Tiitel

Nii tore on tunnustatud saada, eriti veel, kui see tuleb inimeselt, keda sa ise imetled :) Sellise aumärgi sain Mari-Liisilt, Siit nurgast ja sealt nurgast perenaiselt.

Nüüd on minu ülesandeks vastata mõningatele küsimustele ning valida välja viis blogi, kellele tiitel edasi anda.

1. Millal alustasid oma blogiga?
25. oktoobril 2005. Sattusin vaimustusse Kajaka blogist ja mõtlesin, et tahan ka :) Kõik bologi sünnipäevad olen ma küll maha maganud, aga panin tähele, et see siin on selle blogi 300. postitus. Nii et kena ümmargune tähtpäev :)

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Kirjutan kõigest, mis liigutab või puudutab. Sellest mis mu käte alt sünnib. Lastest, kodust. Mingit kindlat joont ma ei püüa ajada, see ongi nagu päris päevik :)

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Seda on minul muidugi raske hinnata, aga ma arvan, et üheks heaks küljeks on fotod, mida 95% ulatuses teeb mu kallis abikaasa. Arvestades, et meie peres end keegi fotograafiks ei pea, siis amatööride liigas on minu arvates küllaltki tubli tulemus :) Aga muidu - kirjutan nii, nagu jumal juhatab :)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Kunagi sattusin Kaalukate foorumi käsitöö alateemat lugema. Oli väga tore leida inimesi, kes veel kirglikult käsitöösse suhtuvad. Registreerisin end isegi sellesse foorumisse, et saada ka sõna sekka öelda :) Siis tehti Isetegija ja lahedaid käsitöölisi tuli aina juurde. Nagu juba eelpool mainisin, siis Kajaka blog innustas tohutult ja algul tegingi Isetegijasse blogi. Varsti tundsin aga, et tahan blogspotti ümber kolida ja nii see algus tuli.

5. Mida tahad muuta oma blogis?
Tahaks tihedamini blogida! Tahaksin ise ka rohkem pildistada - just igasugu armsaid pisiasju, mis päeva peale ette tulevad. Aga alati on siis fotokas kuskil kaugel või Andresega kaasas...

Ja omakorda annaksin tiitli edasi:

1. Kajakale, sest ta on lihtsalt nii lahe ja mõnusa kirjutamisega :) Ja nii andekas inimene!

2. Epu blogile K-E-R-A Softwear, sest mulle meeldib see põhjalikkus, millega Epp oma töösse suhtub, samuti on põnev lugeda tema lugusid.

3. Toidutegu - seda blogi ei loe ma niivõrd mitte toidu pärast, vaid nende juttude pärast, mis enne retsepte on. Need on nii ilusad ja vahel valusad.... Jällegi naudin ma ilusat eesti keelt ja sõnaseadmisoskust. See blogi puudutab mind kohe väga. Alati on silmad märjad, kui seda blogi loen.

4. Aglio e Oilio - seda blogi lugedes läheb kõht tühjaks ja vahel naerust kõveraks. Liina kirjutab kirglikult ja südamest, nii et sädemeid lendab!

5. Remont, mida meenutada - see on uskumatu, mida ja kui ilusti on võimalik ise teha! See blogi paneb ahhetama :)

Kõrvits

Eelmisel aastal oli meil hea kõrvitsasaak. Üks kõrvits kasvas eriti suureks, selle jätsin jahedasse talvituma. Kogu aeg mõtlesin, et peaks kõrvitsa ikka ära tegema, enne kui mädanema läheb. Alles täna jõudsin tegudeni. Ega ta enam kaua poeks vist säilinud ka, vars oli juba kahtlaseks muutunud. Õnneks vili ise oli täiesti heas korras, ainult et kui kõrvitsa lahti lõikasin, siis oli imestus suur, kui nägin, et osadest seemnetest tuli juba roheline iduleht välja :)




Lastel oli kõrvitsast rõõmu palju. Esiteks Muumide pärast, kuna ka Muumimammal kasvas üks kõrvits väga-väga suureks ja kui siis lõpuks otsustati selelst midagi teha, sai nii kõrvitsasuppi kui -keeksi kui -putru. Rõõmsad olid lapsed ka sellepärast, et neile tohtult maitseb kõrvitsapüreesupp. Ikka nii, et kui ma ütlesin, et teen seda suppi, hakasid mõlemad rõõmust hüppama :) No pole seda ju ammu saanud ka.
Kõrvitsasuppi teen ma omamoodi, olen erinevatest allikatest erinevaid asju kõrva taha pannud, nt Manni järgi panin supisse ka pisut kaneeli, samas õuna ei pane ma sinna suppi kunagi, sest see teeb supi "kõledaks".

