Jälle kleit!

Nonii, mul on nüüd siin varsti oma mekkotehdas :) Tegin omale Mekkotehdas raamatust Maret kleidi, mis on põhimõtteliselt sama, mis Maibriti kleit eelmises postituses. Raamatus oli küll selline põlvepikkune versioon, aga mina armastan pikki kleite ja nii tuli minu Maret pikk. Liiatigi juhtus mul kangast olema just kolm meetrit, tavaliselt ma huupi kunagi niipalju ei osta. Aga kui ma seda kangast Abakhanis nägin, siis kohe armusin temasse ja igaks juhuks võtsin kolm meetrit. Ja hästi tegin :)

Kangas on selline hõredamapoolne puuvillane, hästi pehme ja kerge. Seetõttu tuli voodriks panna midagi libedat, et see puuvillane voodrile kandma ei jääks. Kangast ja Nööbist leidsin mõnusat cupro-voodrit, mis tundub ihu vastas mõnus. 

Üldjoontes tegin kleidi nii, nagu raamatus ette nähtud, ainult kaelakaarde ma kummi ei pannud või tegelikult võtsin ära, sest see  jäi ootuspäraselt mitteilus. Väga kummaline mõte oli seal raamatus, et panna kaelakaarde kumm lihtsalt, et oleks toekam, mitte et kaelakaart kuidagi kokku tõmmata. Ja kujutage ette, kuidas käitub üks jäik kumm sellises v-kaelaaugus :) Ilma kummita on väga ilus kõik.

Ma tõesti armastan seda kangast! :)

Minni lihtsalt tahab ka pildile jääda:)

Ja natuke sügamist.

Maibriti kleit natuke suurema objektiivi läbi.

Minu kleidi fotosessioon toimus just enne seda, kui me olime Haapsallu Pitsipäevale minemas, nii et kõik tüdrukud, nooremad ja vanemad, olid kenasti mukitud. Ja kõigil olid seljas uued kleidid. Kasutasime siis juhust ka neid jäädvustada. 

Ühtekad.

Ja emal on ka uus kleit. Selle ta muidugi õmbles ise, aga eelmisel õhtul õmblesime koos - ema lõpetas oma ja mina oma kleiti. Nagu noored tüdrukud enne pidu - vaja ikka uus kleit selga panna. Aga eks see Pitsipäev ongi Haapsalu pidu ja väärib uut kleiti küll!

Minu ema on kõikide koerte sõber:)

Pitsipäev oli tore. Alustuseks viis ema mind Kuursaali juurde mööda selliseid tänavaid, kus ma veel enne polnud käinud, nii et kena Haapsalut tutvustav jalutuskäik. Seejärel vaatasime üle kõik pitsiõpitoad, ise ühestki osa võtmata :) Siis ma puhusin juttu kudusõpradega, keda ära tundsin ja kes mind ära tundsid. Nii tore oli kuulda, kui foorumist tuttav inimene hüüdis nagu oma kauasele tuttavale: "Näe, Krentu ju!" :) Ilmselt kohtasin veel inimesi, keda ma tunnen kudutööde järgi, aga mitte nägupidi :) 

Siis me käisime Kuursaalis söömas. Ma pole seal varem söömas käinud, sest minu koht on ju Müüriääre. Olin väga meeldivalt üllatunud, minu linnumaksapasteet pihlakamarmelaadiga oli nii hea, ja ema tatrapliinid kalamarjaga ka super.

Siis me jalutasime mööda promenaadi ja lõpuks jõudsime laadale. Teepeal leidsin ühe armsa hoovi, kus tuttav inimene raamatuid müüs ja sain peotäie oma lapsepõlveaegseid lasteraamatuid.

Laadal käisime muidugi ka ja muidugi soetasime ka head kaupa. Linast kangast, linast lõnga, imeilusa inglitiibadega kruusi ja küünlajala Sidruniga Tee letist. Ja mett ühe armsa papi käest. Ja lastele puidust viled.

Ja siis tulimegi koju :)