Palmikumüts

Kui ma reedel oma imeilusale punasele Silk Woolile Veimevakka järele läksin, jäi täitsa kogemata silma üks tõeliselt lahe lõng - Gedifra Highland Alpaca. Ma olen küll juba jämedate lõngade vaimustuse üle elanud ja väga nende poole ei vaata, aga see lõng kohe kutsus kuduma :) Ja niiii jämedast lõngast pole ma varem kudunud ka. Sellise kudumine läheb nii kärmelt, et kaks tokki võtsid koju jõudes justkui ise mütsi kuju. Mütsi improviseerisin ise - hakkasin otsast kuduma ja sujuvalt tuli ka tegumood:)

Tegin ta nii:

Kõigepealt lõin nr 10 varrastele 40 silmust ja kudusin ringselt 2 parempidi/2 pahempidi soonikut 6 rida. Viimasel soonikureal kasvatasin ühtlaselt juurde 9 silmust, kokku sai siis 49s. Seejärel hakkasin kuduma nr 12 varrastega nii: 4 parempidi, 3 pahempidi. Kui ma olin 2 rida nii ära kudunud, siis tegin parempidiste silmustega palmikukeeru ehk siis tuleb tõsta kaks esmest silmust kudumata abivardakesele ja viia need töö taha, kududa järgnevad 2 silmust parempidi ja seejärel kududa abivardakeselt 2 silmust parempidi. Peale palmikute "keeramise" ringi kudusin kolm ringi keerutamata ja siis kordasin keerutamist jälle. Kokku tegin 6 keerutamist. Peale viimast keerutamist kudusin veel 3 rida, igal real kahandasin pahempidiste silmuste tulbast ühe silmuse. Kokku jäi siis 35 silmust, mille tõmbasin lõngaga kokku. 

Lõnga kulus 2 tokki. 

Lihtsalt Kiisu

Paar päeva tagasi läksin lastega jalutama eesmärgiga tuua Maaleht postkastist ära. Jah, maal peab ikka pika jalutuskäigu selleks tegema :) Paraku me aga postkastini ei jõudnudki, sest umbes poolel teel, ühe rohtu kasvanud vana maja vundamendi juurest kuulsime väga haledat näugumist. Asja uurima hakates selgus, et üks pisike kassipoeg on seal täitsa üksi ja kutsub abi. Pöörasime siis otsa ringi ja läksime talle kodust piima tooma. Peale seda, kui kass oli mõnda aega oma piima limpsinud ja me mõtlesime kodupoole tagasi minema hakata, otsustas kass koos meiega tulla. Maibrit oli nii kurb, kuuldes, et kassi ema on vist kadunud, ning pakkus kiisule lahkesti oma kodu. Ja sellises olukorras ei suutnud mina küll ühtegi vastuväidet esitada. Ega välja mõelda. Sest ruumi meil ju on ja süüa ka jagub, nii elusat kui elutut, ja ühtegi looma meil ka pole.... Nii et niisama lihtsalt ja planeerimata saimegi endale uue pereliikme...
Maibrit arvas, et nime pole kassile vaja, ta on Lihtsalt Kiisu.

Kohupiimakook õunapõhjal

Seda "kooki" on meie peres tehtud juba umbes viisteist aastat. Tegelikult ta nagu polegi kook, sest mingit tainapõhja tal ju ei ole. Aga kuna me teeme ta ümmargusse vormi ja sööme nagu kooki tee kõrvale, siis kutsume seda ikka koogiks. Ja just selle tainapõhja puudumise tõttu on see kook üks mu suuri lemmikuid, sest "tavalised" õunakoogid mulle eriti ei maitse. Eriti hea saab ta oma aia õuntest!
"Tainas"
7-8 hapukat õuna
50 g võid
suhkrut
kaneeli

Kate
400 g kohupiima
4 muna
4 spl suhkrut
kaneelisuhkrut

Sulata pannil või ja prae selles puhastatud ja viilutatud õunu umbes 10 min või kuni nad on pehmenenud. Pane õunad võitatud vormi ja puista üle suhkru ja kaneeliga. Suhkru kogus oleneb õunte hapukusest ja sellest, kui magusat kooki tahad. Mina panin umbes 2 spl. Seejärel klopi munad suhkruga (vahustada pole vaja), lisa vanillisuhkur ja kohupiim, sega ning vala õunte peale. Küpseta 200 C ahjus umbes pool tundi või kuni kook on pealt kenasti kuldpruun.
Üldiselt oleme me seda kooki kogu aeg tunde järgi teinud, täna ma siis spetsiaalselt vaatasin, et palju mida panen.

