Pages

teisipäev, juuli 24

Legolandi reis



Minu meelest on ikka nii tore, et nii palju toredaid inimesi blogisid peavad :)) Kui ma poleks Rohesilmse Anu blogist lugenud, kuidas nad läbi Rootsi Legolandis käisid, siis poleks ma vist ise selle peale tulnud. Aga kuna Anu perel sujus pikk autosõit isegi pisikese Roosiga hästi, siis olin kindel, et ega meie suured lapsedki siis virisema hakka. Nii et sellesuvise lastereisi tegimegi nii, et laevaga Stockholmi, sealt Malmösse, üle silla Kopenhaagenisse, sealt Billundisse Legolandi. Algul olid meil tegelikult sellised plaanid, et läheme hoopis Göteburgi ja sealt praamiga Taani, aga kuna Göteburis tundus olevat juba nii palju teha, siis jätsime selle hoopis järgmiseks korraks. 
Nii et siis peale Stockis randumist oli meil vaja sõita umbes 600 km Malmösse, kus oli meie esimene ööbimiskoht. Tee peal tegime ohtralt peatusi ja nii jõudsimegi ööbimiskohta pimedas. Kuna ka eelmisel Rootsi reisil oli meil üks selline hotellituba, kus narid tulid seinast, siis me seekord väga ei imestanudki. Kuna Sander tahtis üleval magada, siis lihtsalt nihutasime oma voodi kohe tema voodi alla :)
Hommikul suundusime Kopenhaageni poole. Algul mul polnudki plaani seal niiväga peatuda, aga jällegi üks hea internetituttav-blogipidaja Veronika, kes nüüd Kopis elab, soovitas mul kohe tungivalt Kopi Tivolisse minna. Ja küll on tore, et ta seda tegi, sest see Tivoli oli minu jaoks reisi nael. Aga enne kui me Kopi suundusime, tuli üle vaadata ka Malmö kuulus Turning Torso. Kaugelt vaadates ei jäta see maja küll erilist muljet, välja arvatud, et on imelikult keerdus ja kõrge. Aga seal all olles on päris tore. Maja ise on üsna peenike, kui nii võib öelda, ja vee peal:) Andres ehitusinsenerina oli õnnelik, et ta sai sellest majast vaid pilti teha ja ei pidanud  seda ehitama. Sest kõik on seal kiivas ja nurga all :)


Minule avaldas palju rohkem muljet aga see elamurajoon, mis selle torso ümber oli ehitatud. Kui ma elaks linnas ja uues majas, siis ma tahaks just sellises kohas elada. Iga maja oli seal natuke imelik, aga kokku olid nad nii lahedad. Majade nullkorrustel olid igasugu kohvikud ja muu. Autod olid kõik majade alla peidetud (nägin ühte välja sõitmas, muidu oleks arvanud, et autosid polegi) ja see oli vist ka üks asi, mis andis sellele ruumile väga hea tunde. Ja mulle väga meeldis ka see, et muruplatside asemel olid madalad basseinid, kuhu merevett oli pumbatud. Meri oli kohe sealsamas.






