Pages

teisipäev, juuli 31

Mekkotehdas raamat ja kleit sellest raamatust


Täna on mul tehnilistel põhjustel telefoniga tehtud pildid, nii et loodan mõistvale suhtumisele :) Aga asjast. Juba tükk aega olen ühe hästi ilusa blogi, Mekkothedas lugeja. See maailm seal on ilus ja romantiline. Nagu muinasjutt. Tegelikult ma väga ei üllatunudki, kui blogi tegijad teatasid, et varsti jõuab osa sellest maailmast ka päris raamatusse :) Raamatut ma aga kohe ei tõtanud omale tellima, sest kõige suurem suurus seal on just see, millega Maibrit praegu käib ja mõtlesin, et kas maksab :))) Aga kuna  Gerly raamatut väga kiitis, siis otsustasin Helsingisse minnes seda ikka sirvida. Ja muidugi polnud seda siis enam võimalik poodi jätta, sest see raamat on nii ilus! Lõikeid saab ju ka mujalt, aga sellist inspiratsiooni mitte. Ja ükski blogi ei asenda raamatut!


Raamat sütitas mind kohe nii, et kõik poolikud tööd jäid ootele ja õmblesin kiirelt ühe kleidi Maibritile. Mulle see lõige meeldis kõige-kõige rohkem. Aga ega mu kleidiõmblemisisu nüüd otsa saanud. Tahaks ikka veel ja veel sealt teha! Iga kleit on vähemalt kolmes erinevas lahenduses toodud ja kombineerides erinevaid varrukaid-taskuid-satse on tegelikult võimalik lõputult erinevaid kleite luua, mida autorid ka utsitavad tegema. 
Maibriti kleidi jaoks valisin kangad põhimõtteliselt esimesed ettejuhtuvad, sest ei raatsinud aega kangavalimisele raisata. Sest vahel mul juhtub nii, et kangavalikule kulub pool päeva :) Tegin selle kleidi raamatus toodud juhenid järgi. Tavaliselt, kui ma juhtun juhendi järgi õmblema, siis ma ikka usaldan neid pimesi ja ei hakka väga loogikakontrolli tegema, kuna ma pole ju eriline tehnoloogiaguru :) Küsin siiani emalt aeg-ajalt tenoloogiaalast nõu. Aga selle kleidi puhul jäid mulle osad asjad küll mõistmatuks ja järgmise kleidi teen ma juba osaliselt oma tarkuse järgi. Ühe kleidi järgi ei saa muidugi mineid järeldusi teha, aga ütleks, et praeguse seisuga tundub see tehnoloogiline pool selles raamatus pisut nõrgem kui teised, mis aga ei kahanda minu jaoks raamatu väärtust.


Maibriti soeng on tema enda tehtud, nii et ei hakanud siluma :) 

Raamatus on lisaks kleitidele ka mänguasjade ja mõne koti juhendid.

Lõikelehed kenasti raamatu taga taskus.
Kleitidest on ka öösärgiversioonid, nii armas.
Minu jaoks oli üllatus see, et minu lemmikkleit oli ka emmedele :) Vaja teha.
Fotod Krista Keltaselt
Raamatu tagakaas
Nii et kel kodus tüdrukud kasvamas ja õmblemine meeldib, siis on see küll üks tarvilik raamat.

kolmapäev, juuli 25

Kuula

Eile, kui ma ühte oma lemmikluuletajat, Kristiina Ehinit, guugeldasin, leidsin hea kuulamise. Ööülikool on mind varemgi rõõmustanud, millegipärast pole ma tänapäeva võimalusi kasutanud ja podcaste tellinud... Seda toredam oli üllatus, et Ehin oma haldjahäälega meiega oma loomingut jagas. Tahaks kohe teada, et mis geen see on, mis paneb inimest niimoodi mõtlema ja kirjutama? Olema nii ilus seest ja väljast.
Ja lõpus on ka küsimuste-vastuste voor, kus saab imelteda ka kiiret taipu, head huumorimeelt ja kukkumistest kahjustamata suud:)
Kuula!


