Pluus minu õele

English version is here.

Siin blogis on vist juba traditsioon, et millalgi peale 25. aprilli tuleb postitus teemal "mida ma oma õele sünnipäevaks kinkisin. Näide 1. Näide 2. Näide 3.  Nii et jätkan traditsiooni ja esitlen pluusi, mille õele tegin.

Pluus on tehtud taaskasutatud meeste meriinovillasest pulloverist, taaskasutatud siidist, mille ma kunagi ühes teiste siididega ära värvisin (enne oli kreemikas valge) ja ühest uuest kangast (esitüki jaoks). Esiosas kasutasin õhukest viskoosi, mis eriti sooja ei pea, seetõttu otsustasin soojuse mõttes sellele voodri panna. Kuna siid on vastu ihu nii mõnus, siis panin siidi. Nii peaks esiosa selja ja varrukatega võrreldes enam-vähem võrdselt soojas olema. Muidu hakkab ju kõht külmetama :)

Nagu näha, oli originaalpulloveris ka mõni auk.

Lõike võtsin sellise, mis on mõeldud tekstiilile, mitte trikotaažile, kuna esitükk ju ei veni ja muidu võib pluus ebamugav jääda. Kasutasin lõiget 02/2014 Burdast. Tegin varruka kitsamaks, et oleks kenam (sest varrukad on ju venivast materjalist). Samuti tahtsin, et pluusi alumine osa oleks natuke laiem, seetõttu nihutasin lõiget alt poolt pisut kanga murdejoonest kaugemale, jättes kaelaaugust nihutamata.  Tegin ka kaelaaugu natu-natukene suuremaks.

Aga alustasin kogu tööd siiski sellega, et harutasin ära originaalkampsuni kaelakandi. Tavaliselt on vabrikus toodetud kudumitel kandid eseme külge ahelpistega ühendatud. See tähendab, et tuleb vaid üks ja kindlasti see õige lõng katki lõigata ja tõmmata ning kant hargneb naksti küljest. Selle lokkis lõnga, mis harutamisel pihku jäi, aurutasin triikmasinga sirgeks ja kasutasin seda hiljem kandi taasühendamiseks kaelakaarde. Kandil, mis peale harutamist alles jääb, on silmused mõlemas servas, nii et selle saab ilusti uuesti peale silmata. Selline nikerdamine võtab küll aega, sest silmata tuleb nii kaeluse avalikult kui sisemiselt poolelt, ent tulemus jääb väga-väga ilus ja professionaalne. Sellist tegevust olen õppinud oma emalt, kes ei ole kunagi väikest lisatööd ilu nimel peljanud.

Ka luku õmblesin käsitsi külge, sest see meriinovillast kapsun oli väga õrn ja voogav ning ma olin kindel et 90% tõenäosusega ma keeran selle asja vussi, kui masinaga lukku hakkan külge õmblema. Aga selline käsitsi nikerdamine on mulle väga meeldima hakanud ja kuna mul polnud kohe üldse kiiret, siis võisin sellele nokitsemisele vabalt aega pühendada. Lisaks annab iga käsitsipiste asjale vaid lisaväärtust juurde :)
Kantisin ka luku seestpoolt esitüki kangaga, et miski ei hakkaks torkima ja et oleks ilusam (sest luku ühendamisel käsitsi tehtud pisted olid pahemalt poolt näha).

 Kui me pilti tegime, oli külm ja väga tuuline, nii et väga palju aega sättimiseks ei olnud. Nii ma vaatangi piltidelt, et kohati on pluus mul seljas natuke nihkunud. Neid pilte, kus mul tuul pluusi õhku täis puhus ja mul nagu suur paun ees oli, ma siia ei hakkagi panema :)

See pluus sobib mu uute pükstega hästi, natuke oli isegi kahju teda ära kinkida :) Aga minu meelest ongi kingitus siis hea saanud, kui teda kahju kinkida on :)))

Õde saatis mulle täna sõnumi, et "pluus on seljas, väga pehme ja mõnus. on oht, et saab lemmikuks" :) See tegi mind rõõmsaks. Sellist rõõmu saab kogeda vaid siis, kui oled kingi oma kätega valmis teinud. Nii et võib öelda, et tegijale jääb sama suur või suuremgi rõõm, kui kingi saajale!