2. Pühapäeval käisin kinos vaatamas filmi "Proposal" ja mulle väga meeldis. See mind ei seganud, et ma üksi kinos käisin, aga segasid mingid segased mutid tagareas, kes olid mu meelest liiga ülemeelikud ja otsustades selle järgi, mille üle nad enne filmi lastud treilerites naersid, siis ütleks jah, et issanda loomaaed on kirju.
3. Ja kolmandaks.... ma otsustasin aja maha võtta. Viimasel ajal ma muudkui piitsutan ennast, et vaja aias toimetada, vaja hoidistada, vaja kodu korras hoida, vaja kududa, vaja õmmelda, lugeda jne. Vaja olla mingi musterperenaine. Aga viimase aja sündmused on mind mõtlema pannud ja mulle tundub, et oma kõige kallimatele olen ma liiga vähe aega pühendanud. Mind on vaja hoopis lastele. Kogenenumad emad räägivad, et see aeg, mil laps on väike ja sind tõeliselt vajab, on nii üürike. Seega tuleb sellest maksimum võtta ja kunagi hiljem võib siis eriti tubliks hakata.
4. Ja nüüd, kus ma neid ridu kirjutan, sain meili, kus teatati, et üks Andrese tehtud foto meie muinastulede öö lõkkest võitis konkursi (konkursil osalemine tuli meilegi üllatusena)! Nii et lisaks sellele imeilusale hilisõhtule rannas, mis läheb kindlasti nimekirja "2009 parimad hetked", võime nüüd ka resturaani minna :)
21 kommentaari:
Palju õnne võidu puhul! Ja emaks olemine on maailmas tõesti kõige tähtsam, kuigi endalgi kipub see kodutööde tuhinas vahel meelest libisema.
Minu lapsed on natuke vanemad kui sinu lapsed, kuid ma olen ikka veel kodune, et nautida vähemalt koolini sellist rahulikumat aega.Aga alati tuleb mul klimp kurku, kui keegi küsib imestunud häälel, et kas ma polegi tööle läinud, mul ju lapsed nii suured. Kas siis polegi mu kõige tähtsam töö olla ema? Kui mul poleks võimalust, siis peaksin eelistama tööd. Minu meelest on ka see aeg nii lühike, kui lapsed on väiksed ja eelistavad kõigi teiste seltskonnale oma vanematega koosolemist.Edu sulle!
Palju õnne Andresele võidu puhul! Mõnikord tundub mulle lastetagi, et lähedastele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Kasvõi õhtul mehe kaisus filmi vaadata ja vestelda, mitte samal ajal varrastega klõbistada :)
ma mõtlesin selle asja üle ja mõtlesin välja, et hoidistamisest ei tohi küll loobuda - esiteks on isetehtud asjad tervislikumad kui poest ostetud ja teiseks on need ka põhiliselt laste hüvanguks mõeldud, ma mõtlen eriti moose-kompotte-püreesid. pealegi on see hoidistamise periood suhteliselt lühike, mille vilju võib aga aasta otsa nautida :)
samas näiteks koristamise võib küll südamerahuga edasi lükata või selle tihedust vähendada.
olin ise ka mõni aeg tagasi punktis, kus ütlesin endale, et nüüd aitab ja tõmbasin kriipsu peala oma "peab ja vaja teha " nimekirjale,sest kõiki mida tahaks teha nagunii ei jõua... uskumatu aga ma ei tundnud ennast peale seda sugugi halvasti, vastupidi- kuidagi kergem ja vabam tunne oli
..ja lapsed kasvavad tõesti kiiresti, liiga kiiresti
palju toredaid hetki teie perele
Mul oli ülikoolis üks kohutav professor, kelle segastest loengutest ja mõttekäikudest ei saanud esimese nelja aasta jooksul keegi aru (no võibolla nüüd suudaks juba naljaga pooleks ka kaasa mõelda). Aga üks lause, mis ta oma "maaväliste" loengute jooksul poetas on kuldlause, mis on sulatõsi ning mida soovitan järgida: "pooled asjad lahenevad mingi mõistliku aja jooksul iseenesest". Loomulikult ei lähe tuba ise puhtamaks ja pesu sirgeks, kuid väiksem pudi-padi laabub tõesti ise ja nii jääbki rohkem sellist aega, mille sisu saad vabalt valida.
Tsau
M:)
õnne Andresele, tal tõesti on kaunid fotod!
