MY ENGLISH BLOG

neljapäev, september 9

Villase mantli sündroom

Täna, kui ma vaatasin kuidas Maibrit valis umbes veerand tundi omale homseks lasteaiapäevaks riideid, siis hakkasin ma taaskord juurdlema teema üle, et kas see riiete sobitamise teema on lihtsalt midagi naissoole väga omast või on see ikkagi mingil määral päritav.
Kui ma vaatan oma ema või meenutan oma vanaema, siis riiete sobitamise teema on neile mõlemale väga omane. Vanaema puhul me alati naersime, et tema ei saa elada ilma valge kraeta. Tal lihtsalt pidi igal kleidil olema valge krae või siis valge sall kaelas. Vahel sobisid ka lihtsalt valged pärlid. Vanaema elas viimased 13 aastat oma elust insuldist osaliselt taastununa, mis tähendas, et tal oli väga raske rääkida ja osad liigutused olid kontrollimatud, aga mõistus oli tal selge. Ta võis vahel segi ajada nädalapäevi või käia ringi nuga peos, sest oli selle pihku unustanud, aga ta ei vääratanud kunagi oma riietuse osas. Ta oli alati sätitud ja aeg-ajalt lasi ta emal omale uue kleidi või seeliku õmmelda. Minu vanaema ei meenu mulle üldse kui põlle ja rätikuga memm, vaid kui valge krae, kena kleidi ja kõpskingadega proua. Ta nägi tõesti alati nii ilus välja ja ainukesed püksid, mis ta garderoobis leidusid, olid aiatööpüksid.
Minu oma lapsepõlv möödus õmblusmasina vurina saatel, sest kui ema ei olnud tööl ega teinud süüa, siis ta õmbles. Õmbles põhiliselt tädidele imeilusaid kleite ja kostüüme, aga loomulikult ka meile ja endale. Kui me õega väikesed olime, siis olid meil väga tihti ühtemoodi riided. Kuna siis, sügaval nõuka ajal, polnud poes ju midagi saada, paistsime me oma mummuliste kleitide ja roosade mohäärkampsunitega eriti silma. Ja ega ema ju ei vuristanud lihtsalt midagi kokku. Meie kleidid olid sitside-satside-pitsidega kaunistatud, vahel suisa aplikatsioonidega. Kui vanema meil külas käis ja vahel emal triikida aitas, siis ta ikka hurjutas ema, et ema teeb nii keerulisi riideid lastele, mida on nii raske triikida:)
Lisaks oli meie kodus väga tavaline see, et üks või teine tädi "tuleb täna proovi". Kuna need tädid olid valdavalt ema sõbrannad, siis olid nad kõik ka väga lahedad inimesed ja mina alati ootasin, et millal proovipäev on. Tavaliselt oli minu ülesanne siis kohvilaud katta ja pärast seda ma lihtsalt seisin kõrval ja jälgisin kõike tähelepanelikult. Vahel olid mõnel tädil ikka nii ilusad kangad ja nii põnevad kleidisoovid! Kui ma väiksem olin, ja veel nukkudega mängisin, siis ema ikka vahel eraldas mõne pisema kangakribala mulle nukukleidi tarbeks aga üldiselt pakiti kõik kangajäägid kenasti rulli ja anti koos kleidiga tagasi....
Ja loomulikult on mu ema alati väga ilusti riides käinud, rääkimata sellest, et ta ise näeb väga hea välja. Mõned ema kleidid on mulle lapsepõlves nii suurt muljet avaldanud, et hoian neid siiani alles. Kõige ilusama õmbles ema küll hiljem pluusiks ringi.... Ja üle-eelmisel aastal ostis ema oma elu esimese praktilise mantli, sest terve talv aina sadas ja ema ju autoga ei sõida. See oli uskumatult suur mööndus ja nii mitte minu-emalik:)
Kuna ma päevast-päeva kleidimajanduse keskel olin, siis oli iseenesest mõistetavalt ka aktuaalne teema, et "mis sobib ja mis mitte". Mitte et ema oleks meid selles vallas kuidagi treeninud, aga see sai kuidagi omaks ja hakkas üsna pea ka enesetunnet määrama. Mina kutsun seda "villase mantli sündroomiks". Villane mantel iseloomustab kuidagi kõige paremini seda tunnet, mis mind valdab, kui ma kogu sellele riidemajandusele mõtlen. Ehk et meie kliimas on ju kõige praktilisem riideese kas suusajope tüüpi jope võis siis mingi tepitud kilemantli moodi riideese. Sest pidevalt sajab ja on märg ja tuuline jne. Ja villane mantel pole üldsegi nii praktiline. Aga kui ma panen selga villase, hästi istuva mantli, siis ma tunnen ennast nii väga hästi. Ja kui ma panen selga mõne praktilise jope, siis on mul tunne, et see lihtsalt ajab asja ära. No praktilisel jopel on muidugi ka oma koht ja aeg, nt metsas või pikal jalutuskäigul aga enamasti ma valin alati hea enesetunde, mitte praktilisuse järgi. Ja mul on tunne, et see on mul küll verega kaasa antud. Et ma ei saa panna jalga viigipüksi ja ülesse poole suusajopet. Et riietus mägib minu enesetundes väga suurt rolli.
Eks see ole parajaks nuhtluseks ka. Laupäeval käisime õega koos Kirbuturul kauplemas ja kui ma nägin, mida õde oli müügiks kaasa toonud, siis iga teise asja peale ma ahhetasin, et "miks sa Selle ära müüd". Ja õde aina vastas, et "sellega ei ole õiget tunnet ja ei saanud armsaks". Nii et perekond "Riided ja tunded":)
Muidugi tuleb tõdeda, et peale seda, kui ma lastega koju jäin, on kogu mu oma riidemajandus pisut tahaplaanile jäänud. Esiteks selle pärast, et koos lastega, ja algul olid nad ju selles jube raskes turvahällis, ei ole eriti mõeldav seeliku-kõpskinga outfit. Ja teiseks, nüüd saan ma ju seda riideteemat oma laste peal välja elada:) Nii et minu põhiriideese on teksapüks, kõikvõimalikes variantides ja garneeringutes.
Aga talvel panen ikka villase jaki selga ja tunnen end hästi:)