Kasvuhoone ikka ka :)
Majad ära vaadatud, ületasime silla, mis oli ka elamus omaette, ja olimegi Kopenhaagenis. Kiirelt vahetasin autos kleidi teksade vastu, sest ilm oli küllaltki jahe. Uskumatult kiirelt ja valutult leidsime ka parkimiskoha ja olimegi Tivolis. Peale sisenemist nägin ma esialgu ainult armsaid paviljon-restorane, kus olid valged linad ja riidest salvrätid. Restoranides istusid vanemad inimesed ja kõrvalt vaadates jäi mulje et neil on seal väga hea. Edasi köitis mind kui "tuntud aednikku" :) imeilus haljastus. Ma üldiselt ei käi nina peenardes ja ei uuri, et mis taim ja millega koos, aga vot Tivolis ärkas minus aiandushuvi. Sest seal oli nii ilus! Lapsed kibelesid küll juba atraktsioonidele, aga mina oleks veel ja veel seal imetlenud. Midagi ei saa teha - ajalooga kohtades on oma hõng ja aura, mida ei saa lihtsalt raha eest luua. Tivolis olid raudteed puude vahel, nii et vaata et oksaga silma ei saa, kõik oli oma koha leidnud, kõik oli ühtseks tervikuks kasvanud. Paviljonid olid autentsed, osad karusselid vanad ja head. Lisaks oli olemas ka teeputka, kus head teed sai osta ja seda lambanahaga soojendatud toolis juua. Seal olid ka Ben'n Jerry jäätisekiosk. Ja proovisin ära ka Veronika soovitatud churrosed jäätisega - nii head! Praegu hakkas suu vett jooksma. 
Minu süda jäi sinna ja ma ootan juba kannatamatult, millal me saame teha reisi vaid Kopenhaagenisse, nii et saaks Tivolis olla ja ka ülejäänud linna näha. Seekord kiirustasime pisut, sest mul oli kuklas selline kahtlus, et kas need sillad, mida mööda me pidime veel sõitma, ikka on ööpäevaringselt lahti. Mingi silt seal esimese silla juures oli, aga nägin seda vaid silmanurgast.


Ma pole üldse mingi roosisõber, aga need Tivoli roosipeenrad võlusid mind küll. Pildil on Karen Blixeni roos.

Vaatasime ka etendust.
Aplaus aednikule.



Teemaja tõmbas mind juskui magnetiga enda külge.
Isegi hinnakiri on stiilne.



Nii et siis Tivolist suundusime Vejle linna, kus oli meie ööbimine. Vejle on Legolandist u 25 km kaugusel. Kuna Legolandi jaoks oli meil planeeritud kaks  päeva, siis ööbisimegi Vejles kolm ööd. Vejle ise on armas pisikene nukulinn, kus uued majad on ilusad ja vanad ilusti korda tehtud. Kõik oli puhas ja korras aga inimesi polnud. Kõik vist puhkasid suvekodudes.

Legolandi sissepääs.
Sissepääsust saab juba aru, et tegu on hoopis teist masti lõbustuspargiga. Kõik oli ilus ja korras ja lastele väga meeldis, aga kuna minu süda oli jäänud Tivolisse, siis Legoland minus erilisi tundeid ei tekitanud. Jah, legodest minimaailmad olid vaatamisväärsused ja uskumatu, kes kuidas need kõik tehtud on. Ja sellel aastal avatud Polaarekspress, kus elasid ka päris pingviinid, oli päris tore. Ja tore oli ka see, et Maibrit sai kõikidele atraktsioonidele, osad oleks minu arvates teistes lõbustusparkides küll vaid alates 140 sendistele olnud. Sander vaesekene sai ikka kurvastusest mõne pisaragi poetatud, et miks tema sinna või sinna ei saa, et ta ju on küll suur poiss juba. Õnneks sai ta paljudele teistele toredatele atraktsioondiele.
Ikka kaardi järgi tuli orienteeruda.


Muidugi astusime läbi ka Legolandi legopoest ja ehitamine läks lahti juba hotellis.
Meie hotell Vejles.
Need legomaailmad olid lahedad, pole midagi öelda.