Ja neil lastel on jah komme hetkega suureks kasvada. Ma ise pean ka vahel endale meelde tuletama, et ära rabele, mine kasvõi väiksega õue aga lõpeta ometi see kodu- jm. tööde pärast stressamine.
no taas kord kinnitus sellele, et....alati tuleb sinna juurde, kus juba on:)
Väga õige otsus! Olen oma lapsed nii suureks kasvatanud, et tulevad nüüd juba päris omapäi toime. ja võin tagasi vaadates ausalt öelda: kui ma midagi kahetsen, siis kindlasti seda, et nii mõnigi kord pidasin kasimist-kraamimist-askeldamist lastega tegelemisest olulisemaks. Las olla vahel toas mõni tolmurull nurgas, las jääda mõni masinatäis pesu ootele - selliseid asju ei mäleta mõne aasta pärast ükski laps, aga ühised metsaskäigud, põõsast avastatud siili uurimine, pesast kukkunud linnupoja turgutamine, üheskoos suurte ja väikeste imede avastamine - need asjad jäävad meelde. Neid ei saa olla kunagi liiga palju. Ja neid ei saa teha tagantjärele. Oled täiesti õigel teel - musterperenaiseks jõuad hiljemgi hakata, aga oma lastega saad paljusid asju teha vaid siis, kui nad on väikesed, kui on õige aeg istutada neisse seda, mida tahad neis hiljem näha. Sellele tegevusele pühendumine on olulisim, sest tolm langeb kohe uuesti, umbrohi on mõne päevaga peenras tagasi, pestud nõud saavad jälle mustaks ja puhas pesu jõuab kähku ringiga taas mustapesukorvi - aga kõik see, mis sa praegu lastesse süstid, kasvab koos nendega ja kannab ükskord imelisi vilju. Sinu, nende ja kõigi teiste inimeste rõõmuks. Rõõmsat meelt ja arukaid valikuid teie kadestamisväärselt armsale perele!
Aitäh teile kõigile heade soovide ja mõtete eest :)
Lemmi - aitäh-aitäh selle kommentaari eest! Minu südamesoov on ka olla lastega kauem kodus kui need kolm aastat. Aga juba praegu kohtan mõistmatut pilku, kui räägin, et mulle meeldib kodus olla ja ma tahaksingi olla perenaine, ilu-, kodu- ja soojuselooja. Aga kahjuks tänapäeva Eestis, erinevalt eelmise sajandi algusest, ei ole sellist aktsepteeritavat sotsiaalset staatust nagu "koduperenaine". Kui Sa raha ei teeni ja skp-sse ei panusta, siis oled töötu või ülalpeetav. Mis sest, et see töö, mida ma kodus teen, on elujõulise ja terve Eesti seisukohalt palju olulisem. Ma olen mõelnud algatada "Koduperenaiste liikumise", mis propageeriks ja "tutvustaks" seda "ametit". Täitsa tõsiselt kohe. Kui igasugu vähemused võivad oma liikumisi teha, siis võiks seda ka tublid eesti koduperenaised :)
Anu - eks ma ikka hoidistan edasi, ega ma muud moodi ei oska enam :) Lihtsalt ühel hetkel tuleb tõmmata piir, et nüüd on mul piisavalt mustikaid ja pole vaja enam metsa minna. Või arooniamahla.
Minu M:) - ma olen sellise seisukoha võtnud laste probleemide osas. Sest nemad kasvavad küll ise paljudest oma probleemidest välja ja muretsemine on puhas energia ja ajaraisk.
Soodomakomorra - ma pean ausalt tunnistama, et ma ei saanud pihta su mõttele :D et mida meil juurde tuli seda mida meil juba on :)
Anonüümne 22:52 - aitäh. Neid ridu tulen ma siia veel hiljemgi lugema - see on tõesti see asja tuum.
Ja täna me tõesti ehitasime Maibritiga lego-poe ja mängisime poodi. Nii tore oli seda teha, kui ei mõelnud, et äkki ma peaks midagi muud selle asemel tegema :)
kusjuures koduperenaiste ühenduses oleks ma käpp kohe :) Ma juba igatsen tagasi koju oma lapse juurde ja iga päev mõtlen pool töö ajast sellele, kuidas ma varem koju saaks nihverdaa. Õnn on vaid see, et 2 kuu pärast ma olen jälle kodus ja ehitan autosid, rongiteid ning garaaže :) Ja kahjuks jah meie seadusandjad ei näe koduses emas muud kui vaid kasutamata tööjõudu. Isegi pensioni ei arvestata nende aaste eest. Kuigi tegelikult peaks.