19 kommentaari:

Sireli ütles ...

Tunnen ennast sellest jutust ära - unistan ise ka juba väga kaua korralikust villasest mantlist või jakist, aga kuna ma nii hea õmbleja ei ole, et ise õmbleks, siis on see esialgu unistuseks jäänudki. Lahendasin olukorra nii, et ostsin kasutatud villase meeste mantli, kudusid sinna juurde roosad aksessuaarid ja käin niimoodi. Aga meeste mudeli istuvus pole ikka see mis peaks, vähemalt on villasega mõnus käia.

KK ütles ...

Mõnus lugemine :).
Ma olen ka pisut sellel teemal mõtisklenud ja pigem aspektist, kuidas erinevad põlvkonnad võivad nii erinevad olla. Nt mul ema ei lähe mitte kunagi välja triikimata riietega ega rullitamata soenguga. Ta tõuseb tunnike varem, keerab rullid ja siis keedab kohvi. Seejärel meik, riietus ja soeng pähe. Kusjuures ta töötab tootmises, kus ülejäänud naised on vahel dressides ja suht korratult riides.

Mina vastupidiselt vabal päeval vahel märkan lõunast, et polegi vist juukseid kamminudki. Nii nagu ma nood hommikul kiirelt koerajalutamise ajaks üles klambriga pannud olen, nii nad kipuvad sinna jääma. Riideid ma pisut sobitan, sesmõttes ei värvid peavad klappima ja seljas peab olema hea tunne aga väga palju ma riietele tähelepanu ei pööra. Ja ma ei triigi, ainult mõned erandid vahel on nt kui vaja eriliselt sättida. Mu vanaema oli samasugune sahmerdis ja vanas eas neil olid emaga lausa tülid riietuse teemadel. Nii et meil käib see vist üle põlvkonna :)

Krentu ütles ...

