Eelmisel aastal oli meil hea kõrvitsasaak. Üks kõrvits kasvas eriti suureks, selle jätsin jahedasse talvituma. Kogu aeg mõtlesin, et peaks kõrvitsa ikka ära tegema, enne kui mädanema läheb. Alles täna jõudsin tegudeni. Ega ta enam kaua poeks vist säilinud ka, vars oli juba kahtlaseks muutunud. Õnneks vili ise oli täiesti heas korras, ainult et kui kõrvitsa lahti lõikasin, siis oli imestus suur, kui nägin, et osadest seemnetest tuli juba roheline iduleht välja :)
Lastel oli kõrvitsast rõõmu palju. Esiteks Muumide pärast, kuna ka Muumimammal kasvas üks kõrvits väga-väga suureks ja kui siis lõpuks otsustati selelst midagi teha, sai nii kõrvitsasuppi kui -keeksi kui -putru. Rõõmsad olid lapsed ka sellepärast, et neile tohtult maitseb kõrvitsapüreesupp. Ikka nii, et kui ma ütlesin, et teen seda suppi, hakasid mõlemad rõõmust hüppama :) No pole seda ju ammu saanud ka.
Kõrvitsasuppi teen ma omamoodi, olen erinevatest allikatest erinevaid asju kõrva taha pannud, nt Manni järgi panin supisse ka pisut kaneeli, samas õuna ei pane ma sinna suppi kunagi, sest see teeb supi "kõledaks".
Kõrvitsasupp
Sellest tuleb korralik kogus, sobib ka sügavkülmutamiseks, kui üle peaks jääma
2 spl võid
sorts õli
3-4 porgandi
7 keskmist kartulit
kõrvitsakuubikuid nii palju, et 5-liitrine pott saaks köögiviljadest täis
1 pakk (200g) toorjuustu või Merevaiku
puljongit umbes 0,5 l
3 küüslauguküünt
soola
pipart
muskaatpähklit (rohkelt)
ingverit
kaneeli
vürtsi (natuke)
natuke pruuni suhkrut
Serveerimiseks:
balsamico-siirupit
oliivõli
suhkrusiirupit (nt Dansukeri heldat)
röstitud kõrvitsaseemneid
rucolat
parmesani
krõbedaks praetud (toor)suitsupeekonit
mõnusat terasaia, röstitult või hoopis värskelt ahjust tulnut
Kõigepealt panen 5 liitrisesse potti või ja õli. Siis panen sinna tükeldatud porgandi, mõne aja pärast tükeldatud kartuli ja siis kõrvitsakuubikuid nii palju, et pott saab täis. Ma pole kunagi kaalunud, kui palju neid sinna läheb, paraku. Siis hautan kogu kupatust madalal kuumusel, justkui teeks ühepajatoitu. Mina ei pane ühepajatoidule nimelt kunagi vett vaid hautan köögivilju "omas aurus". Kui kõrvitsad on juba peaaegu pehmed, lisan küüslaugu ja valan potti puljongi. Puljongi valamise lõpetan täpselt siis, kui see hakkab köögiviljade vahelt paistma. Mingil juhul ei tohi puljongit panna nii, et köögiviljad täielikult selle alla jäävad - siis tuleb supp liiga vedel. Pigem panna algul natuke vähem, hiljem saab juurde panna. Vedel supp ei ole hea mu meelest. Kui poti sisu on nüüd koos puljongiga pisut podisenud ja kõik on mõnusalt pehme, lisan toorjuustu ja maitseained-suhkru. Maitseaineid tuleb panna vastavalt maitsele :) Nende kogust ma jällegi kunagi ei mõõda. Siis tuleb kogu lugu saumikseriga püreestada ja vajadusel maitset timmida.
Serveerimiseks mul täna kahjuks kõiki asju kodus polnud, aga tavaliselt teen nii, et niristan taldrikutäiele supile peale balsamico-siirupit, oliivõli, kõrvitsaseemneõli ja nii kummaline kui see ka poleks, siis ka natuke heledat suhkrusiirupit (mulle lihtsalt maitseb nii). Siis raputan peale röstitud kõrvitsaseemneid, parmesani ja rucolat. Praetud peekoni võib ka supi peale kaunistuseks panna, aga parem on süüa nii, et haukad peekonit sõrmede vahelt nagu saiagi. Kui just peekon nii krõbe pole, et seda saab supile pudistada.
Ja mida ma teeks ilma kõikide nende suurepäraste blogideta, mis mul readeris on? Oleks palju vaesem, igatahes. Näiteks inspireeris mind Sirliiz tegema kõrvitsakeeksi Mari-Liisi Maailma Kõige Lahedamast Toidublogist. Sealt samast sain ka täpsed juhendid kõrvitsapüree tegemiseks, kuna supie ja keeksile kulus ju vaid väike osa kõrvitsast. Proovisin prüeed teha nii ahjus röstitud kui potis hautatud kõrvitsast, vaieldamatu lemmik on aga ahju-püree.Purkidesse ma püreed ei kavatse panna, vaid kui see ükskord on ära jahtunud, läheb kõik sügavkkülma. Oleksin väga tahtnud ka röstitud kõrvitsaseemneid teha, aga kuna seemned juba oma elu olid elama hakanud ja üks, mida proovisin, oli hirmus kibe, siis jätsin seemneröstimise sügisesse, kui loodetavasti peenralt juba uued kõrvitsad tulevad.