Kõrvitsasupp

Sellest tuleb korralik kogus, sobib ka sügavkülmutamiseks, kui üle peaks jääma

2 spl võid
sorts õli
3-4 porgandi
7 keskmist kartulit
kõrvitsakuubikuid nii palju, et 5-liitrine pott saaks köögiviljadest täis
1 pakk (200g) toorjuustu või Merevaiku
puljongit umbes 0,5 l
3 küüslauguküünt
soola
pipart
muskaatpähklit (rohkelt)
ingverit
kaneeli
vürtsi (natuke)
natuke pruuni suhkrut

Serveerimiseks:
balsamico-siirupit
oliivõli
suhkrusiirupit (nt Dansukeri heldat)
röstitud kõrvitsaseemneid
rucolat
parmesani
krõbedaks praetud (toor)suitsupeekonit
mõnusat terasaia, röstitult või hoopis värskelt ahjust tulnut

Kõigepealt panen 5 liitrisesse potti või ja õli. Siis panen sinna tükeldatud porgandi, mõne aja pärast tükeldatud kartuli ja siis kõrvitsakuubikuid nii palju, et pott saab täis. Ma pole kunagi kaalunud, kui palju neid sinna läheb, paraku. Siis hautan kogu kupatust madalal kuumusel, justkui teeks ühepajatoitu. Mina ei pane ühepajatoidule nimelt kunagi vett vaid hautan köögivilju "omas aurus". Kui kõrvitsad on juba peaaegu pehmed, lisan küüslaugu ja valan potti puljongi. Puljongi valamise lõpetan täpselt siis, kui see hakkab köögiviljade vahelt paistma. Mingil juhul ei tohi puljongit panna nii, et köögiviljad täielikult selle alla jäävad - siis tuleb supp liiga vedel. Pigem panna algul natuke vähem, hiljem saab juurde panna. Vedel supp ei ole hea mu meelest. Kui poti sisu on nüüd koos puljongiga pisut podisenud ja kõik on mõnusalt pehme, lisan toorjuustu ja maitseained-suhkru. Maitseaineid tuleb panna vastavalt maitsele :) Nende kogust ma jällegi kunagi ei mõõda. Siis tuleb kogu lugu saumikseriga püreestada ja vajadusel maitset timmida.

Serveerimiseks mul täna kahjuks kõiki asju kodus polnud, aga tavaliselt teen nii, et niristan taldrikutäiele supile peale balsamico-siirupit, oliivõli, kõrvitsaseemneõli ja nii kummaline kui see ka poleks, siis ka natuke heledat suhkrusiirupit (mulle lihtsalt maitseb nii). Siis raputan peale röstitud kõrvitsaseemneid, parmesani ja rucolat. Praetud peekoni võib ka supi peale kaunistuseks panna, aga parem on süüa nii, et haukad peekonit sõrmede vahelt nagu saiagi. Kui just peekon nii krõbe pole, et seda saab supile pudistada.



Ja mida ma teeks ilma kõikide nende suurepäraste blogideta, mis mul readeris on? Oleks palju vaesem, igatahes. Näiteks inspireeris mind Sirliiz tegema kõrvitsakeeksi Mari-Liisi Maailma Kõige Lahedamast Toidublogist. Sealt samast sain ka täpsed juhendid kõrvitsapüree tegemiseks, kuna supie ja keeksile kulus ju vaid väike osa kõrvitsast. Proovisin prüeed teha nii ahjus röstitud kui potis hautatud kõrvitsast, vaieldamatu lemmik on aga ahju-püree.Purkidesse ma püreed ei kavatse panna, vaid kui see ükskord on ära jahtunud, läheb kõik sügavkkülma. Oleksin väga tahtnud ka röstitud kõrvitsaseemneid teha, aga kuna seemned juba oma elu olid elama hakanud ja üks, mida proovisin, oli hirmus kibe, siis jätsin seemneröstimise sügisesse, kui loodetavasti peenralt juba uued kõrvitsad tulevad.

