Täna oli ilus päev. Ilus nädalavahetus oli. Mina ei tea mis see on, aga mida aasta edasi, seda härdamaks ma Eesti sünnipäeval muutun.... Nii hea meel on mul, et meil on oma riik ja järjest rohkem hakkab kohale jõudma, kui palju on selle maa rahvas pidanud kannatama. Ja et meie oleme siis need, kes saavad seda vabadust tunda ja oleks meil ometi tarkust seda hoida ja seda väärtustada.
Selle Pika Hermanni tegi Sander lasteaias ja tuli reedel temaga uhkelt koju. Meie lasteaia võiks siin vabalt kunsti- ja käsitöökallakuga lasteaiaks nimetada, sest nad teevad seal ikka nii lahedaid asju. Kasvataja Ene on see ideede generaator ja mis kõige toredam - tema silm särab neid töid välja mõeldes ja lastele õpetades! Ja peaaegu mitte midagi ei kordu, ikka uued ideed. Muidugi mulle see väga meeldib ja igal nädalal saab Sandrile lasteaeda järgi minnes väikest näitust nautida.
Aga nädalavehetusse mahtus ka palju käsitööd. Mõni nädalavahetus kohe on selline, et jõuad igasugu asju teha ja vahel on see jälle lipsti läinud, ilma, et midagi oleks väga jõudnud.
Juba neljapäeval lubasin Maibritile, et õmblen tema Rapuntslile natuke. Maibrit pani Rapuntslile BabyBorni riideid selga, sest Rapuntsel läks kooli, ja sinna ei saa printsessikleidiga minna. Korjasin siis kõik vihjed üles ja tegin nukule koolikomplekti.
Kuna ma armastan Mekkotehdas blogi ja mul on ka nende raamat, siis esialgu võtsin kleidi lõike raamatust ja ilma igasuguse kõhkluseta ja proovimiseta õmblesin kleidi valmis. Selgus aga kurb tõsiasi, et see kleit oli paras, isegi pisut suur BabyBornile, ja hirmus suur Rapuntslile. Ma ei osanud seda kartagi, sest blogis ju on just seda sama nukku riietatud. Seega läks esimene kleit Liisile aka Babybornile, ja uue, siinesitletava kleidi, tegin oma joonistatud lõike järgi.
Siis oli vaja veel pluusi ja sokke. Täiesti juhuslikult ootas pööningule viimist üks kott, kus olid laste titeriided, mis ma õele saadetavatest kottidest välja olin praakinud kui liiga väiksed. Niisiis tõmbasin sealt ühe Sandri bodi ja lõikasin tükid välja nii, et kaelus ja varruka otsad jääksid olemasolevad. Taha tegin nööbikinnise, nööbid õmbles Maibrit ise ette. Sokid tegin ka vastsündinu sokkidest, õmblesin need lihtsalt kitsamaks ja tulid "nagu päris". Siis võtsin ühed Maibriti dressipüksid nr 86 ja tegin neist nukule dressipüksid, sest koolis on ju ka kehalise kasvatuse tund. Lõikasin kõigepealt pükstelt soonikud ära ja pärast õmblesin osa neist tagasi.
Nagu näha, jäi kangast ülegi! :)
Ma olen küll nukudega palju mänginud, aga tuleb välja, et nukkude püsti seisima panemisega jään hätta. Andresel tuli see palju paremini välja :))) Minul kukkus nukk kogu aeg pikali. Ja soengu autor on Maibrit :)
Ja tegelikult alustasin ma oma "õmblemiskarjääri" ju just nukuriiete õmblemisega, aga tookord käis see ikka käsitsi ja ikka mangusin ema ka, et tema mu nukkudele õmbleks. Seega oskan ma end küll Maibriti olukorda panna ja tean, kui tore on, kui emme nukkudele õmbleb. Ja ma ise tundsin sellest tööst ka suurt rõõmu. Justkui üks ammu ununenud eriline rõõmutunne lapsepõlvest oleks läbi selle nukuga "mängimise" üles ärganud. Ja koos sellega tuli mulle üks igatsus ühe maitse järgi ka - hernekommi isu :))) Täiesti eikusagilt.