Kõrvitsakeeksile tegin ka "oma" glasuuri, ühest Selveri porgandikoogi retseptist. See käib nii, et tuleb segada 120 g sulatatud võid 200 g toorjuustu ja 5-6 dl tuhksuhkruga. Keeksist pilti pole, sest see on täpselt samasugune kõigil :)
Nüüd ma mõtlen, et kas tasuks need idulehtedega seemned juba mulda panna, või on ikka liiga vara.... Et panen hiljem ikka need, mis veel "kinnised" olid. Sest eelmisel aastal ei kasvatanud ma midagi ette, seeme läks otse peenrasse ja katteloor peale.
7 kommentaari:
Mulle meeldivad nii Sinu kui Mari-Liisi blogid ja viimasest olen teinud nii kõrvitsapüreed kui röstitud seemneid.
Külmutatud püree on väga tänuväärne, näiteks risoto tegemise juures, kus ühel päeval võtad püree sulama ja järgmisel päeval on ainult sibula-küüslaugu hakkimise ja asjade pannile kummutamise vaev.
Ja röstitud kõrvitsaseemneid tasub kindlasti proovida! Seemneid ahju pistes olin küll pisut skeptiline, aga kogu ports kadus ühe jutiga laualt. (:
Mul varustab kõrvitsaga vanaema ja kahekesi on ühse sellise keskmiku ära tarvitamine ka ikka üks suur tegu. Võtsn samuti mõni aeg tagasi Mari-Liisi blogi aluseks ja läks käiku kõrvits koorest seemneteni. Hästi, koort küll ei tervitanud aga kõik muu küll :) Mulle maitseb samuti ahjupüree rohkem, pealegi on seda imelihtne teha ja sügavkülmast vajadusel võtta. Supp on mul ka erinevate allikate põhjal kokku omalooming, üsna sarnane sinu versioonile. Ainult nii rikkaliku garneeringuga pole veel proovinud :)
Aga seemnetega on nii, et minu jaoks valmistamiseks kulunud jõupingutus ei olnud väärt tulemust. Kindlasti proovi ära, kuid meil jäid seisma. Ja väga julm oli neid seemnekesi ükshaaval kõigest lögast puhastada ja siis täesti kuivaks saada. Jäid natuke kuivad ja kõvad, võimalik et otused olid lihtsalt suuremad :)
Aitäh, Krentu! Mul oli vaja nüüd poole vähem kirjutada, sest oled ilusti kõik kõrvitsamõtted kirja pannud. Vahva juhuse tahtel oli ka minul väga kõrvitsane nädalavahetus :):) ja kõik kõrvitsa-tundmused olid vägagi analoogsed.
Sinu gastronoomilised ideed on tänuväärt, panen need kõrva taha. Kõrvits on lahe!
Ma olen ikka imestanud, kui ilusate värvidega pilte Sa üles riputad. Need on ikka peegelkaameraga tehtud? Või on seebikarbiga (kuigi seda eriti ei usu)? Ning kõrvitsapüreesupp on ka minu lemmik!
Alati, kui näen, et sul uus postitus üleval, tuleb väike elevus sisse, et millest küll sa täna kirjutasid :)
minu lemmik on teine pilt, millised emotsioonid, super! :)
Tänan teid:)
Kadri - no väga tore ühine kõrvitsanädalavahetus oli meil siis :) Ja lahe, et te ka Muumidest mõtlesite. Sander tahtis ka omale kodu sinna koore sisse teha, aga sai lõpuks aru, et Väike My on temast ikka palju väiksem ja temale jääb koor kitsaks või siis et minu kõrvits oli liiga tagasihoidlike gabariitidega :)
Anonüümne - ikka peegelkaameraga, jah :)
Oi kui lahe ... nagu tõeline Muumimamma ;-)
Ma juba teksti alguses jooksin telefoni juurde ja helistasin vanaemale - kas Sul kõrvitsaid veel on? Ja ongi ja pidigi nii suur olema, et hea meelega meilegi antakse. Seega supp läheb raudselt proovimisele. Kas eeldan õigesti, et need suurepärased kaunistused lähevad siiski vaid täiskasvanute taldrikutesse?
Veelkord aitähh hea idee eest. Mul ongi siin veidi loominguline kriis köögitoimkonnas ;-)
Mul on albumis ca 10 a tagune pilt, kus Ago megasuurt kõrvitsat trepist üles veab, mis on talveks linna toodud. Sellest tehti arvatavasti kõrvitsasalatit (õige on vist öelda marinaadis kõrvitsat). Mul ema ja vanaema (täpselt ei tea, kes mis osa teeb) teevad nii megahead kõrvitsasalatit, et ma ei suuda kunagi enne purgi lõppu pidama saada. Olgu purk siis pooleliitrine või liitrine.
Ja seemneid meie eelmine aasta röstisime ... väga head tulid. Kui ma nüüd meenutama hakkasin, et millisest kõrvitsast need seemned võtsime, siis tuli meelde ...
kuna meil sügisel päris palju ja erinevas suuruses kõrvitsaid oli, siis sai üks katsetuseks välja valitud. Kõrvitsa raamatus (täpset pealkirja ei mäleta) oli üks retsept .... lõikasime väiksemal kõrvitsal "kaane" pealt, puhastasime, sisse riis, mustad ploomid ja kanakoivad (no üht teist oli veel), "kaas" peale (nii armas oli, sest see jupike vart oli ka otsas, nagu sang) ja ahju "podisema". Ja serveerimiseks kraabid juurde ka pehmeks küpsenud kõrvitsa sisu "poti" küljest. Selline ökoloogiline pott. Maitse ... hea. Üliheaks kohe ei nimetaks, aga see võis olla ka harjumuspäratust maitsest. See-eest tegemise rõõm oli võrratu ;-)
No ühest asjast siis veel unistasin ... pürolüüs ahjust ;-)
Postita kommentaar