Kõrvitsakeeksile tegin ka "oma" glasuuri, ühest Selveri porgandikoogi retseptist. See käib nii, et tuleb segada 120 g sulatatud võid 200 g toorjuustu ja 5-6 dl tuhksuhkruga. Keeksist pilti pole, sest see on täpselt samasugune kõigil :)

Nüüd ma mõtlen, et kas tasuks need idulehtedega seemned juba mulda panna, või on ikka liiga vara.... Et panen hiljem ikka need, mis veel "kinnised" olid. Sest eelmisel aastal ei kasvatanud ma midagi ette, seeme läks otse peenrasse ja katteloor peale.

Mummukeed

Märtsi Eesti Naisesse pidin ma tegelikult tegema hoopis ühed käevõrud, aga paraku on mõned asjad minu ettekujutuses oluliselt ilusamad kui reaalselt. Nii otsustasin ma hoopis kaelakeede kasuks. Ammu juba tahtsin teha sellist suurtest mummudest keed ja nüüd siis viisin idee ellu.

Muidugi ei lähe kunagi kõik nii lepase reega ja peaaegu iga töö puhul tekib mul mingil hetkel kõhklus, et kas see, mida ma teen, ikka kõlbab kuhugi. Väga-väga harva juhtub nii, et ettekujutusest teostuseni kulgeb ühe suure huraaga.

Peale seda, kui ma olin ühe portsu decoupage mummusid valmis teinud, tundsin end niimoodi rebides ja liimides nagu algklasside tööõpetuse tunnis. Mõtlesin, et kas ma tõesti soovitan Eesti Naise lugejatele sellist asja? Aga siis tuli Andres mu tuppa ja oli täiesti vaimustunud, et sellist asja saab üldse teha - no ta polnud sellest tehnikast midagi kuulnud. Siis ta ärgitas mind ikka edasi tegema ja väga hea, et ta nii tegi.

Sest kui ma lõpuks kõik erinevates tehnikates mummud ritta seadsin, olin tulemusega rahul küll. Mulle endale meeldivad väga ka riidega kaetud mummud, need jäävad peenemustrilisest kangast kuidagi eriti nunnud.

Üks asi mida ma kindlasti soovisin - et ka ilma igasugu pärlitöövahenditeta oleks võimalik neid ehteid järgi teha. Seega said osad mummud lihtsalt nöörile aetud ning kaunistatud pitsi-paelaribaga. Osade puhul kasutasin ka ketti ja traatimist.

Mõmmidega kee on Maibriti oma, ülejäänud tegin endale. Sinise-valgega olen kõige rohkem käinud aga üldiselt on nad kõik mulle armsad. Ainult et nende mummukeedega ei saa väga kõvasti kallistada, valus hakkab :)

Ja kui emme tegeleb nii lahedate asjadega nagu rebimine, liimimine ja värvimine - kas saavad siis üks kolmene ja üks viiene end sellest eemal hoida? Muidugi mitte. Nemad tahavad kaaa! Nii valmisid kaas-produktidena uues-kuues-teepurk ja nukud. Pildile sai küll vaid Maibriti nukk. Ja tõe huvides olgu öeldud, et selle plekkpurgi tegin tegelikult mina, kuna Maibritil kippus salvrätik pintsli külge jääma ja ta usaldas oma karbi kaunistamise mulle. Nuku puhul aitasin ma vaid juukseid panna ja keha pulga külge ühendada.

Ja raamat läheb...

Aiäth kõigile kes oma head sõnad ja soovid eelmise postituse kommentaariumisse jätsid! Tore, et õmblushuvilisi nii palju on :)

Ja loosi tahtel läheb raamat:

Berit, palun jäta siia kommentaar oma meiliaadressiga!

Aitäh kõigile osalemast ja tõesti kahju, et mul vaid üks raamat oli!