raadio maria laulja riina maidre teeb kahenaise-kontsertetendust septembris, 21, 22, 23
http://et-ee.facebook.com/event.php?eid=159666376752&_fb_noscript=1
Ma ütlen sulle, kui sul juba aroonjamahla on tehtud, siis on sul küll piisavalt hoidistatud ja aeg on lastega mängida! ;)Ja täielik rõõm on sinu jätkuvalt elutervest suhtumisest lugeda. Mina isiklikult tunnen mõningast kohanemisraskust lapsega koju jäädes, eks laps on veel pisike ka aga igatsen tegelikult tööle. Või siis pigem seda rutiini, mis mul enne oli. Elu oli kuidagi lihtsam. Aga samas on küll raske imikuga toimetada, kuid kui see pisike hambutu väänik sulle naeratab on jälle päev tehtud. Ühesõnaga- võta sa kinni! Tegelikult nüüd sinu juttu lugedes mõistsin ma, et ilmselt ongi asi selles, et kõige jaoks ei jätku enam aega ja see tekitab liigset stressi.Just see tolmurull nurgas ja pesematta nõud kraanikausis. Oma väikese majapidamisega rabades muretsen pidevalt, et äkki peaks ikka rohkem lapsega tegelema ja vähem olmega. Et äkki minu laps ei hakkagi muidu keerama ja kõndima jne. (Aga no tegelikult ma saan ju aru, et kooli pole veel ükski terve laps roomanud, eksju. :D) Tuleb olmel minna lasta. Elus on aeg olmeks ja aeg lasteks, eksju! :)
ahh, ja mina olen siin mõelnud, et kas ma olen imelik, kui ma tahan oma lapsega veel ja veel kodus olla. ise ma muidugi tegelikult ei arva, et ma imelik olen, aga mulle tundub, et paljude teiste silmis nagu oleks.
natuke nagu selline tunne, et sind jäetakse rongist maha, kui sa 18kuuse lapse kõrvalt kiiresti tööle tagasi ei lähe. Miks ma peaksin selleks tööl käima, et kellelegi oma lapse hoidmise eest maksta?
Lisaks sellele, et ma tahan oma lapsega nautida iga ärkamist, söömist, jalutuskäike ja kõike muud, tahan ma ka ise olla kodus ja tegeleda nende asjadega, mille jaoks mul töö kõrvalt aega ega energiat üle ei jäänud. Mina olen ka käpp "koduperenaiste liikumises"!:)
...no sma pidasin silmas juttu lõppu....ja seda auhinda...ning öeldu umbes selles suunas.., et nagu raha tuleb alati raha juurde....siis õnne tuleb juurde ka ikka sinna, kus seda juba ees leidub....ja....et pole siin ilmas midagi juhuslikku....
+, mina olen arvamusel, et siin on mängus too väikses printsi spdame jutt, et ainult südamega näed hästi...ja täeienduseks siinkohal vast...et, ainult südamega tehtavatel asjadel on kombeks õnnestuda.....
no igal juhul midagi sinna suunda lõi pähe, kui Su juttu lugesin:)
Minult on ka küsitud pikalt kodus olemise kohta, et kaua veel? Samas olen nii rahul, et mu mees on mulle seda võimaldanud. Ma leian, et need 4,5 aastat oma lastega on olnud ehk ilusaim aeg minu elus. Meie peres ei ole ammu enam koristamise päevad vaid siis, kui keegi külla on tulemas. Koristaja käib pisut abis aga igapäevaasjad teeme siis, kui jõuame.
Koduperenaiste klubi poolt!