Sireli - mina olen pannud tähele, et need sekkarite mantlid on alati jube rasked. Ilmselt sellel ajal kasutatud raskete vaheriiete, vatiini jm tõttu. Ja varrukad on neil ka alati nii lühikesed:)
KK-vot sellest koduriietuse teemast ma unustasingi rääkida. Nimelt on minu koduriieteks ainult mugavad riided, mis on siis t-pluusid ja mingid retuusid-dressipüksid. See on täiesti kummaline, kuidas koju jõudes muutuvad isegi teksad ebamugavateks. Selle koha pealt on mul küll suur unistus, et kunagi käin ka kodus kenade kleitide ja valge põllega:) Imelik, et mu kaks maailma nii erinevad on:)
Aga Sinu ema on lahe ja siit nähtub mulle, et me riietame ja sätime end ikka iseenda jaoks, et endal oleks see hea ja õige tunne:)

Anonüümne ütles ...

minu arvates võiksid ilusad inimesed omale kasvõi köögikardina ümber rullida. ikka on ühtviisi ilusad. sina siis üks neist.
pole tänu väärt!
(ps. ma ei tunne sind ja ma pole mees:)

Ingrid ütles ...

Ja kuidas me sealt esipingist alati vaatasime, et näe, tal on "õmmeldud" riided. Ja kuidas Sa mulle alati ka trolli peal silma jäid. .... ;-)

Ja see sobitamine ... ma usun, et seda peab olema veres ja veel olulisem on eeskuju. Ja kui Sul see juba põlvest põlve on ... Maibritist tuleb kindlasti stiilne inimene ;-)

hapa ütles ...

Nii vahva oli Sinu seekordset postitust lugeda. See tekitas minus palju mõtteid...
Minu jaoks on riided alati väga olulised olnud. Minu kohta käib vaieldamatult ütlus, et kapp on riideid täis, aga selga pole midagi panna:). Ikka igatsen olemasolevale lisa. Ja sobitamisest ei hakka ma parem rääkimagi. Mu sõbrad teevad vahel minu kulul isegi nalja, sest mul peab ju kõik "mätšima".
Nagu Sina, tunnen minagi, et olen selle pisiku saanud suuresti oma emal ja vanaemalt, kes riietuvad alati väga maitsekalt. Minu jaoks on see justkui naiselikkuse sümbol. Olen alati lootnud, et kunagi saab ka minust selline ilus hallipäine ilusa kleidi, pärlikee ja sätitud soenguga vanaproua.

Red Whortleberry ütles ...

See on ju jutustus minu lapsepõlvest, aga et Sa nii täpselt mäletad - ka kokkukeeratud kangajuppe, mis valmisriidega kliendile tagasi anti...

Minu ema oli meeste üleriiete rätsep, kelle kätte jõudsid kõik kõige keerulisemad tööd - frakid, smokingid - millega teised enam hakkama ei saanud. Ja ta oli eriline õla õmblemise ekspert, kes enne pidi ka uue põlvkonna välja õpetama, kui töölt, üsna enne pensionile minekut, sai ära tulla.

Eks see tohuturaske triikrauaga pressimine ja kummargil õmblusmasina taga olemine hakkasid ka seljale ja õlavöötmele mõjuma.

Nii et kogu mu lapsepõlv on täis meistreid ja nende veidrusi, õmblejannasid ja mannekeene ja ülikondi ja sõrmkübaraid, nööpnõeli, valget kriiti ema huulte vahel, professionaalset kretinismi - a'la AK-d vaadates, kuule Bushi ülikond üldse ei istu, nööbid on liiga kaugele aetud, etc.

Ja muidugi meie endi riideid, trikoodest (jajah!!!) kuni villaste mantlite ja suusakombinesioonideni (suusakindlaid ja tutimütse mitte unustada). No ja meie alati moodsal isal on kapis vähemasti 12 ülikonda.