NASA.
Vikingite ja eskimote jaoks Sander kahuks ei kvalifitseerunud.
Lastele meeldis legoland väga ja see on põhiline. Teisel päeval saime ka märjaks aga see oligi ainuke päev, kui vihm meie tegemisi natuke segas. Kolm korda tuli korralik hoovihm, ülejäänud aja paistis päike. Samas, tänu vihmale olid järjekorrad palju lühemad, kui eelmisel, päikesepaistelisel päeval. Ja kuna teise hoovihma eest me piisavalt kiiresti varjule ei jõudnud, siis mõtlesin, et mis seal enam ja läksime vihmaga sõitma. Maibritil said tegelikult ainult jalad märjaks, minul tilkus ka tukk :) Täitsa tore elamus oli paduvihmaga kihutada. Ja järjekorrad olid kui nõiaväel kadunud, nii et kõige populaarsematele sõitudele saime kohe nii minna, et väljapääsust kohe uuesti sisspääsu. 
Tore oli seal veel see, et atraktsioonide teemad ja ka putkamajanduse teemad ja söögikohad olid ilusti gruppidesse jagatud. Et kullakaevandamine ja kanuutamine  oli Ameerika teemas, kus oli ka üks "indiaanlane", kes lastega lõkkel pulga otsa aetud saiasid "küpsetas". Piraaditeema oli ja Egiptuse teema... Aga eks legotükkidest vaaraod on ikka sellised omamoodi :)
Kahes päevast piisas meile kenasti, üks päev oleks väheks jäänud, kuna kohati tundusid need järjekorrad ikka nii hirmsasti venivat. 
Atraktsioonid pandi kinni tund enne pargi sulgemist, nii et kogu see rahvamass suundus siis väjapääsu juures olevasse legopoodi. See oli viis korda tihedam kui hullud päevad :) Aga kuna lastele oli lubatud, siis ikka trügisime ära. 


Tagasiteel tegime jänesehaake, et Andres saaks sildu pildistada :) Igale omad liistud:)


Järgmine ööbimine oli meil Jonköpingus. Kuna mul on Scandicuga olnud palju meeldivaid peresõbralikke kogemusi, siis jäin ka sellel korral temale truuks. Jonköpingu valisin lihtsalt sellpärast, et tundus paras maa sõita Vejlest sinna linna. Ei tahtnud ühele päevale üle 600 km panna, nii ma siis kaardi pealt vaatasingi, et kus võiks ööbida. 
Edasi läksime Stocki, kus me ka ühe öö olime. Algul oli plaan külastada kuulsat outletiparadiisi, aga siis mõtlesime ringi - kohe üldse ei viitsinud. Mina olin saanud juba HM-s shopata ja rohkem polnud mingit isu kuskil tuustima hakata ja otseselt vaja nagu kah midagi polnud. Nii me siis tegime väikese ringsõidu Jonköpingis ja ahhetasime ilusate majade peale. Käisime ka kohvikus ja edasi suundusime Husqvarna linna, mis oli kohe kõrval. Sinna läksime eesmärgiga külastada Husqvarna vabrikumuuseumi, mis koondas endas nii minu kui Andrese hobisid. Väga tore muuseum oli ja mul on ütlemata hea meel, et ma selle valisime.


Peale õmblusmasinate köitsid mind väga kõiksugu pliidid ja kaminad ja muud kolded. Kuangi kui me Skansenis käisime, siis nägin selliseid minipliite sealsetes miniatuursetes aiamajades.


Kõrgehnoloogiline köök :) See, millel on kaas avatud, on nõudepesumasin, kapi peal on ka blender ja minu seljataga pesumasin. Samal ajal tegid tublid nõukogude nasised kõiki töid oma kahe tubli käega.
Husqvarna tootevalik oli väga lai. Isegi kudumismasinat toodeti kunagi.
Motikaid oli kõige rohkem. Selline käruga variant on täitsa lahe :)
Käimas on hakklihamasinategu.
See roostes asi on 1947 aasta muruniiduk.
Miks enam selliseid ei toodeta???

Ja selliseid? 

Õmblusmasinate väljapanek.
Kurb silt.
Küsisin muuseumist üle ja sain kinnitust sellele, et Husqvarna märgiga õmblusmasinatel ei ole Rootsimaaga enam mingit pistmist. Märk müüdi edasi ja nüüd haldab seda hoopis keegi teine. Husqvarna õmblusmasinate puhul pole heast rootsi kvaliteedist enam mõtet rääkida. Kurb, kurb...