Minu teine lemmik õunatoit on riivitud õunad suhkru, kaneeli ja kohvikoorega. Kui esimesed õunad valmisid, siis sõin ma seda ikka mitu korda päevas :)

Uus blog

Mul on uus blog! Olete lahkesti oodatud lugema-vaatama!
Rohekas Kleidike

Kus on kodu?

Ma olen tähele pannud, et inimestel on tavaliselt ikka teema või paar, mille üle neile alati meeldib heietada. Näiteks mõni ikka mõtleb, mis ta teeks, kui loto peavõidu saaks. Mõni mõtleb jälle, kuidas ta tahab Pärnusse kolida :) Mõni unistab totaalsest erialavahetusest.
Minu ja Andrese üks lemmikheietusteema on "Kui koliks maale elama". Me oleme ikka sellest tunde ja tunde vestelnud ja unistanud. Millegipärast oleme alati arvanud, et kolimisega peaks kaasnema ka lotovõit, et siis me saaks siin teha mida tahes. No ja kui tuleb sügis ja ma taas väga linna kipun, tõden, et ma olen ikka linnainimene ja kõik.
Aga täna, kui me jälle oma lemmikteemast heietasime, jõudsime nii mõnegi olulise sõlme, mis muidu on tundunud põhitakistusena, pisut lahti harutada. Ja me läksime nii hasarti oma unistamisega, et panime Sandri voodisse (oli juba hilisõhtu) ja andsime Maibritile pildiraamatu kätte ja muudkui jutustasime edasi. Kui kogemata kella vaatasin, oli juba pool kaks öösel ja erinevalt Sandrist polnud Maibrit meie jutustamise peale veel magama jäänud. Seetõttu lõpetasime kohe heietuse, muidu oleks vist hommikuni unistanud.
Ja nüüd ma ei saagi muud teha, kui üksinda edasi unistada (ega mina ju ometi nii vara magama ei lähe :) ).
Et mis siis oleks, kui kolikski maale. Nii proovi mõttes. Esialgu. Kas ma suudaks maal elada? Kuidas ma saaks lahti tundest, et linnas elu käib ja maal seisab? Mulle ju ometi meeldib see loodus ja meeldib see vaikus. Ja kui tahan kinno minna või kohvikusse, siis Tallinn on ju ikka olemas. Ja kui me oma linnakodu maha ei müüks, vaid hoopis üüriks, siis saaks ju alati tagasi minna. Ja vallas on lasteaed ja kool ja ma ei usu et nad linna omadest oluliselt kehvemad oleks.
Ja kui ma hakkan oma elu ja kombeid üksipulgi lahti harutama ja plusse ning miinuseid kaaluma, siis väga suurt kolimise vastuargumenti nagu polekski. Välja arvatud mina ise, kes ei suuda aru saada, mida ta tahab.
Mida see linn siis nii palju parem on? Ma istun niikuinii enamuse ajast kodus. Ei ole ma suur mängutubades-lasteringides käija. Kõik riide- ja kingapoed on mulle hetkel niikuinii vastunäidustatud, kuna ma otsustasin, et proovin aastakese ilma nende abita hakkama saada (see on ühtviisi nii enesekasvatusprojekt kui ökoprojekt kui rahakogumisprojekt). Kinos ja teatris ei käi ma sugugi nii tihti, nii et selleks puhuks võin ju siis ekstra linna sõita. Samuti sõbrannadega jutustamiseks.
