Eksperimentaalkampsun

Mulle tundub, et ma olen oma kudusoolika jälle üles leidnud. Vahepeal jäi kudumine kuidagi väga soiku ja isegi lõngad enam ei ahvatlenud, aga tundub, et nüüd on see minu eksisteerimiseks jälle väga vajalik :)

Kindlasti on oma osa ka kudumise podcastidel, mille olemasolust mul kuu aega tagasi veel aimugi polnud. Minu jaoks on pocast olnud eelkõige audio-asi, aga tuleb välja, et paljud kudujad teevad ka Youtubes videopodcaste ehk siis räägivad pool kuni tund aega oma kudumistest ja lõngaostudest. Neid podcaste on palju ja igaühele oma, minu lemmikud on The Gentle Knitter, sest tema maitse mulle tohutult meeldib ja Ninja Chickens, mida veab Maria ja tema meeldib mulle eelkõige inimesena ja tema huvi taimede ja loodusliku elu vastu, aga ka üleüldised hoiakud on need, mis mind tema podcasti ootama panevad. 

Aga nüüd kampsunist. Võib öelda, et alguse sai see meie remondist, mil ma oma lõngakunku pidin likvideerima ja lõngakastid mööda maja hajutama. Üks kastidest oli elutoas ja mõtlesin, et võtan selle ette ja hakkan otsast kuduma neid lõngu, mis seal sees on. Ja siis seal olid need Novita Hanko (50% taaskasutatud puuvill, 50% akrüül) tokid, mis võtsid palju ruumi. Ostsin need kunagi Sandrile mõeldes, aga kuna lõnga oli nii palju, siis mõtlesin selle hoopis oma ürbiks ära kasutada. Vahepeal olin ma juba midagi sellest lõngast alustanud (ei mäleta mida) ja üles harutanud. Aga kuna need tokid võtsid nii palju ruumi, siis mõtlesin nendega eksperimenteerida.

Üldiselt mulle meeldivad ühevärvilised kampsunid, sest tundub, et neid on kõige lihtsam sobitada, aga nüüd siis kudusin proovilapi triibulise. "Nüüd" tähendab tegelikult eelmise aasta jaanipäeva :) See proovilapp jäi kuskile vedelema, sest ma polnud ikka kindel, kas see mulle meeldib. Aga mulle külla tulnud sõbranna nägi seda ja arvas, et nii head värvid ja sobivad kõigega. Nii sain siis jälle tegevusindu juurde ja hakkasin kuduma.
Alustasin varrukast ja kudusin selja keskele. Teise tüki samamoodi. Siis tuli sügis ja ühel hetkel pakkisin selle pooliku töö jälle kokku.

Sellel aastal, peale mõningast soojendust (mul on üks kampsun veel ainult nööbiliistu külgeõmblemise jagu pooleli) mõtlesin, et lõngast hullem on poolik töö, mis võtab kuidagi veel rohkem ruumi. Nii siis otsustasin selle asja ära lõpetada. Tegelikkuses läks aga oluliselt rohkem aega, kui arvasin, sest tegu on täiesti eksperimentaalkampsuniga - ma pole sellist varem kudunud ja enne alustamist ei teinud ei lõiget ega arvutanud midagi. Lihtsalt kudusin nii, nagu ma vanastigi kudusin, et hakkan otsast peale ja siis sujuvalt vaatan, kus vaja kasvatada :)

Alustuseks silmasin selja keskjoone kokku ja samuti küljeõmblused. Korjasin alläärest silmused üles ja hakkasin seda põiki tükki kuduma. Poole peal sain aru, et liiga palju silmuseid korjasin - harutasin, ja alustasin uuesti.
Siis korjasin hõlma äärtest ja alläärest silmused et kant kududa. Ma polnud päris kindel, et kuidas sealt kukla pealt peaks kahandama ja jätsin selle koha lahti (ei kudunud ringi, vaid edasi-tagasi, rea algus ja lõpp olid kuklal). Väga hea, et ma nii tegin, sest selgus, et olin liiga vähe seda selja keskõmblust nö avatuks jätnud kampsun tõmbas jube ebamugavalt. Nii harutasin natuke seda kesjoont üles ja kudusin kaelale tüki kanti juurde, mida on ülemisel fotol päris kenasti näha. Iga rea lõpus haarasin olemasoleva kandi servast silmuse ja kudusin selle uuega kokku.

Siis mõtlesin, et võiks ikka taskud ka teha. Harutasin natuke põiki osa lahti ja võtsin silmused vardale. Esimene katse ebaõnnestus, sest liist tuli liiga kitsas. Teise korraga läks õnneks. Taskukotid panin riidest, sest see kampsun on juba niigi raske. 

Siis vaatasin, et varrukatel võiks ka olla selline valge ripsikant ja ülse olid need liiga pikad. Võtsin siis varrukatelt jupi maha ja kudusin otsa ripsikandi.

Üks häda, mida ma väga hästi ei osanudki parandada, oli see, et minu ääresilmused olid vist liiga lõdvad (triibulise kudumisega kuidagi juhtub see eriti), nii et koht, kust ma silmuseid üles korjasin, jäi natukene lipa-lopa. Pisut ma pingutasin sealt üht-teist ja kinnitasin pahemalt poolt, pisut ma isegi nö tikkisin üle, aga täitsa korrektne see pole.

 Ja kui ma juba mõtlesin, et lõpuks saan ma selle kampsuni ometi valmis, selgus, et kui tuleb tuuleke, siis on hõlmad kohe tagurpidi. Pidin seega midagi rasket hõlma alla kinnitama. Oleks võinud teha Chaneli ketilahenduse, aga otsustasin ikka midagi raskemata panna. Aga kui hakkad otsima, et mis see raske siis on, siis ei leiagi nii kergesti. Lõpuks läksid käiku Sandri magneti-mängu metallkuulid, mis on head rasked. Ühest ei piisanud, panin kaks. Plaan oli kogu see ääresilmuste rida kandiga katta, aga kui ma selle kandi olin ära õmmelnud, siis paremalt poolt jäid need üleskorjatud silmused veel koledamad, kui enne. Kummaline, aga  nii oli ja harutasin kandi ära. Sandrile väga meeldis, kuidas ma tema kuulid riide sisse õmblesin, ta arvas, et ma nagu õmbleksin herneid kauna sisse :)

Siin on näha ka teist sorti käsitööd - mu pükste auk kärises põlve pealt natuke liiga katki, nii et ma panin sinna kanga alla ja õmblesin taageldamise pistetega mitu korda läbi. Selline sashiko moodi asi. 

Loodetavasti on nüüd lõpuks see kampsun valmis :) Oli tore temaga mässata, aga nüüd on mul uued tööd juba käsil. Õigemini lisaks sellele kampsunile, mis vaid nööbiliistu ootab, kuivab üks praegu verandal tuule käes, tema on täitsa valmis (ja loodetavasti istub ilusti peale pesemist). Samuti on üks kampsun poole peal, aga see vist saab hoopis Sandrile, sest tuli liiga väike mulle. Ma pean ükskord leidma selle koefitsiendi, millega ma oma proovilapi silmuseid pean korrutama, sest kuidas ma ka ei prooviks, proovilapp on alati hõredam, kui reaalne kampsun.

PS. Kampsun kaalub koos kuulidega 1 kg. Seda kasti, mida ma otsast kuduma hakkasin, enam sellisel kujul ei ole, sest vahepeal organiseerisin oma lõngad kõik ringi - sordi järgi. Enne oli soetamise järgi ja abiks oli tabel, aga see süsteem ei mõjunud inspiratsioonile kuigi hästi :)