Mu klassiõed käisid ka ema juures, kes neile tollest ruudulisest koolivormiseelikust, mis oma vollidega iga tüdruku ju heinakuhjaks tegi, normaalse ümber puusade seeliku õmbles.

Ok, nüüd jätame paljud teemad vahele, pikaks läks, aga seda veel, et mul on jube kahju, et ema on juhtunud elama vene ajal. Ta on fantastilise ärisoonega inimene pluss muidugi oma ala absoluutne tippspetsialist, ning normaalses vabas maailmas võinuks ta elada väga normaalset edukat ärinaise elu, kel olnuks oma salong ja oma firmamärk, päriselt ka, mitte ainult mõtteline nende jaoks, kellele ta on õmmelnud.

Ma ise ei õmble kõige vähematki.

Red Whortleberry ütles ...

Aga ma pean veel natuke kirjutama - Su kirjatükk äratab palju mõtteid.

Meie ema ennast taas sätib minimaalselt, ta on nagu catwalkile välja tulev moekunstnik, kes oma mannekeenide keskel tundub tõeliselt lihtne, hoo pealt maha võetud, absoluutselt sättimata.

Lisaks tal on olnud mingid äraviskamishood, näiteks ühe ta kuuekümnendate aastate minimalistliku kleidi päästsin ma kasvuhoonest, kus see ootas oma aega, et ta ribadeks lõigatakse ja sellega tomateid seotakse.

Ma käisin kleidiga veel mitu pidulikku puhku ja nüüd on ta teenitud vanaduspuhkusel.

Rohkem ei reosta:)

Krentu ütles ...

Anonüümne - ma tänan väga:)
Inks - ja Sina meenud mulle sellest ajast kui alati naerusuine ja mulle on jäänud meelde üks lilleline pluus:)
Hapa - kuna minu riidekapp oli ka nii täis ja midagi polnud ikka selga panna, siis sellepärast ma viisingi need riided Kirbuturule, et ehk keegi hakkab neid rohkem armastama:) Nüüd pean ainult hoolega jälgima, et ma nende asemele midagi ei ostaks. Ise õmblemine on lubatud:) Ja sellest mätšimisest veel niipalju, et mingil hetkel mu kallis abikaasa tabas juba iva ehk kui ma vahel poes küsisin ta arvamust, et vaata kui ilus pluus, siis mees kohe küsis, et kui sa selle pluusi ostad, kas sa pead siis ka uued püksid-kingad-käekoti juurde ostma, sest ükski olemasolev ei sobi:D
Red Whortleberry - nii lahe:) Minu ema oli meeste ülerõivaste tehnoloog ja töötas kuni minu sünnini Lembitus. Aga meeste rätsep - see on tõesti kõrgem klass ja jaki õlgade töötlemine on mul siiani kõige nõrgem koht, sest see pressimise asi ei tule mul kuidagi välja ja no mul pole tegelikutl õiget pukki ka:) Aga see Bushi asi on nii naljakas:) Ja professionaalne kretinism paratamatu. Mu ema nt plaanib Maibritile mantlit õmmelda aga kõik lastemantlite varrukate lõiked on ühe õmblusega. Ema aga ei saa sellist asja teha, ta ütleb, et "kuidas ma õmblen mantlit kitli lõike järgi":) Igal juhul aitäh oma mälestusi jagamast, väga huvitav lugemine!

Inga ütles ...

väga mõnus kirjatükk!
ja nii tuttav tunne... vahel olen end pealaest jalatallani läbimõeldult valmis riietanud ja siis uksel avastanud, et ükski kott ikkagi päriselt ei fiti. Pöördun aga ukselt tagasi ja vahetan riided ära. No ei saa välja minna nii et tunne on, et miski nagu väljanägemises ei klapi.
Ohh kuidas ma unistan sellisest garderoobist, kus kõik kuidagi omavahel klikiks. Aga tundub, et see oma stiil hakkab alles nüüd kohale jõudma.. ja vat nüüd kuluks küll korralik õmblemis-oskus marjaks ära.

Inga ütles ...