Lisan siia ühe oma lemmikluuletuse Kristiina Ehinilt kogumikust Emapuhkus

Mu puhkus oli lühike

Jõudsin vaevalt kohale
kui hakkasingi tagasi sõitma
Laps oli kodus haigeks jäänud


Sõitsin tagasi
Vahepeal tukkusin
Ärkasin
Kuulatasin
oma rahutult tuksuvat emasüdant
Olin nagu hunt valuga
ennast kupeesse kerra tõmmanud
Kardina tagant
nägin suurt suvekuud
Vilksamisi märkasin
Kesk-Soome samblasi metsaaluseid
Kaugemal kupees nuttis üks laps
aga varsti ta juba laulis
Lugesin peatusi
minuteid
oma südametukseid


Hommikul Helsingis kiirustasin sadamasse
kaks umbkeelset Jaapani turisti kannul
Nemadki tahtsid Tallinna
Aitasin nad õigesse terminaali
õigesse kassasse
õigele laevale
Nemad aitasid mul hetkeks unustada


On Vana Tallinna
suur allahindlus
ja Viru Valge uudistoodete kampaania


Lasen seljatoe alla
lasen merel end õõtsutada
Astun esimesena laevast maha
kannul viina- ja naisteküttide
hordid
ning kaks vaatamisväärsustenäljas
Jaapani turisti


Istun rooli
sõidan ikka veel varavalges
Viru väravatest mööda
Jätan seljataha vana Tallinna tuttavad teed
Harjumaa tuttavad metsad
Enne Hagudit on alkokontroll
Peatun
Puhun
Saan loa edasi sõita


Olin ometi võtnud
sel pikal koduteel
võtnud rüübet
kõigi maailma emade armastuse ja kannatuse
karikast


Kogu kampaania viinad
on selle kõrval lahja lake
Kõik allahindluse joogid
jäävad alla sellele
sõõmule





teisipäev, juuli 24

Legolandi reis



Minu meelest on ikka nii tore, et nii palju toredaid inimesi blogisid peavad :)) Kui ma poleks Rohesilmse Anu blogist lugenud, kuidas nad läbi Rootsi Legolandis käisid, siis poleks ma vist ise selle peale tulnud. Aga kuna Anu perel sujus pikk autosõit isegi pisikese Roosiga hästi, siis olin kindel, et ega meie suured lapsedki siis virisema hakka. Nii et sellesuvise lastereisi tegimegi nii, et laevaga Stockholmi, sealt Malmösse, üle silla Kopenhaagenisse, sealt Billundisse Legolandi. Algul olid meil tegelikult sellised plaanid, et läheme hoopis Göteburgi ja sealt praamiga Taani, aga kuna Göteburis tundus olevat juba nii palju teha, siis jätsime selle hoopis järgmiseks korraks. 
Nii et siis peale Stockis randumist oli meil vaja sõita umbes 600 km Malmösse, kus oli meie esimene ööbimiskoht. Tee peal tegime ohtralt peatusi ja nii jõudsimegi ööbimiskohta pimedas. Kuna ka eelmisel Rootsi reisil oli meil üks selline hotellituba, kus narid tulid seinast, siis me seekord väga ei imestanudki. Kuna Sander tahtis üleval magada, siis lihtsalt nihutasime oma voodi kohe tema voodi alla :)
Hommikul suundusime Kopenhaageni poole. Algul mul polnudki plaani seal niiväga peatuda, aga jällegi üks hea internetituttav-blogipidaja Veronika, kes nüüd Kopis elab, soovitas mul kohe tungivalt Kopi Tivolisse minna. Ja küll on tore, et ta seda tegi, sest see Tivoli oli minu jaoks reisi nael. Aga enne kui me Kopi suundusime, tuli üle vaadata ka Malmö kuulus Turning Torso. Kaugelt vaadates ei jäta see maja küll erilist muljet, välja arvatud, et on imelikult keerdus ja kõrge. Aga seal all olles on päris tore. Maja ise on üsna peenike, kui nii võib öelda, ja vee peal:) Andres ehitusinsenerina oli õnnelik, et ta sai sellest majast vaid pilti teha ja ei pidanud  seda ehitama. Sest kõik on seal kiivas ja nurga all :)