Aga ei piirdunud ma vaid nukuriietega. Endale tegin ka seeliku. Sattusin natuke oma kangavarusid sorteerima ja leidsin selle sügisel ostetud kanga. Kangas on seda tüüpi, mida ma võibolla ostin umbes 15 aastat tagasi, aga nüüd ma tavaliselt enam sellist sorti ei soeta. Ta on viskoosi raskusega ja lükra venivusega. Koostist ei tea, sest Kangadžungel ka ei teadnud. Aga need täpid kutsusid mind ja oli ka üks järjekordne -50 ale, nii et ma ikka ostsin selle kanga :) Algul pidi tulema kleit, aga nüüd tuli hoopis seelik. Tegin ta ilma lõiketa. Õmblesin lihtsalt toru valmis, siis tegin ette ja taha 6 volti, siis õmblesin kummitunneli koos kummiga eraldi peale ja siis vööaasad. Saladuskatte all ütlen, et fotol on veel alläär tegemata :) Ma panin seeliku selga, et Andres saaks alläärt märkida ja mõtlesin, et kui nüüd pilti ära ei tee, siis see jääbki järgmist nädalavahetust ootama, sest hakkas juba hämarduma jne. Aga seelik on mõnus raske, eks paistab, kuidas temaga käia on.
 |
| Ma nii juba ootan, et ilmad soojemaks läheks ja ma saaks oma uue nahktagiga linna peale laiama minna. Ma olen täiesti nahkagijunkie, aga katsu sa meie kaubandusvõrgust korralikku ja enam-vähem taskukohast leida. Õnneks on meil veel Zara, kes ikka õiget nahka tunnistab ja õnneks on neil ka allahindlused :) Ja eks see seelik saigi suuresti selle nahktagi jaoks tehtud :))) |
Kuna ma juba oma kangavarusid sorteerisin, siis leidsin sealt ühe valge siidi (kortsuline šifoon, ma ei teagi, mis selle sordi nimi on), mille ma kunagi Ebayst soetasin ja nii ta oma järge ootas. Kuna tegu oli täitsa kriitvalgega, siis see mind väga ei inspireerinud. Mõtlesin siis, et värvin ta ära. Otsisin kohe ka taaskasutuskastist tugevamat siidi, et saaks kohe voodri kah õiget tooni, et siis teen seeliku, sellise satsilise. Aga kui kangad olid värvitud ja ka kuivanud, siis hakkasin mõtlema, et see šifoon on ikka liiga kerge sellise seeliku jaoks, nagu ma ette kujutasin. Vaatasin kangast ühte ja teistpidi ja otsustasin, et mul on hoopis seda tooni salli vaja. Sest seeliku täpid on täpselt sama värvi, seda tooni kutsub Vello Laumetsa Värvikoda (mille villasele mõeldud värvi ma kasutasin) beežiks, aga tegelikult on ta roosa ja tumebeeži vahepealne. Nii oligi mu siidimure lahendatud. Voodrisiidist teen ilmselt pluusi, sest see sai ju ka nii kenasti ära värvitud. Ja värvimine õnnestus mul üle ootuste hästi. Segasin kenasti 50 minutit ja ei mingeid laike.Täitsa võib korrata.
Ja ühe pikkade varrukatega T-pluusi tegin ka endale, aga seda pildile ei püüdnud.
Selline produktiivne nädalavahetus siis.
 |
| Vöö on Humanast, täitsa uskumatu, et keegi on soovinud sellisest loobuda :) Hea tugev nahkvöö! |
15 kommentaari:
Kui suurepärane Pikk Hermann. Nii tore lasteaiaõpetaja on te lapsel.