Üks lihtne kleidike ja ära anda raamat

Selleks, et õmmelda tahta, ei piisa tegelikult ainult kangast, lõikest ja masinatest. Ilma inspiratsioonita ei sünni midagi. Olgugi see sõna äraleierdatud aga nii ta on. Tohutule õmblemissoovile võib tuult purjedesse puhuda ka näiteks see, kui sa nii väga tahaksid, aga hetkel ei saa õmmelda, sest lihtsalt pole aega.

Nii minuga juhtuski - ma juba nii ammu tahtsin midagigi õmmelda, aga kohustused ei lubanud enda jaoks aega võtta. Kui ma nüüd sain aga oma kohustused peaaegu et täielikult seljatatud, siis enne järgmisi otsustasin teha midagi mõnusat, midagi endale. Võtsin oma ilusad ja väga ispireerivad Sew U raamatud välja ja uurisin ka Flickrist, et milliseid teoseid inimesed nende raamatute järgi on valmis õmmelnud ning langetasin oma valiku õmmelda üks hästi lihtne ja kiiresti valmiv kleidike raamatust Sew U Home Stretch.

Vahel ma mõtlen, et miks ma ostan omale õmblemisalaseid raamatuid..... Erinevad couture-tehnika raamatud on arusaadavalt väga harivad ja sealt saab ikka väga palju sellist infot, millest ka mu ema pole kuulnud, sest haute couture on üldse nähtus omaette. Aga miks ma ostan selliseid lihtsaid raamatuid, mis mulle oluliselt midagi juurde ei õpeta ja tihti ei järgi ma neid õpetusigi, sest ma oma arvates oskan paremaid lahendusi välja mõelda.... Vastuseks on see, et need ilusad raamatud tohutult inspireerivad mind. Mul on kodus kolm Wendy Mullini, Built by Wendy brändi omaniku-disaineri, raamatut: Sew U , Sew U Home Stretch ja Dresses. Kõiki neid raamatuid iseloomustab väga maitsekas kujundus ja graafika. Ülesehitus on neil kõigil sarnane - antud on kolm põhilõiget ja siis hulgaliselt juhendeid nende lõigete modeleerimiseks.


Nende raamatutega on küll nii, et nii kui ma need kätte võtan, tahaks kohe õmblema hakata. Siiamaani olen ma neid paraku rohkem vaadanud :) Just nüüd ilmus ka neljas raamat, jakkide oma, aga selle kohta ei oska ma veel midagi kosta ja tellinud ka pole.

Väga inspireerivalt mõjub ka Flickris ringi kolamine - seal on nii palju õmblemise gruppe ja näiteks nende nimetatud raamatute jaoks on täitsa oma grupp kohe, built by us. Mulle meeldib vaadata neid valdavalt armsatest sitskangastest õmmeldud kleidikesi :)

Endiselt paelub mind ka keerulisemate tööde, näiteks voodriga jakkide, õmblemine, aga kui pole kaua õmmelnud, on soojenduseks just hea selliseid kiiresti valmivaid lihtsaid asjakesi teha.

Peale selle, kui ma oma uue kleidikese olin valmis saanud, selgus kohe, et alläär on ikka ülemõistuse sinkadi-vonkadi, nii et see tuli lahti harutada ja lasta Andresel sirge serv märkida. Andres oskab seeliku allääri juba väga hästi märkida, olude sunnil :) Aga parajasti kui ta seda tegi, meenus mulle, et ühel ammu õmmeldud seelikul oli ka alläär natuke ebakorrektne, mis tõttu see seelik mul kapis seisis. Kuna Andres juba minu õmblusteemasse oli sisse elanud, siis tõin kiiresti ka seeliku kapist välja, et ka sellele uus alläär saaks märgitud. Ei hakanud eelmist asja seljast äragi võtma. Ja kui ma siis peegli ette läksin, vaatasin, et need kaks riideeset sobivad täitsa hästi üksteise peale. Mitte eluski ei oleks ma seda osanud oodata ja üldse, see pole sugugi minu moodi kombinatsioon. Aga tundub, et see kleit ja seelik on saatuse poolt kokku määratud :) Taaskord tekkis mul mõte, et edaspidi hakkan ma oma riidekapist silmad kinni riideid võtma, sest isiklikud eelarvamused teemal "mis sobib kokku ja mis mitte" filtreerib automaatselt hulgaliselt lahedaid kombinatsioone välja :)