Minule avaldas palju rohkem muljet aga see elamurajoon, mis selle torso ümber oli ehitatud. Kui ma elaks linnas ja uues majas, siis ma tahaks just sellises kohas elada. Iga maja oli seal natuke imelik, aga kokku olid nad nii lahedad. Majade nullkorrustel olid igasugu kohvikud ja muu. Autod olid kõik majade alla peidetud (nägin ühte välja sõitmas, muidu oleks arvanud, et autosid polegi) ja see oli vist ka üks asi, mis andis sellele ruumile väga hea tunde. Ja mulle väga meeldis ka see, et muruplatside asemel olid madalad basseinid, kuhu merevett oli pumbatud. Meri oli kohe sealsamas.






Kasvuhoone ikka ka :)
Majad ära vaadatud, ületasime silla, mis oli ka elamus omaette, ja olimegi Kopenhaagenis. Kiirelt vahetasin autos kleidi teksade vastu, sest ilm oli küllaltki jahe. Uskumatult kiirelt ja valutult leidsime ka parkimiskoha ja olimegi Tivolis. Peale sisenemist nägin ma esialgu ainult armsaid paviljon-restorane, kus olid valged linad ja riidest salvrätid. Restoranides istusid vanemad inimesed ja kõrvalt vaadates jäi mulje et neil on seal väga hea. Edasi köitis mind kui "tuntud aednikku" :) imeilus haljastus. Ma üldiselt ei käi nina peenardes ja ei uuri, et mis taim ja millega koos, aga vot Tivolis ärkas minus aiandushuvi. Sest seal oli nii ilus! Lapsed kibelesid küll juba atraktsioonidele, aga mina oleks veel ja veel seal imetlenud. Midagi ei saa teha - ajalooga kohtades on oma hõng ja aura, mida ei saa lihtsalt raha eest luua. Tivolis olid raudteed puude vahel, nii et vaata et oksaga silma ei saa, kõik oli oma koha leidnud, kõik oli ühtseks tervikuks kasvanud. Paviljonid olid autentsed, osad karusselid vanad ja head. Lisaks oli olemas ka teeputka, kus head teed sai osta ja seda lambanahaga soojendatud toolis juua. Seal olid ka Ben'n Jerry jäätisekiosk. Ja proovisin ära ka Veronika soovitatud churrosed jäätisega - nii head! Praegu hakkas suu vett jooksma. 
Minu süda jäi sinna ja ma ootan juba kannatamatult, millal me saame teha reisi vaid Kopenhaagenisse, nii et saaks Tivolis olla ja ka ülejäänud linna näha. Seekord kiirustasime pisut, sest mul oli kuklas selline kahtlus, et kas need sillad, mida mööda me pidime veel sõitma, ikka on ööpäevaringselt lahti. Mingi silt seal esimese silla juures oli, aga nägin seda vaid silmanurgast.


Ma pole üldse mingi roosisõber, aga need Tivoli roosipeenrad võlusid mind küll. Pildil on Karen Blixeni roos.

Vaatasime ka etendust.
Aplaus aednikule.



Teemaja tõmbas mind juskui magnetiga enda külge.
Isegi hinnakiri on stiilne.



Nii et siis Tivolist suundusime Vejle linna, kus oli meie ööbimine. Vejle on Legolandist u 25 km kaugusel. Kuna Legolandi jaoks oli meil planeeritud kaks  päeva, siis ööbisimegi Vejles kolm ööd. Vejle ise on armas pisikene nukulinn, kus uued majad on ilusad ja vanad ilusti korda tehtud. Kõik oli puhas ja korras aga inimesi polnud. Kõik vist puhkasid suvekodudes.