Aga ikkagi on mul millegipärast tunne, et kui ma peaks päriselt maale elama jääma, võtaksin justkui lastelt paljud võimalused ära. Valikuvõimalused. Et kas minna balletti õppima või judo trenni? Et kas see või teine eliitkool? Kas täna kinno või mängutuppa? Samas, väga paljud inimesed ju elavad maal ja kõik saavad ilusti hakkama ja pole see ju mingi suletud maailm. Pealegi, sellel suvel on Maibrit näinud sisalikku (ka köögis, muide), metskitse peaaegu meie aias, kulle, kes ajavad pääsukesi taga ja veel palju muud. Koos panime ka herned ja oad mulda ja Maibrit nägi, kui suured taimed nendest pisikestest teradest kasvasid. Ma arvan, et nii mõnigi linnalaps pole osasid asju oma silmaga näinud. Raamatu "Eesti elusloodus" sissejuhatuses tõdetakse, et me tunneme autode, elektroonika ja pesupulbri marke paremini kui meiega üht ja sama eluruumi jagavate ning pidevalt meie ümber olevate taimede-lindude-loomade-putukate nimesid. See paneb mõtlema...
Ma arvan, et maal elamiseks peaksin ma ise kõigepealt kasvama. Linnaelu mõnes mõttes rikub inimese ära - meelelahutus on käe-jala juures ja inimene ise ei vaevugi enam mõtlema, et miks tal seda vaja on. Mulle väga meeldis viimases Eesti Naises intervjuu Helgi Toomsaluga. Muuhulgas küsitakse seal tema käest, kuidas saada teada, mida inimene vajab. Ja pr Toomsalu vastab:"Kõigepealt tuleks loobuda igat sorti pseudoasjade võtmisest oma ellu. Lasta lahti kõigest sellest, mis ei valmista enam rõõmu/_ _ _/Võib selguda, et vanajumal on meile kõik vajaliku kaasa andnud ja suur osa häid asju on ilma rahata. Näiteks puhas õhk, linnulaul ja imeline loodus. ...". Veel ärgitab ta küsima, millised põhivajadused peituva meie pideva sebimise taga. Minule tundub, et enamik asju, mida linn pakub, aga maa mitte, ongi pseudoasjad. Et kui ma olen õhtuks kodus olemisest väsinud ja tüdinud, siis lähen peale Andrese kojutulekut Zarasse ja ostan endale mõne ilusa asja. Või läheme kõik koos nt Olümpia kohvikusse, mis on südaööni lahti. Aga mind häirib see väline stimulatsioon. Just see tunne, et minu rahulik meel ja heaolu sõltuvad mingitest nii tühistest ja mõttetutest asjadest. Ma sooviks, et leiaksin iseendas üles tasakaalu ja leiaksin meelelahutuseks mõne asjalikuma tegevuse. Metsas jalutamise või peenarde rohimise või kasvõi kiviaia ladumise :)
Andres ütleb ka, et inimesed, kes on edukad, rikkad ja maailmas palju ringi rännanud, kipuvad lõpuks ikka pigem maale elama, kui et ostavad enadale suurlinna veel suurema ja uhkema maja/korteri. Et ju see maaelu on siis ikka õige, kui sinna ikka (tagasi) pöördutakse.