Vabrikutööliste maja
Lõpuks olime kõik üsna väsinud ja ootasime juba kojujõudmist. Maibrit jäi Legolandi viimasel päeval palavikku (mis loodetavasti polnud seotud märgade jalgade ja ulja emaga) aga toibus kiiresti ja üldiselt tundis end hästi. Mina jäin tõbiseks viimasel päeval ja ei tundnud end üldse hästi. Osalt selle tõttu aga ka ajanappuse ja ähvardavate vihmapilvede tõttu ei läinud me viimasel päeval Skansenisse, nagu olime soovinud. Magasime hommikul liiga kaua ja paariks tunniks ju pole mõtet Skansenisse minna. Ja väga hea, et me nii otsustasime, sest kohe peale seda hakkas äikest lööma ja sadama ja me poleks isegi oma paari tundi saanud seal jalutada.
Selle reisiga panin ma juba päris mitu uut reisiplaani idanema - Kop, Göteborg, Djurgården kogu oma vaatamisväärsustega.
Ja kiita tahan ka meie reisiseltskonda :) Lapsed olid ülitublid - väsisid vahel ära küll, aga ei virisenud. No kes see ikka siis lõbustuspargis viriseb :) Pikki kilomeetreid autosõitu aitasid lühendada audiolasteraamatud, mida ma vahetult enne reisi spetsiaalselt ostsin. Ja Kiviräha lastekad on ju ka täiskasvanutele toredad kuulata. "Kaka ja kevad", mida me kõige rohkem kuulasime, on mul osaliselt juba peas :)
Sõit kulges meil ka väga hästi ja Tomtom aitas orienteeruda. Me kõik jäime väga rahule aga ka koju jõuda oli suur rõõm. Ema oli meil loomi ja maja hoidmas ja pliidil aurasid kotletid ja kartulipuder :)

Ja natuke teemaväliselt: järgmisel päeval pool üksteist varahommikul, kui meie kõik veel magasime, tulid meile külalised Taanist ja Rootsist :) Ootamatult külastas meid meie maja kunagine peretütar, kelle isa selle maja ehitas. Ta näitas meile, millises kivis on auk, kus uss joomas käis ja kuidas maja planeering algselt oli. Tal olid kaasas ka poeg ja minia, kes elavad Taanis. See oli üks tore külaskäik, ja ma isegi ei põdenud, et me kõik neile padjatriipudega põsel vastu läksime ja nad oma puruksrebitud Ikea karpe täis elutuppa kutsusime. Nad tundusid täitsa oma pere olevat:)

12 kommentaari:

Anu ütles ...

nii tore, et teil oli tore! mul oli kahju, et me ei käinud Kopenhaagenis, aga mõtlen ka, et eks järgmine kord :) eriti kui seal selline tore Tivoli on, siis lastel ka põnev. no ja see, et endine majaomanikvõi -elanik ühel heal päeval otsustab külla tulla, on Noarootsile nii iseloomulik ja minu meelest ka väga tore, eriti kui saad teada sellest, mis enne sind seal oli ja kuis vanasti elati. ja kui veel inimestega klapib, siis on eriti lahe.

Rael. ütles ...

Kasvuhoone on tore.
Autote peitmine on tore.
Teemaja on tore.
Kõvermaja vees on ka täitsa tore.
Nii tore, et lastega niiviisi mööda ilma rändate.
Viimane lõik on kohe eriti tore.

(Kui kunagi oma lastega sinna kanti reisile lähme, vaatame selle postituse kindlasti üle. Need eelmised (muumimaa ja mud) jutud on ka väga abistavad. )

Liina ütles ...

Nii hea postitus, Krentu! See Kopenhageni Tivoli kummitab mul nüüd peas :) Ja kartulipudru ja kotlettide isu ajasid ka peale, nii mõnus on niimoodi koju jõuda :)

Anonüümne ütles ...

