U2

Praegu olen ma küll kimbatuses, sest ma niiväga tahan kirjutada ühest võimsaimast elamusest oma senises elus aga kõik sõnad ja laused tunduvad nende emotsioonide taustal nii kohmakad ja üldse, praegu tahaks olla kirjanik.

Aga siiski, ma ikka proovin.

Alguse sai kogu asi oktoobri viimasel päeval, kui meile tulid külla mu õde ja õemees. Õemees andis Andresele ühe valge ümbriku, mille Andres väga äraseletatud näoga minule andis. Kui ma ümbriku lahti tegin, siis muidugi hakkasin ma kohe nutma ja käed hakkasid värisema ja süda taguma, sest ümbrikus olid U2 kontserdipiletid.

U2 kontsert on üks minu eluunistusest. Aga neid pileteid on ju täitsa võimatu saada, sest U2 on nii hea et kõik tahavad kontserdile minna ja piletid müüakse sekunditega läbi. Õnneks õemehel näkkas ja ta sai piletid lisakontserdile nii vedas ka minul meeletult.

Ja nüüd siis jõudiski kätte See päev. Ma olen seda oodanud umbes sellest ajast kui ma olin 16 ja minu sõbranna peika lindistas mulle ühe kasseti ja kuna sinna jäi tühja ruumi, siis pani mõned U2 paremad palad ka sinna otsa. Aitäh, Margus, selle eest!

Alates sellest ajast olen ma U2 kuulates üsna palju pisaraid valanud ja unistanud neid kunagi ka päriselt näha.

Ja laupäev oligi siis see päev, kus ma, piletid näpus, Helsingi Olympia staadionile astusin. Razorlight juba mängis aga rahvast oli veel hõredalt, nii et võtsime koha üsna eespool. Peale Razolighti ootasime veel tunnikese vihmas ja siis nad tulidki.

Alates esimesest sekundist kuni kontserdi lõpuni hoidsid nad publikut oma pihus. Iga Bono vihje või viite peale publik laulis, karjus, plaksutas....

Kõige rohkem imestasin ma selle üle, kui tohutult soe, siiras, avatud ja sõbralik Bono on. Ja kogu bänd. Nad tundusid kui vanad head sõbrad või su oma perekond - ei mingit staaritemist, ei mingit arrogantsi. Bono oli pisarateni liigutatud, kui kõik need 53 tuhat inimest laulsid kui ühest suust "I still haven't found what I'm looking for". Ja olla nende lauljate seas - see oli võimas.

Mis mulle veel sügava mulje jättis, oli see, kuidas Bono rääkis, et "ma tean, et te olete seitsme venna maa. ja meie oleme siin neli venda", peale mida esitles ta bändiliikmete uusi nimesid, nt Edge oli Eero ja Larry oli Lauri. Oli äärmiselt südantliigutav, et ta pidas tähtsaks kohe kontserdi alguses teatada, et nad on kõik ka oma pered kaasa võtnud, sest see on neil "family business". Nii armas, et sellise kaliibriga mees nagu Bono, oskab oma peret hoida ja oma naisega õnnelikult koos elada.

Lava oli ka väga uudne, 360 kraadi, nagu turnee nimigi. Lava oli publiku keskel ja seetõttu oli ka bänd justku rahva hulgas mitte kaugel-kõrgel kuubikus. See sobis kogu kontserdiga ideaalselt kokku.

Ja muidugi loodi ise. Algul ma püüdsin pisaraid tagasi hoida, aga see on üks piinarikas tegevus, nii ma lasin oma emotsioonid valla ja hõljusin oma kehast oluliselt kõrgemal. Ja kui One tuli, siis oli see lihtsalt liiga ilus, et hinge ära mahtuda.

Seda kontserti ei ole tegelikult võimalik kirjeldada ega võrrelda. Aga kui siiski pisut võrrelda, siis näiteks kui peale Madonna kontserti jäi hinge kuidagi kõle ja metalne tunne, siis U2 kontserdilt lahkusime me sooja südame ja oluliselt paremate inimestena. Nad lihtsalt suutsid niimoodi südamesse pugeda, ilma, et nad selleks erilisi näilisi ponnistusi oleks teinud. Ei olnud mingit kostüümidraamat ega showd, ei mingeid lisajõude laval ega mustkunstitrikke. Ainult neli meest ja see täitis kogu staadioni ja südame ja väga palju jäi veel üle. Kuidas nad oskavad niimoodi inimesi ümer sõrme keerata? Kuidas nad suudavad olla nii erilised ja tavalised samaaegselt? Kuidas nad suudavad nii palju anda?

Ma pean Bonost väga lugu ka tema maailmaparandustöö pärast. Sihikindlalt, järjekindlalt ja väsimatult võitleb ta maailma nõrgimate eest. Ka kontserdil näidati meile suurel ekraanil lapsi sõjakolletes, verepritsmeid ja ahastust täis silmi ning tuletati meelde Inimõiguste Deklaratsiooni. Ja need mõjusid. Väga.

Peaagu kogu kontserdi aja sadas kergelt vihma ja see sobis sinna nii hästi. Nii mõnus oli panna silmad kinni, kuulata maailma parimat kontserti, pöörata nägu taeva poole ja lasta mõnusal suvevihmal omale näkku sadada...

God bless U2.