Madeira!

Peale pikka hoovõttu jõudsime Andresega lõpuks nii kaugele, et läksime nädalaks Madeirale puhkama. Juba üle-eelmise aasta lõpus hankis mu ema meile ühe väga soodsa nädalase majutuse Madeiral aga erinevatel põhjustel lükkasime reisi aga muudkui edasi. Kuna aga mu ema ja õde on mõlemad Maderial käinud, siis nad muudkui utsitasid, et minge-minge, Maderia on nii mõnus! Algul plaanisime lastega koos minna aga kuna mu ema kinnitas mulle korduvalt, et temal pole mingi probleem lapsi nädalajagu vaadata ja tegelikult kulus meile natuke kahekesi olemise aega ka marjaks ära, siis lõpuks otsustasime ikkagi kahekesi puhkama minna.

Lennupiletid valisime mugavalt reisibüroo kaudu, kes sinna otselende praegu teeb. Natuke kõhklesin, sest meie pulmareisi ajal tõdesin, kui kohutavalt palju erineb charteri klientuur tavaliini omast – tookord mõni jõmm kamandas stjuuardessi nagu oma isiklikku orja ja nii piinlik oli et vaju või pingi alla. Õnneks seekord oli seltskond väga viisakas, võibolla ka selletõttu, et valdavalt oli tegu keskealiste inimestega ja üle poole reisijatest olid lätlased.

Peale kuut lennutundi jõudsime Madeirale, kus oli juba pime ja saar säras tuledes nagu jõulupuu. Takso olime juba endale vastu tellinud ja reipa taksojuhi käest saime kohe ka ülevaate tuleva nädala ilmaennustusest ning jalgpallihullud nagu nad seal on, teadis taksojuht kohe, et oot-oot – eestlased ju mängivad täna! Meie saabumise päeval olevat olnud erakordsed 32 soojakraadi, ülejäänud päevadel oli 25-27 kraadi koos mõnusa briisiga nii et täiesti ideaalne ilm mulle, kes ma 30 kraadi enam ei kannata.

Hotell, Savoy Garden, oli uus ja puhas ja selline korralik, nagu mul tavaliselt komandeeringute ajal oli. Ei mingit lõunamaist allahindlust tasemele. Aga iga kord tuli hotelli saamiseks teha väike kardiovaskulaarne treening – tee hotellini oli peaaegu et püstloodis.

Kuna me kohe algul otsustasime, et meil tuleb pigem puhkusereis kui ekskursioonireis (sest ekskursioonid on teadagi ju väsitavad) siis ei broneerinud ma mitte ühtegi ekskursiooni ära vaid mõtlesin et kohapeal otsustame. Otsustasime siis, et läheme koos ühele päevatripile saare idaossa (läbi madeira-seekers.com) ja Andres tahtis minna ka džiibi-safarile aga ma valisin selle asemel üksinda linnas uitamise. Idatuur oli väga lahe – giid oli tasemel (giid ja autojuht oli ühes isikus, naisterahvas, väikese kõpskingaga ja igal võimalikul hektel suitsetav) ja minule, kes ma pole elus päris mägesid ligidalt näinud, olid just mäed kõige suuremaks elamuseks. Täitsa tekkis selline tunne, et tahaks teinekord mägedesse matkale minna (minul, kes ma pole üldse mingi matkasell!). Santana ja korvipunumine olid rohkem sellised turistivärgid. Meiega koos olid minibussis veel kaks portugaallast, kolm ungarlast ja üks norrakas. Lõunalauas me kõik vennastusime ja giid pidi meid vägisi bussi sundima :) Norra-tädiga sõbrunesin ma juba väiksel levada-jalutuskäigul – tema oli juba kümnes kord Maderial, esimest aastat oli ta seal aga üksinda – tema mees suri peale 43 abieluaastat. Mul oli kohe nii kurb ta pärast, seda enam, et portugaalased olid omamoodi mesinädalatel – nemad tähistasid oma viiekümnendat pulma-aastapäeva. 

Kuna see minibussireis ajas mul südame hirmus pahaks, sest teed on ju käänulised ja kohalike sõidustiil üsna äkiline, siis jah, džiibi-reisist ma kohe keeldusin.