PS. Mul on nii väga kahju, et üks minu lemmik käsitööblogija hoidub hoolikalt oma kodu-pereelust kirjutamast, sest mul on tunne, et just sellist loomingulist maaelu ma endale soovikski, nagu temal on (ühes ajakirja oli sellest ükskord juttu ja mul on see nii hästi meelde jäänud).

Vahepeal toimunust

Üllatusin, kui vaatasin, et vaid kuu on viimasest postitusest möödas. Ma arvasin, et vähemalt kaks :) Aga väike kokkuvõte vahepealsest:
1. Kultuur. Väga ammu juba käisime vaatamas Seks ja linna filmi ja mulle meeldis väga-väga. Sobis minu meelest hästi pulma-aastapäeval vaatamiseks ja Andres polnud sugugi ainuke mees saalis. Mul on lausa piinlik oma sõnavõttude pärast, mida ma tegin olemata filmi ise näinud (stiilis: pidavat jama film olema). SJP tegi minu meelest väga hea osatäitmise ja sitsid-satsit-kleidid ei võtnud üldse liiga palju ruumi.
"Pikk päevatee kaob öösse" Keila-Joa mõisas oli samuti elamus. Alahinnata ei tasuks muidugi ka mõisa enda panust elamusse.
Ja muidugi käisin vaatamas "Mamma Miat" ja muidugi mulle see meeldis :) Vaatamata sellele, et olin üksi, st ilma kaaslaseta, nutsin, naersin ja lõin jalaga takti hoolimaa sellest, mis naabrid minust arvavad!
2. Raamatud. Vahepeal on kudumistuhin vahetunud lugemistuhina vastu. Või noh, tuhinaks ei saa nimetada olukorda, kus ma alles peale laste uinumist lugema saan hakata. Aga siiski. Kõigepealt Käbi Laretei "Kuhu kadus kõik see armastus". Kuna ma armastan väga Bergmanit ja Lareteid, siis loomulikult lugesin selle raamatu ühe hingetõmbega läbi ja oli ta just nii hea, kui arvata võis. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" seisis tükk aega riiulil ja lõpuks võtsin sellegi kätte. Ja pettusin väga. Õigluse huvides tuleb tunnistada, et raamat oli ise väga haarav ja lugema kiskuv, aga no see raamatu lõpp... Teatud kahtlused-kartused taolise lõpu osas muidugi raamatu keskel tekkisid, aga ma arvasin, et Gavalda nimi on garantiiks, et selliseks naistekaks see raamat ikka ei kisu. Aga kiskus ja lõpp oli ülilääge ja tõmbas kogu raamatule vee peale.
Praegu loen Heljo Männi "Elu roheline hääl" ja naudin. Raamatu "ülesehitus" laseb tekkida tundel, justkui istuks Hejo Männi juures kodus ja kuulaks tema memuaare. Kuna lapsepõlves sai "Väikesi võililli" lausa mitu korda loetud, siis on palju äratundmisrõõmu ja muidugi - mulle lihtsalt väga meeldib elulugusid lugeda.
3. Aiandus. Meie kuus kirsipuud kandsid sellel suvel esimest korda, kogu selle viie suve jooksul, mis me siin olnud oleme. Puud olevat enne meid igal suvel kandnud, nii et ma arvasi, et me lihtsalt ei meeldi neile. Aga sellel suvel nad muutsid meelt ja kirsisaak oli suur. Suur oli ka tüdimus kirsside puhastamisest, mis võitles kogu aeg minu suure hoidistamise-hasardiga. Kui tüdimus lõpuks võimust võttis, korjas ema ülejäänud kirsid endale :)
Sellel aastal oli ka hea hernesaak. Tillid ja küüslaugud aga kolletuvad nii et miski neile ei meeldi. Esimesed oad valmistasin a la Maru Eesti Naises ja nüüd ootan järgmisi kaunakesi.
4. Muud üritused. Juuli lõpus toimus meil Andrese kursuse iga-aastane kokkutulek. Kuna ma olin ikkagi ju perenaine, siis polnud see nii väga suur puhkus aga ometi oli ta väga positiivne üritus. Sest sai rääkida nende prouadega, kellega varem pole jutupeale sattunud ja tõdeda, et toredatel ja tublidel kursavendadel on ka väga toredad abikaasad. Ühtlasi sai ühel ööl esimest korda Aliast mängitud ja ma sattusin sellest lausa eufooriasse. Hommikul oli emotsionaalne pohmell :) Jah, oli üks väga tore pidu meil siin.
Sellel nädalavahetusel käisime Andrese ja väga paljude muude firmade ühis-suvepäevadel ja viisakalt öeldes: elasin üle.
5. Headest inimestest ja blogist.
Tahan ära öelda, et: mina ei plaani oma blogi parooli alla panna ega blogimist lõpetada. Selle blogi kirjutamine ning eriti teie kommentaarid on mulle väga-väga palju jõudu andnud (eriti üks Antsu kommentaar, millele rasketel hetkedel alati mõtlen) ja ma loodan, et teiegi mõne iva siit leiate. Ma usun südamest, et kõik selle blogi lugejad on head inimesed ega soovi ei minule ega mu perele halba. Mul on hea meel, et te loete, mul on hea meel, kui te kommenteerite ja mul on hea meel, et saan jagada. Ilma teieta ei viitsiks ma ei seda blogi ega ka mingit muud päevikut kirjutada. Hea on jagada ja hea on tagasisidet saada. Aitäh teile, kallid lugejad!