üks mõte jäi veel maha...
ikka ja jälle kui sirvin välismaa ajakirju, kus suurejoonelisi moodsaid kudumeid demonstreeritakse mõtlen, et millal ja kus neid küll kantaks meie kliimas?
Võin ju tahta omale pika villase mantli moodi kardigani kududa, aga see on nii kohutavalt ebapraktiline, et sinna taha ta ikka ja jälle pidama jääb. Kahjuks.

Krentu ütles ...

Inga - vot sellest unistan ka mina, et iga uus ese garderoobis sobiks sinna ideaalselt ja annaks palju uusi kombineerimisvõimalusi. Kuidas aga just neid õigeid riideesemeid leida/teha.....
Ja olen minagi neid mantleid vaadanud ja mõelnud, et vahel jäetakse disainimisel paktiline-maine pool täitsa kõrvale. Arvestades veel seda, kui palju lõnga sellistele monumentaalteostele kulub, siis kahtlen, kas keegi nende kudumist ülde ette võtab või tulebki neid vaadelda kui kunsti:)

Jutupaunik ütles ...

mul on kootud mantel. Tööd oli palju ja vaeva ka, aga ära tegin. Aga kahjuks oli lõng totaalselt vale. Algul tundus väga hea ja mitte topiliseks minev, aga nüüd on paras "tupsuke". Kootud mantli puhul annaks äkki nö haltuurat teha ja osa ainult kududa ning osa õmmelda?
Aga kirjatükk oli sul vinge ja pani mõtlema tõesti. Ka minu ema on õmbleja. Tehnoloog küll, aga ka samas klannis ja töötas Klementis. Õmblusmasina vurina saatel meie uinusime ja ärkasime :) Nii lahe tegelikult ju. Omagi lapsed võiks sellise surina lapsepõlvest meelde jätta, aga tänapäeva masinad sellist häält enam ei tee.

Marmelaad ütles ...

Vot see teema mulle kohe hirrmsasti meeldib:D
Minu Idake hakkas oma aluspükse ja särki kokku sobitama kolmeselt, aluspükstega pidid sobima ka sukkpüksid jne. Viieselt oli ta poes nagu Zenja Fokin - emme, vaata selle tädi balett (r-i ei ütelnud) ei sobi saabaste värviga jne.
Ilmselt on üks aspekt veres, aga laps jälgib ema (vanaema) ja tema kõlkumist riidekapi ees, kolmandaks peab see kõik talle ikkagi meeldima (see eeldab ilumeelt):)
Aga minu vanaema (nüüd on nagu liivakastijutud...et vat kus minu...), vot see minu vanaema oli Tallinnas nii kuulus õmbleja, et tema juures käisid riigitegelased õmblemas. Provva Laidoner näiteks ja minu nama rääkis täpselt kuidas sellel provval oli kole näppamise haigus (võttis pidudelt hõbelusikaid kaasa), aga see selleks.
Seetõttu olin ma samuti hästi kleidistatud lasteaiapäevil. Ema jälle kudus ja heegeldas mulle kõikvõimalikke mütse, kampse ja salle.
No hakkab ju külge....
Seetõttu ma jumaldan personaalõmblemist ja mul on hea õmblejast sõbranna, kui on midagi lihtsamat vusserdan ise (olen aasta isegi konstrueerimist-modelleerimist õppinud), sest mulle meeldib kangaid valida ja moode kritseldada.

Ja veel. Kui teised sama vanad lapsed (8 a)ei lase emal enam poest asju valida, siis meie Idake jätab täidsa rahulikult kõik minu hooleks. Ja meil on sinise-beežiruuduline villane mantel, mis on muide väga praktiline ja soe sügis-kevadhooajal kooliskäimiseks.
Sest kuidas ma panen koolimütsi, tuulepluusi, seeliku ja botased kokku? Kui on "kekapäev" siis loomulikult - aga muidu olen ma hinges ka valge krae ja pärlitega provva.
Muide. See suvi kandsin ma ka kodus kleiti (e) :DD
oh ma võiksin sellel teemal romaani - isegi eepose kirjutada:DD
Parimate tervitustega!