ÄRA ANDA RAAMAT:

Aga kuna ma oma raamaturiiulit juba revideerima hakkasin, siis leidsin sealt muudki peale ülalnimetatud raamatute. Näiteks sattus mulle kätte kunagi Amazonist tellitud raamat "Sew everything workshop", mille ma olin ilmselt kunagi tellinud tänu kõrgele reitingule. Paraku on tegu raamatuga, mis on mõeldud täiesti algajale ja seda raamatut ma tegelikult ei vaja. Raamatuga on kaasas ka lõikelehed, kus on kümne eseme, sh ka ühe mänguelevandi, lõiked. Ja siis ma mõtlesin, et kuna siin blogiski käib palju inimesi, kes väga õmmelda tahaksid, siis äkki kulub see raamat hoopis mõnele blogilugejale ära. Nii et kõik, kes te inglise keelt ei pelga ja tahaksite õmblemisega alustada, siis andke oma soovist siin kommentaariumis teada. Kui tahtjaid on rohkem kui üks, siis selgub raamatuomanik loosides. Amazonis on see raamat üle saja korra maksimumhinde saanud, muide. Rahva Raamat müüb ka seda raamatut :) Ja siin on selle raamatu Flickri grupp.

Palun pange siis tähele, et loosi läheb ikkagi see kollase kaanega raamat, mis ei ole see raamat, millest ma oma kleidi õmblesin, sellest ma loobuda ei raatsi:)

Loosikast läheb kinni 2. märtsil kell 23.59 :) Olge julged soovi avaldama, ka need, kes pole kunagi varem kommenteerinud!

Stig ja Outloudz

Mulle nii tohutult meeldib Outloudz!!! Stig on super, lugu on imeline. Tuli jälle silmast välja:) Nii hea lugu, et minu jaoks polegi enam oluline, kas ta võidab või mitte, minu silmis on ta võitnud.

Prossid

Ükskord käisime me perega Krista juures pildistamas ning tasuks pildistamise eest tegin mina Kristale kaunistusi, mida beebidele ja suurematele külge riputada. Krista andis mulle stiili kätte ja ütles, et vaata ise, mida teed.

Kuna mul oli juba ammu, no neli-viis aastat kindlasti, mõtteis mõlkumas üks ribadest pross, mida ma kangesti tahtsin teha, aga kunagi selleks sobivat aega ei leidnud, siis saigi ka see ära katsetatud. Muuhulgas tegin veel teistsuguseidki, aga need volditud ribadest tehtud prossid meeldisid mulle enim. Täitsa kahju oli kohe neid ära anda. Aga no ma siis tegin endale ka. Kuigi see heledakene ehib koos mummulise šleifiga nüüd hoopis mu õe kaela.

Prossi tegemise juhendi leiab veebruari Eesti Naisest. Teha on neid lihtne, eriti kui on kodus olemas selline vigur nagu voltimistald õmblusmasinale. Lõikematt ja -ketas tulevad ka kasuks aga saab ka ilma igasugu peenete töövahenditeta hakkama. Ainuke nõue on, et kõik pitsi-paela-tülli-kanga varud tuleb korraga keset töölauda või põrandat kallata ja siis selle õndsuse sees materjale sobitama hakata. Sest omavahel sobida võivad kõige ootamatumad materjalid.

Ja see pross on väga universaalne - emale või tütrele, kaela või rinda, peavõru või mantli külge - kõik sobib!

Lõikematt, joonlaud, lõikeketas ja voltimistald.

Annette kampsun ja minu käpikud

Olen tähele pannud, et isegi neid naisterahvaid, keda muidu kudumine ja heegeldamine eriti ei paelu, tabab suur punumissoov siis, kui oodata on uut beebit. Tavaliselt tehakse siis kas tekike, papukesed või jakike:)

Ja uuele beebile tahavad oma kätega midagi teha lisaks tema emmele ka lähemad sugulased-sõbrad. Nii juhtus ka meie peres.

