Jõulud

Selle aasta jõuludeks soovisin lisaks jõulurahule veel seda, et saaksin oma kallitele ise kinke teha ning midagi väga head süüa valmistada. Proovisin kõik oma muud tööd ja tegemised uue aasta alguseni pooleli jätta ja pühenduda jõuludele. Päris kõike mida plaanisin, küll ei jõudnud, aga siiski üht teist.
Alustuseks läks Andres lastega metsa kuuse järele. Tegelikult on see muidugi liialdus, kuusk tuli meile peaaegu meie oma õue pealt. Lapsed said oma tuppa oma kuuse:) Maibrit sai vaba voli laste kuuse ehtimisel, suurt kuuske aga ma niiväga ehtida ei soovinudki. Ma kohe imestan selle üle, kuna veel mõned aastad tagasi meeldisid mulle külluslikult ehitud säravad jõulupuud.... Ilmselt need oma metsa õrnade okstega puud on lihtsalt ise nii ilusad ja graatsilised, et erilist lisasära neile vaja polegi.



Jõulumenüü koha pealt teen suure kummarduse Marule ja Nigellale. Võiks öelda, et meie peres on juba traditsioon teha Maru jõuluterriini, mis on nii imehea! Sellel aastal otsustasin aga proovida ka neid teisi retsepte, mis nendel kuldaväärt 2008 aasta detsembri Eesti Naise kokanduslehekülgedel leidub. 23. detsembri õhtusöögiks, mil ema ja Andres linnast saabusid, otsustasin teha rooga, millel Marulikult luuleline nimi "Rosmariinine kartulipuder verivorstimadratsil juustuteki all". No see oli tõesti üks täitsa teistmoodi roog kohe:) Pole ma varem verivorste niimoodi pudistanud ega neid sellises koosluses söönud. Väga maitsev! Magustoiduks tegin Nigella Jõuluraamatust inglaste legendaarseid Mince Pie'sid. Ausalt öeldes arvasin kuni siiani, et inglastele meeldivad magusad hakklihakoogid, aga õnneks selgitas Anu Samarüütel oma oh-kui-mõnusas "Minu Londoni" raamatus, et mincemeat võib vahel ka vürtsikat puuviljamoosi ja "pudding" üleüldiselt magustoitu tähendada. Nii et võtsin kohe asja käsile ning ühel õhtul keetisin siis selle jõhvika-hakkliha valmis ja teisel päeval nikerdasin korvikeste kallal. Tulid ilusad ja head.

Nigella Mince Pies

Peale kosutavat einet hakkas ema lastega piparkooke tegema ja mina järgmise päeva toite ette valmistama. Kuna minu käsi ei tõuse koju toiduvärve ostma, siis kasutasin glasuuri toonimisel mustikaid ja safranit. Mustikat läks natuke liiga palju, nii safranit natuke liiga vähe, aga kokkuvõtteks saime ikkagi natuke värvi piparkookidele.

Ma ei tea, kelle algatusel otsustati ka piparkoogi maja teha. Andres hakkas arhitektiks ja tegi maja lõiked, ema tegi eriosad, mina keetsin suhkrusiirupi ning Andres keevitas maja kokku. Ema dekoreeris. Ma pole kunagi ise varem piparkoogimaja teinud, mulle on see alati nii keeruline tundunud. Aga vahel on telekavaatamisest ikka palju kasu, nimelt juhtusin vaatama, kuidas Terevisioonis piparkoogimööblit tehti ja soovitati keevitamiseks sulatatud suhkrut kasutada. See on tõesti äärmiselt tõhus vahend!


Jõululaupäevaks oli meil kaks söömaaega plaanitud. Kõigepealt pidulik hommikusöök, mis koosnes ema tehtud maailma parimatest täidetud munadest, juba mainitud Maru jõuluterriinist, suitsukana-puuviljasalatist ja Nigella Imeliselt kuldsest puuviljakoogist. Selle puuviljakoogi tegin ma sellepärast, et magasin õige aja, mil seda pikalt laagerduvat jõulukooki teha, lihtsalt maha. See kook oli huvitav selle poolest, et jahu temas polnudki, nii et sobilik ka neile, kes glulteeni ei talu. Kook oli ise väga rammus, puuviljane ja mulle jälle väga maitses.

Nigella Imeliselt kuldne puuviljakook tema jõuluraamatust

Maru jõuluterriin

Peale pidulikku hommikusööki tõttasime Rooslepa kabelisse jumalateenistusele. Sellises pisikeses kabelis on jumalateenistusel ikka hoopis teine hõng kui suures kirikus. Kirikuõpetaja oli ka uus ning väga sümpaatne. Jutlusest jäi minu jaoks kõlama lause, et "kui Jumal annab inimesele ülesande, siis annab ta temale ka vahendid selle ülesande täitmiseks". Ei teagi kohe, miks see ültemine mind nii kõnetas....


Tagasi maisemate teemade juurde tulles, siis õhtusöögiks oli soe toit - nami-nami õlles hautatud kapsad, palsamäädikased köögiviljad ja ema tehtud liha. Magusaks tegin Maru piparkoogiservalist juustukooki sealt samast ülalmainitud ajakirjast ja kui algul retsepti vaadates tundus see kook selline tavaline juustukook, siis kui ma esimese ampsu olin võtnud, sain aru, et ma olen leidnud omale uue "maailma parima koogi". Nii sametist, pehmet ja tasakaalus kooki pole ma ammu teinud. Aiäth, Maru!
Ja lõpusks saabusid ka palavalt oodatud kingitused. Maibrit nii tohtult ootas seda päeva, mil jõuluvana tuleb. Lõpuks, kui kõlas koputus uksel, siis olid lapsed nagu väiksed hüpikjänkud. Jõuluvanal oli aga ilmselt kiire, nii et ta oli koti ukse taha jätnud ja ise edasi sõitnud. Aga luuletused-laulud ei jäänud seepärast esitamata ja kingiärevus andis esinemisele kohe palju sära juurde. Kui me neid laule ja luuletusi harjutasime, siis sellist sära ja ilmekust ma küll ei näinud:) Kõik see aga salvestus hoopis videole, kuna fotoaparaadist jääks nende emotsioonide talletamiseks selgelt väheseks.
Jõuluvana tõi lastele Lego maja, mis ei ole enam Duplo. Meil on ka nüüd Lego City ajastu alanud ja võiks öelda, et oleme Andresega neist vist esialgu ise rohkem vaimustuses, lastel jätkub kannatuse vaid väikeste ehitiste tegemiseks. Maibrit sai ka ihaldatud kleit+tiivad kostüümi, mängukiisu ja siis selle klaaskuuli, kus lund sajab (mis ta nimetus võiks küll olla?). Sandri suureks sooviks oli saada lennuk, mille ta hea lapsena muidugi ka sai. Minule tõi jõulumees aga Meite Muhu Mustrid ja Puhta toidu raamatud.
Oma emale tegin ma Hiiumaa lammaste villast kedratud ühekordsest lõngast Night Blooms nimelise salli. Emale väga meeldis - villane ja lambahall on tema lemmikud.
Ülejäänud isetehtud kingitusi tuleb veel saladuses hoida.Ilusaid jätkuvaid jõulupühi teile kõigile!