Legolandi sissepääs.
Sissepääsust saab juba aru, et tegu on hoopis teist masti lõbustuspargiga. Kõik oli ilus ja korras ja lastele väga meeldis, aga kuna minu süda oli jäänud Tivolisse, siis Legoland minus erilisi tundeid ei tekitanud. Jah, legodest minimaailmad olid vaatamisväärsused ja uskumatu, kes kuidas need kõik tehtud on. Ja sellel aastal avatud Polaarekspress, kus elasid ka päris pingviinid, oli päris tore. Ja tore oli ka see, et Maibrit sai kõikidele atraktsioonidele, osad oleks minu arvates teistes lõbustusparkides küll vaid alates 140 sendistele olnud. Sander vaesekene sai ikka kurvastusest mõne pisaragi poetatud, et miks tema sinna või sinna ei saa, et ta ju on küll suur poiss juba. Õnneks sai ta paljudele teistele toredatele atraktsioondiele.
Ikka kaardi järgi tuli orienteeruda.


Muidugi astusime läbi ka Legolandi legopoest ja ehitamine läks lahti juba hotellis.
Meie hotell Vejles.
Need legomaailmad olid lahedad, pole midagi öelda.


NASA.
Vikingite ja eskimote jaoks Sander kahuks ei kvalifitseerunud.
Lastele meeldis legoland väga ja see on põhiline. Teisel päeval saime ka märjaks aga see oligi ainuke päev, kui vihm meie tegemisi natuke segas. Kolm korda tuli korralik hoovihm, ülejäänud aja paistis päike. Samas, tänu vihmale olid järjekorrad palju lühemad, kui eelmisel, päikesepaistelisel päeval. Ja kuna teise hoovihma eest me piisavalt kiiresti varjule ei jõudnud, siis mõtlesin, et mis seal enam ja läksime vihmaga sõitma. Maibritil said tegelikult ainult jalad märjaks, minul tilkus ka tukk :) Täitsa tore elamus oli paduvihmaga kihutada. Ja järjekorrad olid kui nõiaväel kadunud, nii et kõige populaarsematele sõitudele saime kohe nii minna, et väljapääsust kohe uuesti sisspääsu. 
Tore oli seal veel see, et atraktsioonide teemad ja ka putkamajanduse teemad ja söögikohad olid ilusti gruppidesse jagatud. Et kullakaevandamine ja kanuutamine  oli Ameerika teemas, kus oli ka üks "indiaanlane", kes lastega lõkkel pulga otsa aetud saiasid "küpsetas". Piraaditeema oli ja Egiptuse teema... Aga eks legotükkidest vaaraod on ikka sellised omamoodi :)
Kahes päevast piisas meile kenasti, üks päev oleks väheks jäänud, kuna kohati tundusid need järjekorrad ikka nii hirmsasti venivat. 
Atraktsioonid pandi kinni tund enne pargi sulgemist, nii et kogu see rahvamass suundus siis väjapääsu juures olevasse legopoodi. See oli viis korda tihedam kui hullud päevad :) Aga kuna lastele oli lubatud, siis ikka trügisime ära. 


Tagasiteel tegime jänesehaake, et Andres saaks sildu pildistada :) Igale omad liistud:)


Järgmine ööbimine oli meil Jonköpingus. Kuna mul on Scandicuga olnud palju meeldivaid peresõbralikke kogemusi, siis jäin ka sellel korral temale truuks. Jonköpingu valisin lihtsalt sellpärast, et tundus paras maa sõita Vejlest sinna linna. Ei tahtnud ühele päevale üle 600 km panna, nii ma siis kaardi pealt vaatasingi, et kus võiks ööbida. 
Edasi läksime Stocki, kus me ka ühe öö olime. Algul oli plaan külastada kuulsat outletiparadiisi, aga siis mõtlesime ringi - kohe üldse ei viitsinud. Mina olin saanud juba HM-s shopata ja rohkem polnud mingit isu kuskil tuustima hakata ja otseselt vaja nagu kah midagi polnud. Nii me siis tegime väikese ringsõidu Jonköpingis ja ahhetasime ilusate majade peale. Käisime ka kohvikus ja edasi suundusime Husqvarna linna, mis oli kohe kõrval. Sinna läksime eesmärgiga külastada Husqvarna vabrikumuuseumi, mis koondas endas nii minu kui Andrese hobisid. Väga tore muuseum oli ja mul on ütlemata hea meel, et ma selle valisime.