by the way, mis on sekkar...õmbleja ma kohe kindlasti pole, aga keegi kommenteeris midagi nõudest....:)
Olen nõus, et kindlasti on palju ebaõiglast suhtumist kodusolemise väärtustesse ja vajalikkusesse. Samas, enda kogemuse pealt võin kinnitada, et on ka teine äärmus - kriitiline suhtumine töötavatesse väikelaste emadesse. Ma arvan, et me ei peaks toetama kumbagi sellistest äärmustest. Leidsin täna ühe lause, mis väga hästi väljendab minu pikaajalist tunnet selle vastandumise kohta: “It is bad enough that the patriarchal society that we live in still limits women’s choices. But it is even worse when one woman looks down on another woman for the choices that she has made." Minu jaoks pärast sünnitust oli väga suur üllatus, kui palju ootamatut (ja mõnikord lausa vihast, "sildistavat" vastandumist) tekib emaks saanud naiste vahel kõikvõimalikes küsimustes, mis puudutavad last, tema kasvatamist, söötmist, oma perekonda jms. Kes pooldab mahepõllumajanduslikku ja isetehtud toitu, see põlgab poetoidu kasutajat; kes pooldab lastega palju ringi reisimist, see põlgab kodusolijat jne jne. Kuidas on võimalik selline pööre varem intelligentsest ja tolerantsest inimesest? See on väga kurb ja peab endaga tööd tegema, et me jääksime eelkõige toredateks inimesteks ka pärast emaks saamist. Emaks olemine on oluline, elu-muutev roll, aga minu arvates see roll ei tohiks olla õigustuseks sellele, et me enam ei ole inimesena nii head kui võimalik. Sest kui me seda kasutame sellise õigustusena , siis me ise kinnitame kõiki ebaõiglasi klišeesid emaduse ja emade kohta. Küsige endalt - kas ma olen emana lubanud endale käitumist, mida ma muidu kõrvaltseisjana enda puhul ei kiidaks heaks, lihtsalt sellepärast, et ma nüüd olen ema? Mina kindlasti olen lubanud. Kokkuvõtteks töötavate ja kodusolevate emade teemal – ma usun, et reeglina iga vähegi normaalselt funktsioneeriv ema (pannes kõrvale äärmuslikud juhtumid, nagu väärkohtlemine jms) teeb kodu ja töö küsimustes sellise valiku, mis tema parima äratundmise kohaselt on tema pere ja tema lapse jaoks parim ja tänu sellele veendumusele ma arvan, et mul ei ole kunagi midagi öelda kellegi valikute kohta, kui et ainult neid toetada, sest sõltumata oma valikust on sel naisel iga päev ees rida katsumusi, eneseületamisi ja eelarvamusi, mille vastu võidelda ning me kõik peaksime neis teineteist vastastikku toetama.
Mina olen ka terve elu kõiki koduseid töid-toimetusi prioriteetseteks pidanud. Ja nüüd kus laps on 10-aastane juba, on mul hiiglama kahju, et ma tema jaoks rohkem aega ei võtnud. Päris kodune olin vaid pool aastat, pikemat vahet ei raatsinud õpingutesse jätta. Ma olen alati mõelnud, et kui ma veel lapsi saan, siis seda viga ma enam küll ei tee, et midagi lapsega tegelemisest olulisemaks pean.
PS. Suur tänu sulle, Krentu, selle blogi eest. See andis mullegi julgust maale kolida:)
Tahaksin kommenteerida seda jutulõnga - mis sellest, et hilinenult...
Mul on kaks last - 4,5 ja peaaegu 3. Ja kui noorem laps oli poolteist, olin ma juba päris väsinud sellest järjest kodus olemisest. Ma kohe kuidagi ei osanud olla täiskohaga ema, st tundsin, et mulle on ka mingit teistsugust väljundit vaja. Seetõttu läksin möödunud sügisel jälle kooli ja kevadel panin ka väiksema lasteaeda (vennaga samasse rühma). Minu jaoks oli see tõeline päästerõngas ja vaimse tervise päästja :)
Ma ei ole selle üle tegelikult väga uhke (st muidugi olen uhke, et nüüd "kõrges eas" veel koolis kenasti hakkama saan, aga just selle üle, et ei jaksa oma lastele täit tähelepanu pöörata). Nii et kui mõni minusugune küsib: "Kas sa oled ikka veel lastega kodus?", siis see on pigem selline imetlusesegune ja kindlasti mitte halvustav.
Ja just nüüd, ise emana, oskan veel palju-palju rohkem hinnata ja imetleda oma ema, kes oli lastega 20 aastat järjest kodune... Müts maha, mina ei suudaks. Lohutan end sellega, et praegu suudan oma lastele pakkuda rohkemgi kui 24/7 nende päralt olles ja reeglina käivad nad lasteaias neli, mitte viis päeva nädalas.
Igatahes väga tublid on need emad, kes suudavad-jaksavad-tahavad-saavad võtta need esimesed aastad üksnes oma laste jaoks, au ja kiitus!
Minu ämm kunagi ütles mulle, et ta ei imetle mind, kui ma karjääri teen, sest tema meelest on see lihtne. Aga ta imetleb mind, kui ma suudan lastega 3 aastat kodus olla. Et see on saavutus. Vaatamata sellele räägib mees, et tema ema oli hoolitsev ja olemas, kui vaja.
Eks igaüks peab ikka nii tegema, kuidas talle kõige parem tundub. Kõik emad tahavad ju oma lastele ainult head, eks selle saavutamiseks on erinevaid viise. Minu ema käis ju ka kogu aeg tööl, aga kui tal puhkus oli, siis olime alati koos. Samuti nädalavahetusel ja õhtuti. Emotsionaalne side on väga tähtis :)
Postita kommentaar