Kui minu õde suvel suure kõhuga oli, läks temagi Karnaluksi ja ostis lõnga ja heegelnõela, et hakata tekki heegeldama. Minu ema aga võttis vardad ja hakkas kombekat kuduma. Ja minagi haarasin vardad kampsuni kudumise jaoks. Mõtlesin siis et küllap kulub ka Eesti Naises üks tita kampsuni juhend marjaks ära, sest iive ju Eestis nüüd positiivne:)

Kampsuni tegin ühes tükis, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Kasutasin Elizabeth Zimmermanni passekahandusi, mis on geniaalsed. Enam lihtsamat kampsunit pole võimalik välja mõelda:) Usun, et see sobibki just sellistele emadele, kes muidu väga palju ei koo....

Lõngaks valisin Adriafili Sierra Andina , mõnusa pehme alpaca. Mõlemat värvi kulus 1 tokk, türkiisist jäi vaid mõni meeter üle.

Fotod tegi Krista, kes Annettest veel palju ilusaid pilte tegi. Kampsunit pildistati fotosessiooni lõpus, nii et väikse preili silmake vajus vägisi kinni.



Ja alatest 18. detsembrist on Annette ka minu ristitütar. Mul on nüüd ristilapsi poole rohkem, kui oma lapsi:)

Jõulude ja aastavahetuse vahelise nädala otsustasin ma puhata, ehk teha seda mida hing ihaldab. Kuna mul polnud üldse sooje ja villaseid kindaid, siis mõtlesingi vaba aega kindakudumiseks kasutada.

Sellel, miks mul kindaid pole, on tegelikult täitsa põhjus olemas. Nimelt ei meeldi mulle eriti labakindad, sest see, et ma ei saa sõrmi vabalt liigutada, mõjub kuidagi ahistavalt. Sõrmikuid ma jälle eriti ei viitsi kududa, tunnistan kohe ausalt. Nende sõrmede tegemine on paras peavalu. Nii ma juurdlesingi kogu aeg, et kas saada lahti viitsimatusest või siis vabaneda sellest ahistavast labakinda-tundest.


Otsustasin viimase kasuks.

Mustri otsimise peale ei hakanud ma palju aega kulutama, võtsin Andresele eelmisel aastal kootud kinnaste mustri. Kuna ma tahtsin, et kaheksakand ikka ilusti kinda tipus ära lõpeb ja pöialgi õiges kohas oleks, otsustasin kindad hoopis ülevalt alla kududa, selle asemel, et teha proovilapp ja natuke arvutada. Sest randmeosas võib see muster ju ükskõik kui kaugele joosta.

Selleks lõingi kõigepealt maagiliselt :) kahele vardale silmused, kudusin ühe ringi ära ja hakkasin külgedelt kasvatama. Ühel hetkel jagasin silmused neljale vardale ja kui vajalik silmuste arv käes, hakkasin sirgelt edasi kuduma kuni pöidlani. Mustri võtsin muidugi tagurpidi ette.

Koomiline asja juures on aga see, et kui ma peale väikest pausi töö uuesti kätte võtsin, siis vaatasin mustrit valesti ning läksin selle lugemisega mõned read tagasi. Algul ei pannud midagi tähele, aga ühel hetkel avastasin, et minu kaheksakannale on tekkinud lisakannad. Vaatasin, et ega sellel ka eriti midagi viga pole ja kuna puhkuski ju pole lõputu aga ometi oleks kindaid vaja, siis ei hakanud harutamisele aega raiskama ja kudusin rõõmsalt edasi. Teise kinda siis tegin esimese pealt.

Lõngaks on üks minu suuri lemmikuid, Dropsi Karisma. Ja kuna mul pole tõesti ammu korralikke villaseid kindaid olnud, siis oli peale uue aasta esimestel tundidel toimunud kelgutamist tuppa tulles taasavastamisrõõmu, et näe - kindad on täitsa märjad, aga käed kuivad ja soojad. Olgu tänatud te lambakesed, kes nii väärtuslikku villa meile kasvatate!

