina rääkisin Tallinnast ärakolimisest, siis tuli ka vastuargumente :) ja nüüd vaatan kuidas argumenteerijad järjest ise ärakolima tahavad hakata :)))
ma oskan öelda ainult ühe miinuse - me ei kohtu siis peaaegu enam üldse. Näha on ju kuidas selle suvega on... paariks tunniks maale sõita on kallis ja kauemaks tulek on nii suur organiseerimine, et lükatakse lihtsalt edasi...
aga kui meie otsustasime mitte kolida, siis ma mõtöesin välja ka omad põhjused, samas ma arvan, et teie pere jaoks ühtegi "pärispõhjust" nende hulgas pole.
1. mulle ei meeldi eriti süüa teha. Nii lihtne on külmikuuks kinni lüüa, kogu pere autosse või kasvõi väravast välja kupatada ja hiljemalt 10 minuti pärast on kellegi hoolitsevate kätega tehtud soe söök kõigil nina ees.
Maal nii lihtsalt ei pääse
2. mul on vaja käia ja teha ja organiseerida ja suhelda. Kui ma kasvõi ühe päeva niimoodi kodus istun, et väravast välja ei lähe ja kedagi ei näe siis ma....ühesõnaga sellist päeva vist polegi :)...õues pean igaljuhul käima, aga seda saan ma nagunii vabalt ja hommikumantligagi teha :)
3. ma ise keskkooli ajal näiteks käisin peale kooli tööl, laulukooris ja trennis ja mõnel päeval kuulusid päevakavva kõik neli ja kalle oli sama aktiivne. Kui nüüd meie lapsed on meiemoodi, siis ma kardan, et juhtuks varsti see, et lapsed koliks linna vanaema juurde, et elu elada saaks... ja seda ma ei tahaks
4. mulle meeldib kui kõik on korras. Samas ma ei tunne, et ma ise peaks seda kõike tegema. Niimoodi mulle väga meeldib kuidas meil tädi Vaike tuleb ja iga kahe nädala pärast kogu maja läikima lööb, pesu ära triigib ja isegi voodipesu ära vahetab. Alates tädi Vaikest ma tunnen kuidas ma ise poole vähem stressan mõttel, et ma peaks sealt koristama ja see riivab silma...aga alati on midagi tähsamat teha :). Aed on meil ka nii väike, et suurt kaost, nagu näha, ei tule ka kuuajase pausiga.
Samas ma maal näen kuidas mul juba paljast mõttest tuleb strees, kui palju seal tööd on, enne kui mu süda oleks rahul...
5. meie pere teeb pidevalt välkotsuseid.... nii kell on 7..kino hakkab kell 7.45...nibin-nabin jõuab lapsed vanaema juurde....kiired telefonikõned ja lähebki sõiduks....ja kõik otsused on kultuurilised :))))
6. kuna meie kummagi töö ei oleks maaelu takistuseks, siis ma sellest ei räägi. Kuna aga meie töö satub ajale, mil lasteaed ei tööta, siis on väikeste lastega vaja lapsehoidjat. Ei ole ju mingi üllatus, et kõige soodsam on kasutada vanaema ja mida lihtsam on ja valutum on organiseerimine, seda mõnusam on kõigile.
Iseasi kui ei mõtle just karjääri vahetusele.
Kuna meil on ka kogmus Kalle 2-nädalasest töötamisest 150 kilomeetri kaugusel, siis näha oli, et mingil hetkel tuli kaaluda mitte igapäevast sõitmist.
See aga tähendaks, et mina oleks lastega üksi maal ja mees linnas tööl.... ja nii kaua kui lapsed on otseselt minust sõltuvad, siis ma seda ei tahaks...
7. mul endal elas 1 vanaema täitsa maal, koos loomade ja vihmausside ja metsmaasikatega ning teine väikses eesti linnas. Ja oma lapsepõlvest mäletan ma seda, et mulle meeldis linnavanaema juures rohkem olla. Mulle meeldis, et vanaema õpetas mind õmblema, et me saime otse akna alt bussipeale minna ja lihtsalt ringi ära sõita, et me läksime leivatehasesse sooja leiva järgi, et ma sain vanaema juurde tööle minna.
Ma ise olen muidu eluaeg Tallinnas elanud, nii et ei olnud need mingid maalapse unistused...
äkki minus ei ole lihtsalt maainimest :), sest minu ema unistas ka alati kuidas tema sealt väike linnast tallinnasse tuleb ja tuligi kohe pärast keskkooli...
