MY ENGLISH BLOG

pühapäev, jaanuar 23

Annette kampsun ja minu käpikud


Olen tähele pannud, et isegi neid naisterahvaid, keda muidu kudumine ja heegeldamine eriti ei paelu, tabab suur punumissoov siis, kui oodata on uut beebit. Tavaliselt tehakse siis kas tekike, papukesed või jakike:)
Ja uuele beebile tahavad oma kätega midagi teha lisaks tema emmele ka lähemad sugulased-sõbrad. Nii juhtus ka meie peres.
Kui minu õde suvel suure kõhuga oli, läks temagi Karnaluksi ja ostis lõnga ja heegelnõela, et hakata tekki heegeldama. Minu ema aga võttis vardad ja hakkas kombekat kuduma. Ja minagi haarasin vardad kampsuni kudumise jaoks. Mõtlesin siis et küllap kulub ka Eesti Naises üks tita kampsuni juhend marjaks ära, sest iive ju Eestis nüüd positiivne:)
Kampsuni tegin ühes tükis, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Kasutasin Elizabeth Zimmermanni passekahandusi, mis on geniaalsed. Enam lihtsamat kampsunit pole võimalik välja mõelda:) Usun, et see sobibki just sellistele emadele, kes muidu väga palju ei koo....
Lõngaks valisin Adriafili Sierra Andina , mõnusa pehme alpaca. Mõlemat värvi kulus 1 tokk, türkiisist jäi vaid mõni meeter üle.
Fotod tegi Krista, kes Annettest veel palju ilusaid pilte tegi. Kampsunit pildistati fotosessiooni lõpus, nii et väikse preili silmake vajus vägisi kinni.



Ja alatest 18. detsembrist on Annette ka minu ristitütar. Mul on nüüd ristilapsi poole rohkem, kui oma lapsi:)

Jõulude ja aastavahetuse vahelise nädala otsustasin ma puhata, ehk teha seda mida hing ihaldab. Kuna mul polnud üldse sooje ja villaseid kindaid, siis mõtlesingi vaba aega kindakudumiseks kasutada.
Sellel, miks mul kindaid pole, on tegelikult täitsa põhjus olemas. Nimelt ei meeldi mulle eriti labakindad, sest see, et ma ei saa sõrmi vabalt liigutada, mõjub kuidagi ahistavalt. Sõrmikuid ma jälle eriti ei viitsi kududa, tunnistan kohe ausalt. Nende sõrmede tegemine on paras peavalu. Nii ma juurdlesingi kogu aeg, et kas saada lahti viitsimatusest või siis vabaneda sellest ahistavast labakinda-tundest.


Otsustasin viimase kasuks.
Mustri otsimise peale ei hakanud ma palju aega kulutama, võtsin Andresele eelmisel aastal kootud kinnaste mustri. Kuna ma tahtsin, et kaheksakand ikka ilusti kinda tipus ära lõpeb ja pöialgi õiges kohas oleks, otsustasin kindad hoopis ülevalt alla kududa, selle asemel, et teha proovilapp ja natuke arvutada. Sest randmeosas võib see muster ju ükskõik kui kaugele joosta.
Selleks lõingi kõigepealt maagiliselt :) kahele vardale silmused, kudusin ühe ringi ära ja hakkasin külgedelt kasvatama. Ühel hetkel jagasin silmused neljale vardale ja kui vajalik silmuste arv käes, hakkasin sirgelt edasi kuduma kuni pöidlani. Mustri võtsin muidugi tagurpidi ette.
Koomiline asja juures on aga see, et kui ma peale väikest pausi töö uuesti kätte võtsin, siis vaatasin mustrit valesti ning läksin selle lugemisega mõned read tagasi. Algul ei pannud midagi tähele, aga ühel hetkel avastasin, et minu kaheksakannale on tekkinud lisakannad. Vaatasin, et ega sellel ka eriti midagi viga pole ja kuna puhkuski ju pole lõputu aga ometi oleks kindaid vaja, siis ei hakanud harutamisele aega raiskama ja kudusin rõõmsalt edasi. Teise kinda siis tegin esimese pealt.
Lõngaks on üks minu suuri lemmikuid, Dropsi Karisma. Ja kuna mul pole tõesti ammu korralikke villaseid kindaid olnud, siis oli peale uue aasta esimestel tundidel toimunud kelgutamist tuppa tulles taasavastamisrõõmu, et näe - kindad on täitsa märjad, aga käed kuivad ja soojad. Olgu tänatud te lambakesed, kes nii väärtuslikku villa meile kasvatate!


11 kommentaari:

Ene-Ly ütles ...

Tühja neist kinnastets, see kasukas püüdis esimesena tähelepanu. Väga vahva! Aga ei, tegelikult meeldisid kindad ka ja sõrmikute tegemine pole üldse keeruline, kuigi jah, tülikas tõesti, sest mulle väga selliste pisikeste asjade nikerdamine ei istu. Aga TÄPSELT samadel põhjustel, miks sina labakuid ei kanna, sain mina jagu laiskusest ja hakkasin omale sõrmikuide tegema, sest nii on palju rohkem vabadust kätel:).

PS. Tahtsin veel küsida, et millises Eesti Naises see kampsiku õpetus ilmub, oskad sa öelda? Ma siis tean lasta kellegil see endale ära osta:)).

Krentu ütles ...

Aitäh, Ene-Ly! Kampsuni juhend on siis jaanuari, st praegu lettidel olevas Eesti Naises.

Anna ütles ...

Ilusad asjad! Eriti meeldivad mulle kindad ja kena oli kuulda, et Dropsi Karisma on väärt lõng, sest mul on ammu kavatsus seda proovida.

Tiina ütles ...

Pisikese kampsun on niiiiii armas ja käpikud kohe paistavad soojad. Lõnga kommentaar meeldib mulle ka, sest endalgi Karisma lõng varrastel

Triinu ütles ...

Minu tähelepanu kuulub eeskätt kinnastele, väga kaunid ja suursugused!
Kampsun on loomulikult väga armas, aga beebi ise suisa ülivõrdes armsake! Anette on vist selline armas lapsuke, kellel "nutusoon" puudub ja kes alati rõõmsameelselt rahulik on :)

Mari-Liis ütles ...

Nii ilusad kindad!

Monika ütles ...

Väga ilusa kampsun ja käpikud (beebi on muidugi üliarmas!).

acerolakuts ütles ...

külma ilmaga on labakud ühed tänuvärsed asjad, käed ei külmeta, kui lõng vähekegi aus ja villane on. eriti maavillane. samas sõrmikute tegemine läheb tunduvalt lihtsama vaevaga ja kiiremalt kui ette kujutad ja kardad :)

Margit K. ütles ...

Kinnaste värvid on nii mõnusad! Sobivad imehästi kokku. Kampsun oma lihtsuses muidugi ka väga armas.

Epp ütles ...

Kampsun ja kindad on imeilusad! Kas seda Elizabeth Zimmermanni passekahanduste süsteemi saab kusagilt internetist või raamatust uurida? Kahjuks jäi mul see Eesti Naine ostmata. Aitäh!

Krentu ütles ...

Aitäh!
Selles blogipostis on selles kahandusest juttu http://jenjoycedesign.com/tag/elizabeth-zimmermann-percentage-system/. Otsi "Elizabeth Zimmeermann percentage system" ja kindlasti tuleb veel paremaid seletusi.
Jõudu!