See oli teie perel üks tõeliselt tore reis!
Ja mina sain targemaks - meie pere õmblusmasinast meisterdatud laua algupärand on Husqvarna, mudeli nimeks Freja.
Meieni jõudis vaid jalg ja lauaplaat, õmblusmasinat enam polnud.

Tegusat ja päikselist suve,
Reet

Anonüümne ütles ...

Taas väga armas postitus! :)
Sul on paaril pildil väga kihvt suur pruun kott-märss... kus kohast selliseid saab? :)

heeli ütles ...

Sel sügisel ees reis Kopenhagenisse väiksema lapsega (suur läheb aastaks sinna õppima, lähmegi ta sünnipäeval talle külla). Su blogi lugedes tekkis suur soov seda tivolit oma silmaga näha, ilmselt oktoobris pole see võimalik, seega lähen seekord "maad kuulama", et millalgi suvisemal ajal siis taaskord minna. Tänud vahva reisikirjelduse eest!

Anonüümne ütles ...

...ja ikka otsid sa elamusi "tukk tilkumas":)) Nii tore, nii tore.

Ja muidugi imetlen Su jõudlust olla Teie pere reisikorraldaja:)

Mju

Reili ütles ...

Tõesti tore postitus! Ja seda enam ootan ma meie pere Kopi reisi, 25 päeva veel...otsustain planeerides, et veedame oma reisi 4 päeva just Kopis ja ei hakka Legolandi sisse pikkima. Ja sinu reisist lugedes olen oma otsusega rahul! Proovin kah selle churro ära, njämm!

Krentu ütles ...

Aitäh :)
Kott on Marks and Spenceri meesteosakonnast, siis kui allahindlus oli kustutanud kolmekohalise hinna esimese numbri jättes kaks viimast muutmata :) Nahast ja korralik :)

Kristi ütles ...

Nii informatiivne ning tore reisielamus!

Lõbustuspargid kuuluvad ka meie pere iga suvisesse reisiplaani.

segasummasuvila ütles ...

Nii vahva reis! Ma siin teen ka nüüd peas plaane, et kui Marta veel veidi kasvab, siis ... Vast järgmine suvi. Kui asjalood tööde ja tegemistega segaseks ei kisu.

Ma tahtsin küsida ka seda, et kust sa hotellid oma perele otsid? Ma nii dumm-dumm ses teemas, ei tea kust alustadagi, kui vaja peaks olema.

Tiina Segasummasuvilast

Krentu ütles ...

Tiina - ma olen erinevaid teid kasutanud. Mõned aastad tagasi kasutasin ka Tallinki broneerimissüsteemi, aga see ei ole väga paindlik. Lisaks tundusid mulle tookord anulleerimise tingimused küllalt karmid.
Kuna ma nüüd eelistan Scandicut, siis kasutan nende oma broneerimissüsteemi. Vanasti tuli kõik krediitkaardiga ette ära maksta, aga nüüd, kui nende klubiliikmeks hakkasin, ei tahetudki ettemaksu. Krediitkaardi numbrit siiski taheti, kuna me enne kella 18 ei planeerinud hotelli jõuda.
Scandicu enda süsteem on ka sellepärast hea, et ta kohe ise pakub, et kui on kaks last, siis üks magab vanema juures. Nt Tallinkis mõnda hotelli broneerides ütles süsteem mulle, et reisijaid on ühe toa jaoks liiga palju ja broneerige kaks tuba :)) Tegelikult oli pea kõikjal ikkagi neli magamiskohta. Viimases, Scandic Star Solletunas oli lastel isegi oma tuba ja telekas, lisaks kingitused :)
Kindlasti tuleb hotell broneerida üsna vara, siis saab normaalsema hinnaga.
Aga teie suurel perel tasub ehk hoopis apartmenti üürida, te ju ühte tuppa ikka ei mahu :)