PS, need, kes ei tea :)...ma elan Tallinnas, päriselt ka 15 minutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, mul on praegu aken pärani lahti ja ma kuulen linnulaulu ja kuskil kaugel koera haukumist ja natuke aega tagasi sõitis rong mööda. Autohääli ei kuule ja inimesi ei näe...ning praegu ründab üks herilane mind, ning linnud sõid enamuse meie kirsse see aasta ära....nii et äkki minu kodu ei lähe ka täpselt linnakodu mõiste alla :)...
aga....kui valida nende teie kahe variandi vahel, siis ma valiks ka selle maa....
ja eiku kommentaariks ütleks, et Tätte elab minu aru saamist mööda üksi seal maal ja minu unistuseks pole küll see, et mu mees, üks maale elama läheb...praegu küll veel mitte... :)
ja sellest eesti naise artiklist jäi mulle silma see, et ka suhteid tuleks kergekäelisemalt võtta, alati võid varnast uue võtta.....nii kerge on öelda, et ei toimi ja kõiki, ise mõtlemata, suhtlemata ja teema üle arutlemata, sest tüüpiline eestlane ei taha ju maha istuda ja suhte teemal heietama hakata....onju kindlasti väga palju naisi, kes ukse kõrval lapsed ümber jalgade, kohvreid pakkivat meest vaadates mõelnud, et oleks äkki pidanud hoopis nii või naa .... aga see polnud see teema....
KK- ma loodan, et tööd on võimalik ka kodus teha. tööseltskonnast tunneksin kindlasti puudust :)
Krista, aga te ju pidite Pärnu linna kolima, mitte maale.
Minuteada kolis Tätte nüüd maale koos oma naisega.
Ja ma sain sealt artiklist küll aru, et suhe tuleks lõpetada ikka siis, kui kõik on läbi proovitud ja midagi enam ei aita. Mina küll sealt mingit kergekäelisust välja ei lugenud.
Aitäh kõigile, mõtlemisainet on küll ja veel:)
Mina tahtsin seda veel öelda, et ma loodan, et linnalähedane maa võib ka ikka maa olla. Too talu, mida meie piilume, asub umbes 30 km kaugusel Tallinna kesklinnast ühe väikelinna külje all. Samas on tegemist ikka tõelise eestiaegse taluga, kus kunagi loomi peetud ja vilja kasvatatud.
Mis aga puutub laste valikuvõimalustesse, siis oma mehe pealt näen, et seal "depressiivses väikelinnas" on tahtmise korral võimalik oluliselt aktiivsemat seltsielu elada kui suurlinnas. Ise olen terve elu siin kõigi võimaluste linnas elanud, kuid pole kunagi väga aktiivne tegutseja olnud. Eks see ole muidugi ka iseloomus kinni. Aga väikelinnast pärit kaasa on laulnud, teatrit ja sporti teinud, kohalikel üritustel õhtujuhti mänginud ja ilmselt veel rohkemgi ära teinud. Seega sõltub palju ikka enese aktiivsusest ja ettevõtlikkusest.
Maale kolides on minu jaoks veel üks oluline seik - logistika. Kui on 1 auto ja 1 juht, siis peab olema toetav logistika ühistranspordi näol. Nt kui mul oli avarii ja auto teenindusse viidi, sain linna praktiliselt maja tagant väljuva marsaga. Samuti pääsen lihtsalt liikuma nii maa kui linna suunas rongiga. Hilisemate käikude jaoks pole ka (harva) takso väga hull variant, kui autoga ei taha minna.
Eks see autosõltuvus mugavus ole aga no ei taha ju poekotte tarida käe otsas, rääkimata koertele krõbude vedamisest. Seda on viimase 10a jooksul küll ja enam tehtud, prr, ei taha :).
Aga eks see inimese oma aktiivsus on määrav muidugi. Ma puhkan siis kui keegi mu ümber ei sebi :). Meil on vaikne maja, roheline aed akna all ning ca 22st haudvaikus. Külalisi kutsun, kuid harva. Need on erilised hetked ja ootamatusi ei taha. Nii et palju on inimestes kinni, harjumustes, loomuses.
Ma elan Tallinnas, täpsemalt Lasnamäel, aga vaatamata sellele on ainus heli mida suveõhtutel kuulen rohutirtsusirin viiendale korrusele, vaatan unistavalt sinetavale merele ja autohääled kostavad vaid siis kui keegi majaelanik väravast sisse või välja sõidab :) On üks selline 4 majaga tänav kuskil siin :))
Aga viimase aastaga on meie lemmikmänguks kujunenud, "aga mis siis kui.... " Kui võtaks kätte ja jätaks linnaelu seljataha, lähemale loodusele, lähemale juurtele. Aga neid agasid on nii palju.
Me ei ole leidnud sobivat kohta, tagasi lõuna-eestisse vanemate juurde ei tahaks, kuigi seal on mõlemas linnas krunt meile olemas.