Tore Pikk Herman on Teil tänud Sandrile nüüd kodus :)
Head kasvatajad on suur õnn. Ma vaikselt muretsen sügise pärast, sest plaan Luisa lasteaeda panna ja missugune kasvataja talle sattuda võib..
Mulle tundub nii pisikesi nukuriideid keeruline masinaga õmmelda. Maibritile veab, et ta ema nii osav on :) Mäletan hästi, kuidas ma väiksena natuke kade oma sõbranna peale olin, kelle ema oli õmbleja ja neil nii palju nukuriideid oli. Ma tahtsin tema juures alati nukkudega mängida :)
See härdamaks muutumine igal uuel Eesti sünnipäeval tabab mind ka mida aeg edasi. Nukuriided, hernekommid ja täpiline seelik, nii palju äratundmisrõõmu. Aitäh!
1.Mulle nii meeldivad selle sarja nukud, nagu see Rapuntsel. Kas Sa tellisid läbi neti? Mind on taolise nuku muretsemises pidurdanud veelainult kaine mõistus, kuna Lotte pole tõesti mingi eriline nukkudega mängija ja kaua ma ikka teda ettekäändeks tuues ise nende nukkude ja nukuriietega mängin. :)
Minu "õmbleja karjäär" algas samuti nukuriietest ja kuigi mu ema on ka alati õmmelnud, siis temal polnud selleks tavaliselt kunagi aega ja saatis selle jutuga alati vanaema juurde, kellega siis kõrvuti nukuriideid tegime. Tema muidugi ilusamaid kui mina. :)
2.Palun avaldada saladus, mismoodi on võimalik lastega peres niimoodi rahulikult terve nädalavahetus õmmelda? Mul on ainult ükskord õnnestunud - siis kui ma 2 päeva üksinda kodus olin. :) Nii kui lapsed kodus, siis on õmblemine nagu sõjaolukord ja üldse mitte nauditav - üks klõpsib kõiki nuppe ja lülitab masina koguaeg välja, teine tahaba mängida kõigi mu nööpidega ja siis veel niitidega ja samas on koguaeg mingit abi vaja seejuures jne. Ehk et - ma unistan rahulikust õmblusnädalavahetusest. :)
Pika jutu lõpetuseks - seelik on ka äge! :)
Aitäh! Ma unustasin veel mainida, et Sander tegi oma Hermannist ise foto ka :)
Head kasvatajad on jah õnneasi.
Ja uskumatu, et Luisa läheb juba lasteaeda.... alles ta sündis ju!
Nukuriideid on tõepoolest kohati keerukam õmmelda, sest nad on nii väiksed ja noh, nuku proportsioonid on ka sellised maavälised :) Õnneks Rapuntsel on täitsa paraja suurusega, nii et polnud hullu.
Helen - mu lapsed on natuke suuremad ja maast madalast on neid õpetatud, et emme masinaid EI TOHI puutuda :))) Aga kui nad väiksemad olid, siis ikka andsin neile nt lukkude karbi mängimiseks, see võitis kohe nii palju õmblemisaega juurde. Üldiselt neile meeldib kõrvalt ka vaadata ja kui mõne riideribala veel endale ka saab, siis on rõõmu küll :) Palju suurem segaja on see, et kogu aeg peab süüa tegema. No ja mul on see luksus ka, et mul ju oma õmblemistoake, jätan asja katki, kui vaja midagi muud teha, ja midagi ära koristama ei pea :)
Mul nahaga sama suhe- ja kuna ühest tagist no kohe kuidai ju ei piisa, siis mina hangin enda omad enamasti hoopis kaltsukatest ;) Seelik on hästi mõnus, paneb mõtlema, et peaks oma õmblusmasinalt kah taas tolmu pühkima ;)
Helen, unustasin selle nukuküsimuse :)
Mina tellisin jah, Disney.co.uk lehelt et ei tuleks tollimaksu. Maibrit ka vahepeal üldse nukkudega ei mänginud ja ma juba olin valmis selle nuku iseendale ostma, aga siis müüsin ikka Maibritile idee maha :) Ta oma taskuraha eest ostis ka veel :))) Postikulu tasusin ikka ise :) Nukk on üliarmas tõesti.
