Meie väikesest räsitud ja nälginud leidlapsest on nüüdseks sirgunud sõbralik ja osav kassipreili. Vanust peaks tal nüüdseks olema viis-kuus kuud. Kui Maibrit arvas alguses, et kassile nime pole vaja ja et Lihtsalt Kiisu sobib küll, siis hiljem otsustas ta ringi, ja pani kassile nimeks Kiti. Ja ma arvan, et Kitist paremat kassi annab otsida. Ta talub vapralt ära kõik solgutamised ja sabast sikutamsed, mis vaatamata minu valvsale pilgule ikka vahel aset leiavad. Ta on tubli kass ja aktsepteerib, et magamistoas magavad inimesed ja kass magab köögis. Ta tunndis ära ema haige põlve ja läks sinna magama - järgmisel päeval hakkas emal alles õhtul põlv jälle valutama. Ta ei rüüstanud mitte ühtegi jõulukaunistust ega ka kuuske. Ja mis kõige olulisem - Kiti püüab hiiri. Tänane oli vist tema viies hiir. Kui ma algul mõtlesin, et tore, et kass sai omale kodu, siis nüüd ma mõtlen, et tore, et kodu sai omale sellise kassi!
20 kommentaari:
Ei ole kass hiirtele kuningas. Kas on hiirte Jumal, kes jagab armu ja hirmu (rohkem küll viimast):)
Oh kui hea pilt see hiirega on :).
Äge kass!
oi, kiisud on toredad, mul ka just noor kiisu kodus, nii et teema on hingelähedane. kusjuures minu kiisu nimi oli ka esialgu ainult Kiisu, aga praeguseks on tast saanud Obu, sest ta lihtsalt kappab ringi nagu Hobune :P
pildid on sul hästi ilusad. eriti see hiirega. ägeäge
mjäu :)
aga meie kiisu käib mul peas magamas :O niiet mis järelduse sellest peaks tegema? (noh, ma usun jah, et mul peas kõik korras pole :P)
:)
kiisud on nunnud.
Väga lahedad pildid!:) Aga tegelikult on see jube vaadata, kuidas kassid hiiri piinavad oma mängimisega. Mu Juss tassis suvel kolm lindu ka tuppa. Mitte ükski polnud surnud vaid vigastatud ja siis ta mõtles, et tuleb neid tuppa piinama või siis meile näitama, kui osav käpp ta on. Igatahes ma pidin endal pea-aegu pea otsast ära karjuma...:D Nüüd olen näinud teda korra õuses hiirega mängimas ja see variant mulle sobis. Huvitaval kombel surnud väikesed loomad minus erilist õõvastust ei tekita, ikkagi looduslik valik, eks, aga sellised pool-elus on küll jubedad. Eriti oma köögis :D
Oi nii ilus kass teil! Ja mulle meeldib väga Su ütlus, et nüüd olete röömsad, et kodu leidis kassi! No siis hindate teda ikka töesti!
Mul on alati kohe soe tunne südames, kui loomi osatakse hinnata.
MÕnusad pildid! Ma pole kunagi ise (fotokaga) juhtunud kassi hiirt püüdmas tabama. Aga igavesti vahva pilt, eriti see kus see hiir on õhus ja kass kohe kohe ta kinni püüab.
Meil on ka Eestis väike kassipoeg (tegelikult pole ta nii "väike" midagi, sama suur kui ta ema, ta on 6kuune). Ja ka tema püüab hiiri, aga et nendega mängida :)
Nii armas kiisu. Ja häeste vahva pilt too õhus hiirega.
Kassid on ... Kassid! Oeh, kuidas nad mulle meeldivad.
Nii tore, et sa Kitist kirjutasid. Paistab, et Teile on tõesti väga ilus ja ka arukas kiisu sattunud, ma oleks õnnelik, kui minu omal ka pisut kombeid oleks ;)
Pildid on super, eriti armas on pilt kus ta hiire mõnusalt endale on allutanud :) Kass muidu toobki veel poolelusa looma oma pererahvale näidata, tema saak ja tubli töö ju.
nii ilus kiisu. ise nii väike, aga nii tubli juba.
Anu
tohutult armsad pildid ja kass ise ka (:
Aga mulle näiteks meeldib, kui kass magab voodis jalutsis ja surub ennast vastu mind. Kuidagi mõnus, kodune tunne. Kahjuks meie kass seda tunnet kuigi tihti ei jaga ja eelistab ka pigem mujal magada. :)
Meil kaks kassi, õed, ja püüavad hiiri ka, aga iga kord, kui peale satume, võtame hiire käest ära ja viime õue. Ei lase oma kodus ühel loomal teist tappa :)
Majast viime kaugemale, sest ega ma väga rahul pole, et nad siin käivad, aga samas on see kassi käest ära võtmise mõte veits selles ka, et meil on kortermaja (vana puumaja siiski) ja olen päris kindel, et nii mõnigi majaelanik paneb hiirtele mürki ja ei julge riskida sellega, et kass mürgitatud hiirt sööb. Kuigi ega nad neid vist süüa oskagi, sest kui kord nädalavahetuseks kodust ära olime, siis oli hiir küll surmatud, aga söömise asemel meile kaunilt voodisse padjale asetatud.
nii armas ja tubli loomake!
Action'it Sul seal kodus jätkub! Ilusad pildid!
Ohhoh, wonderful photoes! Really good snaps!
Meie kodune panter Ninja on ka leidlaps. Naabri puuriidas sündind. Ja samuti talub mu laste väntsutusi ilma ühegi sisina, käpavibutuse või sabavehkimiseta. Ma arvangi, et leidkassid on omal moel lihtsalt nii tänulikud, et nad pereliikmeteks on võetud. Tal on veel palju voorusi, aga ei hakka neid loetlema - pikaks läheks :) Hiiri oskab ta küll ainult õues püüda- sattus meil tuppa üks hiir ja Ninja vaatas teda tükka aega nagu tulnukat. Võib-olla ta lihtsalt imestas, kuidas on võimalik, et tema territooriumil elav hiir on üldse tuppa pääsend???
Leidsin Teie blogi ja - lugesin kõik paariaastased postitused läbi - nutsin, naersin - siin on nii palju elu!
Esindate kõike head, mida pere ja kodu tähendab...
Küll on toredad kassipildid. Ja tore blogi on Sul. Sattusin Sinu lehele blogilisti sirvides, sest kuigi ma pole suurt meemide järgija, siis seekord tõmmati mindki kaasa ning proovin sama Sinuga teha :)
Klõpsa siia täpsemaks infoks.
Mulle tohutult see blogi meeldib. Käin siin piilumas kui mitte igapäev, siis vähemalt ülepäeva... pigem vist ikka igapäev ja lausa mitu korda. Teie kodu vastab täpselt minu unistustele. Maja on juba olemas, aga vajab omajagu finantse, nii et peame kosuma veel. Töö- ja lastetuba on väga lähedane sellele, mida isegi unistustes meie majasse kavandan. Vast läheb korda ... unistustel on ju tavaks täide minna. Fantastilised pildid ja käsitöö on ka. Jõudu ja rõõmu edaspidiseks!
Postita kommentaar