Töö, me kumbki ei tööta alal, mida saaks eduliselt ja pikaajaliselt distantsilt teha.
Sõbrad, mulle on oluline näha neid sageli ja just siis kui tuju tuleb.
Ehk siis juba põhilised punktid välistavad hetkel selle võimaluse. Aga see mõte kummitab meid, eks me mängi sellega edasi. Ilmselt tekib esimene võimalus selle elu proovimist, kui peaks ükskord lapsega koju jääma. Kuna see veel juhtub, ei tea. Kuid ma tean, et elu paneb kõik paika, varem või hiljem me jõuame õige teeni.
Jah, Sirliiz, lapsed annavad asjale hoopis uue mõõdu.
Mul on tunne, et elame linnas üsna ligistikku ;)
nagu minu mõtted olid Sul kirjas. va see pseudoasjade oma. selle peale ma polnud lihtsalt tulnud.
minu jaoks ´on aga hirmutav see, et maal on külajoodikud; poes pole kõike vajalikku saada.. kiirabi on kaugel... no ja see tööasi.. siis peakski keskenduma ühele tööle (kui seda on seal teha)... aga vahelduse mõttes erinevaid tööotsi teha oleks keeruline...
paar aastat tagasi kui hakkasime omale maja ehitama olin ma 101% kindel et linn(Tallinn muidugi mitte see oleks välistatud) on minu jaoks õige koht elamiseks. Me elame väikelinna vaikses vähetuntud tänavas kus on suvilate rajoon ja eriti naabreid pole. Aga sel kevadel mõtlesin ma enda lapsepõlvele, kuidas sai sugulastega koos vanaema juures maal igast vahvaid asju ära tehtud ja meil oli tõeliselt tore. Samamoodi rääkis abikaasa kuidas neilgi oli selline vahva lapsepõlv petseris maal vanaema juures. Ja siis me mõtlesime et kahju et meie lapsed seda tunda ei saa, meie vanavanemad elavad korterites. Ja tundisn ka esimest korda elus et oh kus tahaks kuskile metsa tukka majakest. Kus oleks lastel mõnus kasvada jne. Ma ise ka ei usu et ma nii mõtlen nüüd, ennem ma ei tahtnud kuuldagi linnast välja kolimisest. Nüüd mõtlen et oleks ikka võinud. Kui maja ehitama hakkasime oli meil valida kas 5km linnast välja oma vanaema maja lähedale või linnaservale - suvila asemele... otsustasime linnaserva kasuks... ma ei teagi kas see oli õige või vale otsus... aga üsna tihti tunnen et tahaks ära... tahaks rahu ja vaikust.(mitte et me praegune elukoht väga kärarikas oleks, aga suvel siin palju rahvast liikvel oma suvilates).
Krentu, mul on ka see mulje jäänud, et väga kaugel me teineteisest vist ei ela :)
Ühine kodupood paistab meil ka olevat ;)
Kodu on seal, kus end hästi tunned. Elasime aastaid Tallinna kesklinnas, käies mööda lähi valdu endale kodu krunti otsimas. Lõpuks leidsime: linnale lähedal, mets ja põllud ümberringi. Kui esimestel aastatel mööda kruusateed koju sõitsime - tundus, et see on jumalast hüljatud paik, nüüd sõidame koju mööda asfaltteed ja endistel põldudel on majad külg-külje kõrval reas, teiselpool teed suured laohooned jms. Keerates oma koduteele jääb see kõik seljataha - oleme omaette (3 naabrit on aga piisavalt kaugel). Lapsed näevad jäneseid, kitsi, rebaseid, vahest harva külastab põdrapere, rääkimata toonekure perest, kes meie kase otsas elab. Ma elan maal, tööl käin linnas ja sügisest hakkan osalise ajaga logistik-autojuhiks.
Oleme vahetevahel heietanud sama mõtet, mis Sinagi...kolida kuhugi lõuna-Eestisse, käinud talukohti vaatamas...mõtteks on see jäänud, sest hetkel on kõik täpselt nii kui peab.
hei!
mulle tundub, et te oletegi juba peaaegu ära otsustanud :)
ja see "enese kasvamine" tulebki juba maa-elu käigus, täitsa loomulikult, seda ei saa niimoodi ette "ära kasvada".
mul olid ka alul omad hirmud, nt et ma võõrdun täitsa inimestest ära ja ei taha enam kunagi kellegiga suhelda. pole hullu, vajadusel suhtlen täitsa vabalt :P
lapsed on ju nõnna noorukesed alles, teil on vabalt aega "prooviks" maale kolida. kuigi ma olen üsna kindel, et kui oled juba selle vabadusega harjunud, hakkab linnaelu suhteliselt ahistavana tunduma.
igaljuhul õnne teile :)
Meie oleme lähiaastatel Tallinnast Lõuna-Eestisse kolimas. Ühe väikelinna külje alla. Ikka täitsa maale, põldude ja metsade vahele. Oleme aastaid seda sama mis-oleks-kui mängu mänginud. Ja sel suvel otsustasime - teeme ära!! Eelkõige tuli see otsus laste pärast (1a10k ja 3k), keda ei tahaks kuidagi Tallinna linnas üles kasvatada..