Väga ilus täpiline seelik :-) Mul on täitsa samasugune kangas kodus, ostetud Itaaliast mingi kangajäägina. Tütrele sai juba kleidike sellest ja jupp on üle jäänud. Võtan kätte ja teen ka samasuguse seeliku. Aga ära karda - tänaval ma sulle sellega vastu ei satu :-)
Väga armas perekond ning inspireeriv blogi!
Neid nukuriideid vaadates meenus mulle, et väiksena ma neid ainult õmblesingi. Kõikidel sõbrannade nukkudel olid uhked garderoobid (mul omal polnudki nukke, kuna ei mänginud nendega :P). Nüüd tuli jälle isu nukuriideid õmmelda- ei tea, kas peaks endale nüüd nuku soetama :P.
Hästi armas on see Rapuntsel. Ja kenad riided. Mul on ka tuttavatel need nukud, aga ma hoian tagasi ja ei telli, sest mu kahel tütrel on kokku vähemalt 10 nukku + kari pisikesi nukke. Neli neist suurtest on minu lapsepõlvest, üks neegrinukk veelgi vanem. Lapsed (8-aastane ja 3,5-aastane) mängivad nendega iga päev. Praegu hetkel ka. Kooli, lasteaeda, kodu, trenni, matka jne. Nukuriideid on ka kõvasti. Üks vanaema meil õmbleb ja teine heegeldab ja neilt siis ikka pressitakse nukuriideid välja. Ise ma ei oska ametlikult õmmelda-kududa. Aga nukud meeldivad mulle küll. ja nukuriided ka.
Oh,me alles mõned päevad tagasi seisime Elisabetiga Detskii Miri nukkude osakonnas ja imetlesime sama sarja Vaprakest ja tema hobu. No need silmad ja pontsakad käed-jalad. Napilt saime ilma ostmata tulema:) Ja Elisabet saab kevadel juba üksteist.
meil ka kodus pikk Hermann. Ma kaldun arvama, et Liisu tehtud. Meil lasteaias nagu kunstikombinaat. Seina peal ripuvad ühed pildid, ühe laua peal ühed meisterdused, teise peal teised ja allkorrusel on veel kogu lasteaia pealt kogutud töödest näitused. Ühesõnaga, me ikka naerame, et kui peaks kogu kunsti alles hoidma, siis ei mahuks see kuskile.
Nukuriided on nii lahedad. Õnneks meil ka vanaema on neid teinud :)
...ja tort Hermanni taga tuleb kuidagi tuttav ette ;)
ma teen ka punktikaupa:))
1.Nukuriidekesed (nii pisikesi asju peab ju hellitavalt kutsuma) on tõeliselt armsad - ja nukk muidugi ka. tõesti - osta või endale:)
2.Nahktagid, sellised lühemad meeldivad mullegi, kuigi mu ema ei saa aru riiete mõttest, mis kannikaid ära ei kata. ma enda jupatsiga tavaliselt hiilin nagu pubekas uksest välja, kui ta juhtub meil külas olema.
3. täpilised seelikud on lahedad. soetasin suurema täpiga seeliku alles Pärnu kaltsukast.
aga neid pole kunagi palju.
ma pole pikka endale julgenud õmmelda - äkki takerdun....Sa ei takerdu??
mulle meeldivad Su "tummised postitused" - saab ikka natuke lugeda ja pilte vaadata ka,mitte ei lõppe esimese hiire rullimise peale otsa :))
Really I'm impressed out of this post…The one that created this post can be a genius and learns how to keep your readers connected..Thank you for sharing this with us. Excited for much more updates.
Kust sellist nukku saaks, nagu postituses näha? :)
Postita kommentaar