Ja ülejäänud aja me siis muudkui jalutasime ja jalutasime. Ja sõime ja magasime ja vaatasime lõpus isegi hotellis telekat, sest meil kodus on ju ainult neli eesti kanalit, sest miski muu siia ei levi. Leidsime palju mõnusaid söögikohti ja head toidtu Madeiral teha osatakse. Eriti vaimustas mind nende liha – see oli alati nii mahlane ja mure. Proovisime ära nii espada (valge kala mida madeiralased küpsetavad banaaniga - oh kui hea!) kui espetada (küüslaugused ja loorberised grillitud lihatükid vardas) ja mõlemad olid väga-väga head. Meie portugaallastest reisikaalsaste mahitusel maitsesime ka bacalhau'd mis on väga populaarne mandri-Portugalis ja mida on võimalik valmistada 1001 erineval moel. Tegu on siis soolatud-kuivatatud tursaga ja enne valmistamist teda leotatakse. Oli ka hea! 

Toidust veel rääkides, siis mulle väga meeldis kohalik supermarket, mille köögiviljaosakond nägi lihtsalt nii ahvatlev välja, samuti värskete saiade väljapanek ning kalalett. Ja kohe sissepääsude juures old virnad veel ahjusoojasid pastel de nata'sid, mida pakuti ka igas kohvikus ja mis on taevalik kooslus kõrbedast lehttaigna korvikesest ja muna-piima kreemist. Neid me ikka ostsime neljakaupa :)


Mis Madeiral silma hakkas oli see, et hästi palju oli nö teenindavas sfääris keskealisi ja vanemaid inimesi. Ettekandjad-kelnerid olid peamiselt muhedad papid, noored tüdrukud pidasid rohkem müüja ametit. Lapsi nägime üsna vähe, nii kohalike kui turistide seas. Ja suitsetati tohutult, eriti pahvisid noored. 


Teed ja tunnelid olid suures osas kõik uued ja kaasaegsed, väidetavalt eurorahade eest tehtud. Lennuvälja radasid on ka mitu korda pikendatud, vanasti sai sealt õhku tõusta vaid pooltühja paagiga lennuk, mis pidi siis mandril tankimispeatuse tegema. 


Randasid saarel praktiliselt pole, pealinnas Funchalis (kus ka meie resideerusime) pidavat kuskil üks väike avalik rand olema ja teine on lennuvälja kõrval, mis on linnast väljas. Liivarannanautlejad peavad minema naabersaarele Porto Santole (peaaegu 3 h laevasõitu, 55 km). Kuna minule ei meeldi üldse päevitada ja pole ma ka eriline veesõber, siis mind ranna puudumine mingilgi moel ei seganud. Kuigi see on omamoodi irooniline, et keset ookeani paikneval saarel varvast ookeanivette peaaegu pista pole võimalik. Me küll leidsime jahisadama juures ühe koha ja muigugi on paljudel hotellidel tehtud väike ookeani-bassein.


No ma võiksingi niimoodi seda muljetamist jätkata:) Parem panen siia pilte, need räägivad rohkem. 
Igal juhul peame juba plaani, millal jälle Madeirale minna :) Sest see on ikka uskumatu, mida üks selline puhkus võib inimesega teha! Minge ka!

Lilleilu kohtas igal pool 

Minule kui ööinimesele meeldib ikka öösiti ringi luusida :)

Minu esimene kohtumine Atlandi ookeaniga

Isegi kaubanduskeskus oli poolenisti ilma katuseta. Minu uuteks lemmikuteks sai Oysho tuduriiete-pood ja Rituals kreemipood. Ja siis veel Zara Home.

Liivaranda näete? Rohkem neid saarel pole.

Ookean

Santana. Neid rookatuseid peab iga 4 aasta tagant vahetama ja seetõttu on nad kulukad. Riik toetab, aga vaid kümnendikuga vajaminevast summast, seega neid maju enam peaaegu polegi alles. See siin on lillepood ja mõeldud muidugi turistidele.

Mina koos Norra-tädiga levada-jalutluskäigul.

Olin lummatud!

Parkiine Madeira-stiilis. Õnneks puhub tuul alati soodsas suunas :)

Ah ma niisama poosetan siin:) Tegu meie hotelli katusega.

Funchali vanalinn

Osad majapidamised olid ilusad omamoodi

Käisin toidupoes ringi ja muudkui klõpsisin oma telefoniga :) Mulle alati meeldivad need väljamaa toidupoed!

Kuulus bacalhau

Banaanipuud kasvasid peaaegu igas aias

On ju ilus juurviljalett :)