Sa oled õigel teel, nendest pseudohirmudest saad üle kui "kohal" oled. Mul endal on samad mõtted, aga lohutan end sellega, et ükski vahemaa ei ole väikses Eestis nii pikk, et sõita ei jaksaks. Kui ikka tuleb Tallinna isu peale, siis panen lapsed autosse ja teeme Tallinna-päeva:-) 1,5h sõitu. Ja kui tuleb Tartu isu, siis 45 minutit sõitu:-) Sõprade peale oleme ka mõelnud. Vot kui poleks MSN'i, skype'i, e-maile, blogisid ja mobiiltelefone, siis tunduks hirmutav.. Aga infoajastul.. Kohtumine on vaid paari kliki kaugusel:-) Ja ma usun siiralt, et head sõbrad leiavad tee ka 165km kaugusele. Ning tänu kaugusele saavad meie kohtumised hoopis sisukamad olema - nädalavahetus maal, mis võiks Tallinna inimeste jaoks veel paremini kõlada?
ma salamisi mõtlen seda sama - et kohtumised saavad põhjalikumad olema. mees rääkis, et üks inimene, kes maale elama läks hakkas hoopis rohkem oma sõpru nägema, sest sõbrad tulid hea meelega talle maale külla :)ja ka linnaskäigud hakkavad paremini planeeritud olema. seda ma olen juba kogenud - kui ema vaatab siin maal lapsi ja läheme mehega linna, siis on meil tavaliselt väga korralikult planeeritud päev ja kõik jookseb ludinal. mulle see meeldib :)
aga kas sul, nd, bogi pole? ma täitsa janunen kõikide maaelu või potentsiaalset maaelu kajastavate blogide järele :D
Olen siin tükk aega mõelnud, et mida Sulle soovitada. Aga... arvan, et sellele tundmusele, millal oleks nüüd see õige aeg maale kolida, jõuad sa nagunii ise. See hetk lihtsalt tuleb;)
Oleme nüüd ka juba aasta päris maal elanud ja pealinnast lahkusime kaks aastat tagasi. Me elasime küll väikeses puumajakese ja meil oli oma hoov, kus sai mõnusalt aega veeta. Aga mingil hetkel tundsin, et ma pean linnast ära saama, sest muidu ma kaotan ennast ära, ma ei teadnud enam, mida ma teen ja mida ma tahan . Ja ma mäletan veel päris selgesti seda hetk, kus ma jõudsin arusaamisele ja otsusele, et me peaksime maale kolima. Ja peaaegu kohe hakkasime selles suunas tegutsema ja siin me nüüd siis oleme. Ma ei tunne millegist puudust, elu on isegi kuidagi tihedam ja aktiivsem olnud ja ma olen väga rahul ja lapsed on rahul.
Igaljuhul jõudu Teile!
Nelladellal on blogi küll (vaata, kas näed nime peal klikkides). Eks sinna hakkab meie uue kodu(koha) kohta popstitusi tulema küll. Oled teretulnud lugema!!
Nelladella
mina olen ka see mõttemõlgutaja olnud, aga pärast seda kui suvel üle kuu Saaremaal elasin ja sealset elo-olu vaatasin ja kuulasin, sain aru, et see pole mitte minu jaoks. Ma ei suudaks olla inimene, kelelst kõik teadavad ja arvavad. Linnas on siiski see valikuvõimalus, et kellega sa suhtled ja kes su ellu kuulub.
Külanaistega rääkisin ka oma lootusest varsti Tornimäele kolida ja sain teada, et õpetajat oleks sinna vaja küll, siis peaaegu oleks juba otsuse teinudki. Ent ma tean, et suvel ma saaksin seal hakkama, aga talvel vist mitte. Liiga kitsas kuidagi. Endas olen selle pärast täitsa pettunud ja loodan, et vananedes ma siiski jõuan arusaamale, et Saaremaa oleks õige koht mu jaoks.
Sa tundud nii armas inimhing olevat! Aitah jagamast! Tahaks Sind kohe kallistada : ) Kristina
Postita kommentaar