Pages

esmaspäev, oktoober 12

Sügisjalutluskäik 2009




Sellel aastal juhtus siis nii, et me oleks peaaegu unustanud oma iga-aastasele sügisjalutuskäigule minna. Kuna meie sügisjalutluskäigu traditsioon sai ellu kutsutud just sellepärast, et linnainimene saaks ka korra loodusesse sügise ilu nautima, aga nüüd me ju olemegi kogu aeg keset seda ilu, siis on unustamine muidugi arusaadav. Õnneks käisin aga laupäeval linnas ja ilmselt see meenutaski mulle, et vaja jalutama minna.

Pühapäeval me siis läksimegi. Kevadpikniku ajal toimunud kahetunnine õige koha otsimine oli meil veel värskelt meeles, seega otsustasime oma ilusa loodusega valla piiresse jääda. Ja nagu selgus, on oma kodu ümbruses veel avastamisruumi küllaga. Näiteks avastasin, kui ilus koht on Hara. Sealt leidsime ka šoti mägiveised, kes on nii oh-kui-nunnud.




Käisime ka Sutlepa "mere" ääres, aga 4 km loodusraja jätsime järgmiseks korraks, sest me arvasime, et ega Sander vist ei viitsi nii pikka maad omal jalal kõndida ja kõik kandmisvahendid jäid meil koju. Ühel pisikesel heinamaal (Maibrit valis koha) pidasime ka väga minimalistliku pikniku tee ja saiakestega. Koduteel nägime hingematvat vaatepilti, kuidas ühe suure lagendiku peal sajad ja sajad haned kogunesid ja kolmnurki harjutasid. Kes on näinud "Rändlindude" filmi, siis vaatepilt oli täpselt nagu seal filmis. Mul peas hakkas isegi see filmimuusika mängima, kuna see soundtrack oli vahepeal minu suur lemmik. Lindudest me pilti ei teinud, vaid tegime väikse videoklipi. Aga ma pean natuke mõtlema, et kuidas seda lõigata saab ja siis panen Youtube'i.

Ja teemaga haakub ka Maibriti lasteaeda tehtud sügiskompositsioon "Ilon Wiklandi kartulilapsed".

7 kommentaari:

marre ütles ...

mäletan, kui te maale kolima hakkasite, olin skeptiline... aga nüüd kadestan juba pikemat aega.
ja fotod on sul fantastiliselt ilusad! :)

esmekas ütles ...

Oskad kadestusväärselt hästi "kohal olla". Kahe lapsega pole ju sugugi lihtne, aga tundub, et oskad seda kõike nautida, olla linnast eemal ja olla ise ja olla oma suurima vara - perega.

Krentu ütles ...

Aitäh, Marre :) Enamus pilte teeb ikka Andres ja tal on alati rõõm heade sõnade üle.
Esmekas - selle kohal olemisega on nii, et ma saan selles kogu aeg paremaks. Nüüd julgen küll öelda, et keset loodust, rahu ja vaikust on see palju kergem. Linnas on nii palju võimalusi meelelahutuseks ja ajaviiteks ja kõigeks muuks, et võib kõigi nende võimaluste vahele enda täitsa ära kaotada. Siiski on mul veel palju areneda. Mis on tore :)

sesamy ütles ...

oh, mul tuli seda lugedes Noarootsi-nostalgia (olin 14 aastat ühe Hara-mehega abileus :))
päikest!

Merike ütles ...

Vaatan ja vaatan seda esimest pilti ja ei suuda välja mõelda, mis on esimesel pildil seal tee lõpus...see ei saa ju olla suur merelaine...

Krentu ütles ...

Merikie, see on roostik :) Sutlepa mere ääres.

Aet ütles ...

Mina tundsin esimese pildi asukoha ära enne, kui olin seda postitust lugema hakanud - Saare küla. See väike "haak" teelt kõrvale on mu jooksuringil üks tilluke puhkepausikoht.
Tervitusi Saare külast!