Vahepeal toimunust

Üllatusin, kui vaatasin, et vaid kuu on viimasest postitusest möödas. Ma arvasin, et vähemalt kaks :) Aga väike kokkuvõte vahepealsest:
1. Kultuur. Väga ammu juba käisime vaatamas Seks ja linna filmi ja mulle meeldis väga-väga. Sobis minu meelest hästi pulma-aastapäeval vaatamiseks ja Andres polnud sugugi ainuke mees saalis. Mul on lausa piinlik oma sõnavõttude pärast, mida ma tegin olemata filmi ise näinud (stiilis: pidavat jama film olema). SJP tegi minu meelest väga hea osatäitmise ja sitsid-satsit-kleidid ei võtnud üldse liiga palju ruumi.
"Pikk päevatee kaob öösse" Keila-Joa mõisas oli samuti elamus. Alahinnata ei tasuks muidugi ka mõisa enda panust elamusse.
Ja muidugi käisin vaatamas "Mamma Miat" ja muidugi mulle see meeldis :) Vaatamata sellele, et olin üksi, st ilma kaaslaseta, nutsin, naersin ja lõin jalaga takti hoolimaa sellest, mis naabrid minust arvavad!
2. Raamatud. Vahepeal on kudumistuhin vahetunud lugemistuhina vastu. Või noh, tuhinaks ei saa nimetada olukorda, kus ma alles peale laste uinumist lugema saan hakata. Aga siiski. Kõigepealt Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus". Kuna ma armastan väga Bergmanit ja Lareteid, siis loomulikult lugesin selle raamatu ühe hingetõmbega läbi ja oli ta just nii hea, kui arvata võis. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" seisis tükk aega riiulil ja lõpuks võtsin sellegi kätte. Ja pettusin väga. Õigluse huvides tuleb tunnistada, et raamat oli ise väga haarav ja lugema kiskuv, aga no see raamatu lõpp... Teatud kahtlused-kartused taolise lõpu osas muidugi raamatu keskel tekkisid, aga ma arvasin, et Gavalda nimi on garantiiks, et selliseks naistekaks see raamat ikka ei kisu. Aga kiskus ja lõpp oli ülilääge ja tõmbas kogu raamatule vee peale.
Praegu loen Heljo Männi "Elu roheline hääl" ja naudin. Raamatu "ülesehitus" laseb tekkida tundel, justkui istuks Hejo Männi juures kodus ja kuulaks tema memuaare. Kuna lapsepõlves sai "Väikesi võililli" lausa mitu korda loetud, siis on palju äratundmisrõõmu ja muidugi - mulle lihtsalt väga meeldib elulugusid lugeda.
3. Aiandus. Meie kuus kirsipuud kandsid sellel suvel esimest korda, kogu selle viie suve jooksul, mis me siin olnud oleme. Puud olevat enne meid igal suvel kandnud, nii et ma arvasi, et me lihtsalt ei meeldi neile. Aga sellel suvel nad muutsid meelt ja kirsisaak oli suur. Suur oli ka tüdimus kirsside puhastamisest, mis võitles kogu aeg minu suure hoidistamise-hasardiga. Kui tüdimus lõpuks võimust võttis, korjas ema ülejäänud kirsid endale :)
Sellel aastal oli ka hea hernesaak. Tillid ja küüslaugud aga kolletuvad nii et miski neile ei meeldi. Esimesed oad valmistasin a la Maru Eesti Naises ja nüüd ootan järgmisi kaunakesi.
4. Muud üritused. Juuli lõpus toimus meil Andrese kursuse iga-aastane kokkutulek. Kuna ma olin ikkagi ju perenaine, siis polnud see nii väga suur puhkus aga ometi oli ta väga positiivne üritus. Sest sai rääkida nende prouadega, kellega varem pole jutupeale sattunud ja tõdeda, et toredatel ja tublidel kursavendadel on ka väga toredad abikaasad. Ühtlasi sai ühel ööl esimest korda Aliast mängitud ja ma sattusin sellest lausa eufooriasse. Hommikul oli emotsionaalne pohmell :) Jah, oli üks väga tore pidu meil siin.
Sellel nädalavahetusel käisime Andrese ja väga paljude muude firmade ühis-suvepäevadel ja viisakalt öeldes: elasin üle.
5. Headest inimestest ja blogist.
Tahan ära öelda, et: mina ei plaani oma blogi parooli alla panna ega blogimist lõpetada. Selle blogi kirjutamine ning eriti teie kommentaarid on mulle väga-väga palju jõudu andnud (eriti üks Antsu kommentaar, millele rasketel hetkedel alati mõtlen) ja ma loodan, et teiegi mõne iva siit leiate. Ma usun südamest, et kõik selle blogi lugejad on head inimesed ega soovi ei minule ega mu perele halba. Mul on hea meel, et te loete, mul on hea meel, kui te kommenteerite ja mul on hea meel, et saan jagada. Ilma teieta ei viitsiks ma ei seda blogi ega ka mingit muud päevikut kirjutada. Hea on jagada ja hea on tagasisidet saada. Aitäh teile, kallid lugejad!