Pitskampsun

Valmis! Ja ma olen selle üle väga rõõmus, sest kui alustada kampsuni kudumist 2,5 mm varrastega, ei või kunagi teada - saab ta valmis kahe kuu või kahe aastaga. Aga vaatasin Ravelryst järgi, et alustatud 14. mai ja lõpetatud 6. juuli. Seega suts vähem kui 2 kuud. Tulemusega olen rahul. Oli väga mõnus kudumine, kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et ei viitsi enam. Kõik seitse tokki lõnga kudusin rõõmuga ära. Ja see lõng on muidugi äärmiselt peen ja pehme. Kampsuni alläärde, kapuutsi äärde ja varrukate äärde kudusin mustrit järgides I-cordi (mis ta nimi küll eesti keeles võiks olla?). Aga ma arvan, et sellist asja ma enam tulevikus teha ei viitsi, liiga palju aega võtab ja tulemus pole seda väärt. Aga ma tahsin proovida. Mis sest, et viimistlemisele läks terve päev.

Muster: Aprés Surf Hoodie, autor Connie Chang, Interweave Knits, suvi 2008

Lõng: Rowan  RYC Cashcotton 4 ply, 7 tokki, ostetud Veimevakast

Vardad: 2,5 mm

Aastane Sander

28. mail sai Sander aastaseks. Aeg lendab! Tundub, et Sander saab ka ise aru, et aastane poiss pole enam mingi titt, igastahes käitub ta üsna suure poisi moodi. Kisa teeb enamasti vaid siis, kui kõht on tühi. Ja sööb ta mehiselt. Kaks korda rohkem, kui Maibrit. Ei põlga ära peaaegu ühtegi rooga, endiselt on tema lemmik püreesupp.
Kõndima hakkas Sander 13. mail, nii et üheteistkuuselt. Nüüd vudib juba üsna kenasti, muru peal käimine vajab veel harjutamist. Hiljuti mõistis Sander, kui tore on turnimine ja ronimine. Nüüd ronib ta kärmelt ka diivanile, nii et emme kudumistöö või arvuti on pidevalt ohus. Rääkimata sellest, et maha ta loomulikult ei oska ronida, seega tuleb teda turnimisretkedel turvata.
Tissitamise lõpetasime ära juuni alguses. See läks oodatus palju-palju kergemini. Esimesel ööl Sander küll tihkus umbes tunnikese, aga järgneval ööl kahanes tihkumine veerandtunniseks ja kolmandal ööl magas ta ilma probleemita. Kuna lõpetasime tissitamise järk-järgult, siis polnud ka minul mingeid vaevusi. Ausalt öeldes imestan ma siiani, kuidas meil see asi nii lihtsalt läks, sest sõi ta ju igal ööl umbes kolm-neli korda.
Magama läheb Sander umbes kümne-üheteistkümne ajal ja tõuseb poole üheksa-kümne ajal. Magab ta oma võrevoodis, uinumiseks pean tavaliselt laulma. Tal on oma lemmiklaulud, mida ta tahab kuulata ja need pole üldse mingid unelaulud. Päeval magab üks kord umbes kaks tundi järjest.
Endiselt on Sandri suurim sõber Maibrit. Sest emme pole ju Sandrile eriti temavanuseid lapsi tutvustanud.... Aga Maibritiga sujuvad mängud üha ladusamalt. Iseseisvalt oskab Sander päris hästi palli visata ja rõngaid torni otsa laduda. Ma ei tea, kas see on mingi teise lapse sündroom või mis, aga ma ei kannusta Sandrit peagu üldse igasuguseid oskuseid omandama. Tundub, et kui aeg küps, siis hakkab ta ise kõike tegema. Mäletan, kuidas ma kaheksakuusele Maibritile muudkui neidsamu rõngaid kätte andsin, et ta neid torni otsa laoks. Tema aga viskas rõnga laias kaares minema. Nüüd andsin rõnga aastasele Sandrile ja peale teist ettenäitamist paneb ta selle ise torni otsa. Nii et mõttetu on lapsi liiga vara "treenima" hakata.
Sandril on ka palju hüüdnimesid. Mina kutsun teda vist ainukesena Sandriks. Maibrit kutsub teda Sanniks, selle nime pani ta Sandrile ise, kui teda sünnitusmajja vaatama tuli. Andres ütleb enamasti Sander-Poiss. Vanaema kutsub teda Sannu-pojaks. Siilipoisiks kutsume teda aeg-ajalt kõik, see nimi on tulnud ühest lastelaulust, kus tegelane on siilipoiss Sander. Seda laulu on ta alati nõus rõõmsalt kuulama, ükskõik, kas siis emme, issi või Maibriti esituses.
Sander kaalus viimasel arstivisiidil 10,370 kg (Maibrit kaalus sama palju kaheaastasena) ja oli 77,5 cm pikk. Ütleb "emme" ja "aitäh". Hambaid on kuus ja nendega on vahel nii tore emmet-issit näksata!
Selline ta siis on, meie kallis Siilipoiss! Rõõmuks kõigile :)