Peale õmblusmasinate köitsid mind väga kõiksugu pliidid ja kaminad ja muud kolded. Kuangi kui me Skansenis käisime, siis nägin selliseid minipliite sealsetes miniatuursetes aiamajades.


Kõrgehnoloogiline köök :) See, millel on kaas avatud, on nõudepesumasin, kapi peal on ka blender ja minu seljataga pesumasin. Samal ajal tegid tublid nõukogude nasised kõiki töid oma kahe tubli käega.
Husqvarna tootevalik oli väga lai. Isegi kudumismasinat toodeti kunagi.
Motikaid oli kõige rohkem. Selline käruga variant on täitsa lahe :)
Käimas on hakklihamasinategu.
See roostes asi on 1947 aasta muruniiduk.
Miks enam selliseid ei toodeta???

Ja selliseid? 

Õmblusmasinate väljapanek.
Kurb silt.
Küsisin muuseumist üle ja sain kinnitust sellele, et Husqvarna märgiga õmblusmasinatel ei ole Rootsimaaga enam mingit pistmist. Märk müüdi edasi ja nüüd haldab seda hoopis keegi teine. Husqvarna õmblusmasinate puhul pole heast rootsi kvaliteedist enam mõtet rääkida. Kurb, kurb...

Vabrikutööliste maja
Lõpuks olime kõik üsna väsinud ja ootasime juba kojujõudmist. Maibrit jäi Legolandi viimasel päeval palavikku (mis loodetavasti polnud seotud märgade jalgade ja ulja emaga) aga toibus kiiresti ja üldiselt tundis end hästi. Mina jäin tõbiseks viimasel päeval ja ei tundnud end üldse hästi. Osalt selle tõttu aga ka ajanappuse ja ähvardavate vihmapilvede tõttu ei läinud me viimasel päeval Skansenisse, nagu olime soovinud. Magasime hommikul liiga kaua ja paariks tunniks ju pole mõtet Skansenisse minna. Ja väga hea, et me nii otsustasime, sest kohe peale seda hakkas äikest lööma ja sadama ja me poleks isegi oma paari tundi saanud seal jalutada.
Selle reisiga panin ma juba päris mitu uut reisiplaani idanema - Kop, Göteborg, Djurgården kogu oma vaatamisväärsustega.
Ja kiita tahan ka meie reisiseltskonda :) Lapsed olid ülitublid - väsisid vahel ära küll, aga ei virisenud. No kes see ikka siis lõbustuspargis viriseb :) Pikki kilomeetreid autosõitu aitasid lühendada audiolasteraamatud, mida ma vahetult enne reisi spetsiaalselt ostsin. Ja Kiviräha lastekad on ju ka täiskasvanutele toredad kuulata. "Kaka ja kevad", mida me kõige rohkem kuulasime, on mul osaliselt juba peas :)
Sõit kulges meil ka väga hästi ja Tomtom aitas orienteeruda. Me kõik jäime väga rahule aga ka koju jõuda oli suur rõõm. Ema oli meil loomi ja maja hoidmas ja pliidil aurasid kotletid ja kartulipuder :)

Ja natuke teemaväliselt: järgmisel päeval pool üksteist varahommikul, kui meie kõik veel magasime, tulid meile külalised Taanist ja Rootsist :) Ootamatult külastas meid meie maja kunagine peretütar, kelle isa selle maja ehitas. Ta näitas meile, millises kivis on auk, kus uss joomas käis ja kuidas maja planeering algselt oli. Tal olid kaasas ka poeg ja minia, kes elavad Taanis. See oli üks tore külaskäik, ja ma isegi ei põdenud, et me kõik neile padjatriipudega põsel vastu läksime ja nad oma puruksrebitud Ikea karpe täis elutuppa kutsusime. Nad tundusid täitsa oma pere olevat:)