Pages

reede, veebruar 29

Võidukook



Krista juba kirjutas tordivõistlusest.
Mina esinesin "kalakoogiga" mille ilusam nimi on "Quiche forelli ja brokoliga".
Esimest korda tegin seda "torti" vana-aasta õhtuks ja Andres muudkui sõi ja kiitis ja sõi ja kiitis. Ma ise pole suur punase kala fänn, aga kuna vana-aasta õhtul ju ikka peab kala laual olema, siis tegingi selle kalakoogi. Ja mõtlesin, et niikaua, kuni ma teen tordivõistlusele selliseid kooke, mis mulle endale väga maitsevad, jäängi viimaseks (nagu kahel varasemal korral juhtus). Kuigi Andres üksinda polnud just kuigi representatiivne testgrupp, mõtlesin tema maitset usaldada. Ja tegelikult maitses see ju mulle ka. Ja hästi tegin. Sest võit maitses mitu korda paremini kui minu kalakook!
Ja täna tegin Sandri pisikese sünnipäeva puhul jälle seda torti ja jälle söödi ja kiideti :)

"Quiche forelli ja brokoliga".
Angeelika Kang, Monika Kelle "Juusturaamat" lk 52

Põhi:
3 dl jahu
150 g võid
1 tl soola
2 sl külma vett
Täidis:
300 g forellifileed (mina tegin lõhega, forelli poes polnud)
soola ja musta pipart
100 g krevette (kasutasin neid, mis on soolvees)
1 väiksem brokoli
3 muna
3 dl vahukoort
soola ja musta pipart
1 küüslauguküüs
100 g juustu
hakitud murulauku

Näpi jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika forellifilee kuubikuteks. Lõika brokoli õisikuteks ja auruta või keeda 1 minut. Sega omavahel munad, koor, sool, pipar, purustatud küüslauguküüs, riivitud juust ja hakitud murulauk. Rulli tainas jahusel laual ümmarguseks kettaks, mis on vormist 10 cm suurem. Tõsta tainas pirukavormi põhja ja servadele. Küpseta põhja 250 kraadises ahjus 7-10 minutit. Aseta eelküpsetatud põhjale forellikuubikud ning maitsesta need soola ja pipraga. Aseta peale ka krevetid ja brokoliõisikud. Vala üle muna-kooreseguga. Küpseta 200-kraadises ahjus veel 25 minutit.
(soolaga olin ma väga tagasihoidlik, kuna juust ja krevetid olid niigi juba soolased)

pühapäev, veebruar 17

Once


Käisime täna Andresega kinos vaatamas filmi "Once". Mul on ääretult hea meel, et ma kolmest võimalikust filmist just selle välja valisin. Sest see film oli lihtsalt nii hea, nii hingepõhjani liigutav ja ilus. Kui ma käisin esimest korda "Tõlkes kaduma läinud" vaatamas, siis kogesin esmakordselt sellist asja, et kord filmi ajal nutma hakanuna ei saanud enam pidama ja nutsin veel autos ja koduski edasi. Selle filmiga oli umbes sama efekt, küll natuke tagasihoidlikumal kujul. Kuigi tegelikult polnud ju film ametlikult kurb. Aga nagu ma olen juba öelnud, et mis mu hinge puudutab, see pisara silma (ja sallile, ja jopele) toob.
Film olevat olnud ka Pöffi kavas (mis mina enam sellisest asjast nagu Pöff tean, eks) ja sellepärast ma tahtsingi seda vaatama minna. Tavaliselt on just Pöffi filmid need, mis jälje jätavad. Pealegi on see film taas heaks tõestuseks, et sõnumit on võimalik edasi anda ka ilma vägivalda, seksi, perverssusi, homosid ja muid kaasaegseid filmielemente näitamata. Nagu tarka inimest saab ära tunda selle järgi, kui lihtsalt oskab ta keerulisi asju lahti rääkida, võib minu meelest head resižööri ära tunda selle järgi, kui väheste elementide ja lisaliinidega suudab ta sõnumi vaatajani viia. Head näitlejad on muidugi eelduseks. Või mis mina nüüd sellest filmitegemisest tean :)
Praeguseks on minu filmiesikolmik selline. 1. koht - "Tõlkes kaduma läinud" 2.-3. koht - "Once" ja "Sügissonaat" (ja Sügissonaadi etendusele ei ole võimalik pileteid saada. Kui kellelgi on üle, siis palun-palun pakkuge mulle). Ja minge kinno :)

neljapäev, veebruar 14

Raamatumäng

Sirliizilt sain ülesande.
Võta endale kõige lähedal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale
.

Kui mängida väga ausat mängu, siis kui ma sirutan välja oma parema käe sattus mulle raamatuvirna otsast kätte esimesena Doris Kareva "Aja kuju"
1. Kolme silmaga koer näeb aja kuju ja kohkub.
2. Kui vihmakrabin Su aknale koputab, kuulata: Sulle on sõnum.
3. Maja mere ääres tunneb alati, et ta on laev, vaevu randunud.

Kui nüüd mitte nii ausalt mängida, siis ma pean minema magamistuppa ja võtma Tõnu Õnnepalu "Flandria päeviku", mida ma tegelikult hetkel loen. Et selles mõttes hetkel kõige lähedasem.
1. Vollezelest lahkuda on kerge.
2. Ja on see võimalik, et ma ei näegi seda enam kunagi?
3. See on ainuke ime, mida ma tean, sest teisi ma ei tunne, see on mu ümber ja mus endas.