Uued ja vanad hobid

Mul on nüüd üks uus hobi. Nagu ma juba ükskord mainisin, võtsin oma fimo ja pärli karbid jälle välja ja ei ole neid siiamaani ära pannud. Muudkui voolin, küpsetan, lakin ja väänan traati. See on nii tohtult mõnus ja loominguline tegevus, et ma olen siin korduvalt terve öö kogemata üleval olnud ja ehteid valmistanud. Ja neid on tehtud ka juba päris palju, aga kuna mu õde hakkas lahkesti minu agendiks, siis on paljud asjad juba uue omaniku ka leidnud. Nendel piltidel olevad tegin ma iseendale.
Mulle endale meeldib kanda selliseid lihtsamaid asju :)

Need kõrvakad tegin ma punastest plastmasskuulidest ja Andrese tööriistakarbist leitud seibidest. Need on minu vaieldamatud lemmikud :)
Nende fimokuulide tegemisel võtsin lahti ajakirja "Suvi aias" ja leidsin sealt ilusate kreemikate, peaaegu ära õitsenud rooside pildi. Üritasin järgi teha, tuli nagu tuli :)

Nende kõrvakate puhul oli minu panus vaid konksu ja lille ühendamine.

Unustanud ei ole ma ka oma vanasid hobisid. Viimasest Interweave Knitsist pärit Apres Surf Hoodie on valmimisel. Kui ehteid ja peenrarohimist poleks vahele tulnud, oleks huudi juba ammu valmis. Seda on väga mõnus kududa ja lõng, Rowani Cashcotton 4 ply Veimevakast, on lihtsalt ülimõnus. Hetkel on seljatükk ja üle poole esitükist valmis.
Ja minu kõige vanem ja unarusse jäetud hobi - õmblemine. Eile õhtul tuli suur isu õmmelda ja tükeldasin ära kaltsukast ostetud ühekroonise meestesärgi, eesmärgiga teha sellest üks naiselikum pluusike. Praegu jäi töö seisma, sest liimiriie ja overlok on linnas. Nädalavahetusel jätkan siis.
Ja nagu mainitud, tegelen hoogsalt ka peenarde rohimise ja kastmisega. Rohimine on üks väga mõnus töö, kui vaid neid sääski poleks. Aga kuna mul on peenrad üsna rohtu kasvanud, siis vaatepilt peale rohimist täidab südame suure töörõõmuga. Aiapidamine võtab palju aega, aga annab palju ka tagasi. Ja ma ei pea siinkohal silmas vaid lilli ja köögivilju :)
Loodetavasti saan varsti juba mõnda valmis tööd ka näidata!

Ringmäng

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas
Mängu tõmbas mind Katu

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Esimene kursus oli just edukalt läbitud. Ma arvan et ma puhkasin eksamitest. Olin Andresega juba aastakese "käinud", elasin emaga koos. Varsti läksin oma vanasse töökohta suveks tööle, et teenida taskuraha ja anda minu asemele tulnud sekretärile puhkust. Ja siis oli see Beach Party ju ka veel elus. Seal me käisime kindlasti. Üldiselt oli tore ja helge.
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) voodipesud ära vahetada
2)peenrad lõpuni ära rohida
3)Arpres Surf Hoodie lõpuni kududa
4)ühe raamatu võiks läbi lugeda
5)pap-testi minema tegema
3. Lemmiksnäkid?
küpsised, kommid, suitsuvorst, Rakvere viinerid külmalt, tainas, must leib taluvõiga, banaan, õun
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ma arvan, et me koliks maale ja teostaks ennast siin - mul on üks suur unistus, mida ma siin maal tahaks teha. Ostaks rootslaselt metsa ja Andres saaks seda siis majandada. Reisiks kindlasti. Ema saadaks välismaale silmaarsti juurde.
5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinn ja Noarootsi.

Ma tõesti enam ei tea, kes siia mängu on või ei ole kaasatud.
Ma paluksin küsimustele vastata Kristal, Triibikul, Katariinal, Tiinal, Mannil,