Marmelaad ütles ...

Ja veel...
Ida kogub suurde kasti oma riideid (minu best off kudumid, tikandid ja aplikatsioonidega pluusid- seelikud) mis on väikseks jäänud oma lastele (meenutame et ta on 8-ne). Poe asjad ja tavalised riided jagab ta lõdva randmega väikesele sõbrannale:)
niiet ajalugu jätkub:)
p.s. Ma ei mäleta et ma nii vanalt oleks oma tulevaste laste garderoobi pärast muretsenud - seega - uus tase:D

Katrin ütles ...

Minu ema ei olnud küll elukutselt õmbleja aga kuldsed käedolid tal siiski ja seda sama õmblusmasina vurinat ja tädide kleidiprioove oli meiegi majas. Samamoodi katsin mina kohvilaua ja siis passisin suu ammuli suurte huvitavaid jutte kuulata, mis pärast muidugi sõna-sõnalt sõbrannaga õues maha mängiti. :D Ja meil õega olid ikka üle-alevi riided ja kudumid. Aga tahtsin hoopis mainida, et selle jope ja mantli asjaga on mul täpselt samamoodi! Nüüd lapsega kodus olles olen nn madalaks sunnitud aga ikka panen jalga kingad või saapad (küll madalad) aga mitte mingid tossud ja seljas on villane jakk/mantel mitte madratsist tehtud jope (nagu ütleb mu abikaasa). :) No see peab lihtsalt kas veres olema või lapsepõlves õmblustööde saatel sisse suristatud :)

Katrin ütles ...

...ja loomulikult unustasin lisada, et jagan hämmastust teksapükste ebamugavaks muutumise kohta umbes sekund pärast koju jõudmist. Tõsiselt hämmastav fenomen. Unistan, et mul oleks mõned kenad "kodukitlid" nagu mu emal olid. Tema ei kandnud ka kunagi pükse. Aga tema kitlid olid sellised ilusad kleidid mis olid lihtsalt piisavalt kaua ametlikus kasutuses olnud ja aeg oli küps koduriieteks hakata. Mis loomulikult ei tähendanud, et need oleks olnud kulunud või vanad. Mäletan, et kui ema tuli töölt siis vahetas ühe ilusa kleidi teise vastu. Eriti särav mälestus on mul ühest tumelilla ja musta pikkitriibulisest särk-kleidist. Loomulikult ema enda tehtud ja istus talle nagu valatult. 80 keskel tundus see mulle maailma kõige vingem moeasi. Ja tegelikult võis seda isegi olla. Mäletan, et pidin pea-aegu minestama kui avastasin, et see on ametiredelil allapoole saadetud ja ühel päeval vahetas ema töö-kleidi selle kleidi, ehk siis nüüd kodukleidi vastu. Vähemalt minu mäletamist mööda isegi küsisin ta käest, et jumala nimel, miks ometi!? Ja ema ainult naeris ja ütles, et see kelit on oma aja ära elanud. (millises maailmas?)Vot selline postistus, mis äratab paljudes palju sooje mälestusi, nii, et muudkui kirjutaks aga veel ja veel kommentaare. :)

Karen ütles ...

See kisub nüüd sinna "õmblejad ja nende tütred" kategooriasse ära... aga minu ema on ka õmbleja ja ka Klementist, nagu siin ühel eeskõnelejalgi :)
aga minule mõjus kõik see kodus vuristamine vastupidiselt- ise ei oska peale padjapüüride suurt midagi õmmelda, sest millal iganes ma ka midagi teha püüdsin, tuli ema ja ütles: "ah.. las ma ise, mul läheb kiiremini, tuleb paremini, mis sa siin susserdad...". Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et peaks vist ikka ka ära õppima selle kunsti.
Aga villase mantli lähen tellin kohe ära, kui teise lapse sünnist kogunenud "kaasavara" lahkunud on :))

maru ütles ...

:)