Oma raamatutest võiks kirjutada Katariina ja Vikeldaja
Aitäh!

teisipäev, veebruar 12

Uued kleidid

Et õmblemine, minu põhiline hobi, siin blogis väga vaeslapse ossa ei jääks, siis tuleb ikka kõik need vähesed asjad, mis ma viimasel ajal teinud olen, kirja panna.
Jõulude ajal tegin endale kleidi. Kuna ma pole viimaste aastate jooksul ühelgi viisakamat riietust nõudval peol käinud (välja arvatud õe pulmad, aga siis ma olin ka "eriolukorras"), siis polnud mul Andrese jõulupeoks, mis seekord toimus Glorias, küll midagi selga panna. Korjasin kokku kõik oma tahtejõuriismed, sest õmblemisetuju puudus täielikult, vaatasin üle olemasolevad kangad ja ajakirjad ja asusin tööle. Õnneks oli mu ema parajasti linnas, kes aitas mul moodi valida, lapsi hoida ja proovi teha. Kangas on villane krepp (kahjuks kortsub) ja snitt on Burda Easy Fashonist sügis/talv 2007. Peab ära mainima, et mul on väga vähe piduriideid, millega ma ise nii rahul olen. Aga selles kleidis tundsin ma end ikka väga hästi (kaasa aitasid ka spetsiaalselt ürituse tarbeks soetatud riidest kingad, millega küll väga kaua ei kannata seista).
Maibrit nõudis ka pildi peale, kuigi temal selleks hetkeks veel uut kleiti ei olnud.
Nädalavahetusel tegelesin jälle teemaga "Anna asjale uus elu". Laupäeval käisin üle pika aja Emmas ja soetasin sealt jälle kotitäie siidist/villast/linasest riideid, eesmärgiga need ümber töödelda. Kuna mul oli juba mõni kott sellist "toorainet" kodus ootamas, siis tekkisid kerged süümepiinad, et tassin asju koju nagu hamster aga midagi ei tee. Süümepiinad on vahel päris heaks initsiaatoriks, seega lõin jälle esikusse suure laua lahti ja tirisin masinad kapist välja ja hakkasin õmblema. Võtsin ette ühe rohelise linase seeliku, millest nüüdseks on saanud Maibriti seelik (mulle ei meeldi sõna "tuunika", seega ma nimetan seda seelikuks). Kantideks ja katteriideks kasutatud ruuduline sits on pärit Andrese ema varudest, mis ta kunagi mulle kinkis. Selline vanast-uus teema inspireerib mind tohutult. See on hoopis midagi muud, kui uuest kangast õmblemine. Kõige muu hea juures on plussiks ka kleidi omahind, viis krooni.
Aga Maibritist hakkab juba preili kasvama, sest temale see "kotiriidest kleit" väga ei meeldinud. Eks paistab, kas hakkab kandma või mitte. Aga ma arvan, et kui ta suureks saab, siis keeldub ta selga panemast roosasid ja rohelisi riideid, sest lapsepõlves olid tal kõik riided just nendes värvides :)
Pilt on tehtud vanaema "fotostuudios".

laupäev, veebruar 2

Lutt


Kui Maibrit sündis, siis olin ma kindel, et mina talle küll lutti ei anna. Et milleks. Aga kui Maibrit sai ühe kuu vanuseks, siis millegipärast, ei mäletagi miks, me ikka proovisime, et mis ta selle luti peale kostab. Ja meeldis talle küll. Ja meile meeldis ka. Sest nüüd aitas lutt meil Maibritti lohutada ja enam ei pidanudki me kussutamismaratone tegema. Lutt suhu ja varsti laps juba tudus. Nii muutuski lutt Maibriti igapäevaseks kaaslaseks. Kui Maibrit sai aastaseks ja enam tissi ei saanud, siis oli lutt täiesti hädavajalik öösel, kui ta vahel nutma hakkas. Lutt suhu ja oligi vaikus.
Siis hakkas vaikselt tekkima küsimus, et kui kaua see lutitamine kestab. Mingil hetkel ta autos enam lutti ei vajanud, seega oli lutti vaja vaid magama jäämiseks. Ja ausalt öeldes, mind see lutt üldse ei häirinud. Seega ma ei teinud ka erilisi pingutusi, et lutt ära kaoks. Mõtesin vahel küll, et nii suur tüdurk juba ja ikka veel lutitab, aga kuna mu oma õde olevat lutitanud nelja või viie aastani, siis mõtlesin, et pole hullu. Vahest ikka tegin juttu, et paneks luti ära, aga Maibrit polnud nõus ja sinna see jutt jäi.
Kuni üleeilseni. Andres, keda lutt palju rohkem häris, kui mind, otsustas Maibritga pisut rääkida sel teemal. Ja kui Maibrit hakkas magama jääma, siis kutsutigi mind vaatama, kuidas lutt oli üle voodi serva visatud ja Maibrit rääkis rõõmsalt, et lutt on titadele nagu Sander. Ja jäigi ilma lutita magama.
Järgmisel päeval, kui ta lõunaunele hakkas minema ja ma soovitasin tal luti jälle põrandale visata, ütles Maibrit, et ei, prügikasti tuleb visata. Ja läks ning viskas oma luti prügikasti. Ja rohkem pole meie majas lutist räägitud.
Väljaarvatud täna õhtul, kui peale unejutu lugemist Maibrit tunnistas, et ta oli voodi alt ka oma teise luti üles leidnud ja et ta viskas selle ka prügikasti.