11-1-11

Sellel aastal oli mul nii imeilusal kuupäeval sünnipäev - 11-1-11. Ja sain 33 :) Praegu ma veel tunnen rõõmu lisanduvatest aastatest, sest elukogemust tuleb iga numbriga järjest juurde ja kortsusid ka veel eriti ei ole:)))

Aga ajaloo huvides panen oma sünnipäeva tegemised ka kirja.

Hommikul äratati mind muidugi lauluga, nagu meil kombeks on. Sandrit küll nad laulu ajaks maast lahti ei saanud, aga Maibrit ja Andres esinesid kenasti. Suures toas ootas mind kaetud laud, tort ja kingitus. Ma nimelt soovisin omale saada perkolaatorit. See ilmselt ei ütle paljudele inimestele midagi, aga mäletate vene ajast sellist elektrilist kohvikannu, kuhu pandi külm vesi ja kohvipuru ja siis ta hakkas niimoodi mulksuma ja podisema ja kaane läbipaistvast nupust oli seda mulksumist näha ka? Minu vanaemal oli selline. Ja nüüd mina soovisin ka. Tegu on Rootsi toodanguga ja mulle väga meeldib see retrodisain. Isegi karp on nii retro, et ajab suisa naerma. Ja kohv tuleb väga hea, kuigi ma pole eriline ekspert.

Siis läks Andres tööle ja me vaatasime lastega "Kaunitar ja Koletis: võlutud jõulud". Multikad on nii lahedad, aga kuna ma tavaliselt kasutan seda aega omakasupüüdlikult ära, kui lapsed multikaid vaatavad, siis on mul enamikest laste multikatest üsna lünklik pilt. Lastega ühine multikavaatamine tundubki sellise eriti mõnusa ajaviitena seetõttu.

Mingil hetkel hakkasime me aga end linnaminekuks sättima. Kuna oli tööpäev, siis poleks keegi enne üheksat õhtul meile jõudnud, nii otsustasin ma ise hoopis linna minna. Esimene peatuspunkt oli ema juures. Ema oli mulle kõik laua katnud ja meie pere traditsioonilise sünnipäevatordi - vanavanaema retsepti järgi tehtud Napoleoni- teinud. Sellest oli mul nii hea meel, sest sellel tordil on tõeline sünnipäevamaitse (sest seda tehakse Ainult sünnipäevade puhul). Jälle sai laulu ja lilli ja kingitust. Siis läksin ma natukeseks linnapeale, kuna oli vaja käsitöötarvikuid ja lastele kilekindaid soetada.

Minu auto tegi mulle ka omapärase sünnipäevakingi. Nimelt läks tal generaatori rihm katki. Viimasest lausest võib jääda nüüd ekslik mulje justkui ma teaksin, kus see generaatori rihm asub või oskaksin selle katkiminemist kindlaks teha. Aga see "kingituse" aspekt ongi selles, et see rihm läks katki just siis, kui Andres minu autoga lastele ja emale järgi läks ja just Mustakivi autoteeninduse vahetus läheduses, kus juhtus just üks vaba generaatoririhm olema ning ka vabad töömehed. Sest see ülioluline rihmake oleks võinud ju ka minna kati näiteks siis, kui ma lähen lastele lasteaeda järgi, või krõbekülmal talvepäeval kuskil üksikul maateel sõites. Mis ma siis oleks teinud, ah? Aga nüüd sai asi poole tunniga korda ja sõit võis jätkuda.

Ja läksime me siis Boheemi kohvikusse kuhu peale meie pere ja ema ka mu õepere tuli. See on nii armas kohvik - mõnus interjöör, head (ja nii mõistliku hinnaga) söögid ning väga kirju kohvikukülastajate seltskond. Alati on seal keegi oma arvuti taga, alati keegi seal loeb... Just selle eriti mõnusa atmosfääri pärast ma selle koha valisingi. Ahjaa, kuna mina ju linnapeal tiirutasin, samal ajal kui Andres autoga seikles, siis sõitsin mina kohvikusse hoopis trammiga. Ma pole ei tea mitu aastat ühiskondliku transpordiga sõitnud ja see tuletas meelde kohe armsaid mälestusi autovabast ajast:) Enne ma ikka küsisin ema käest, et kas minu rahakotti ununenud piletid üldse kehtivad veel.... Ja see piletimulgustaja oli ka täpselt selline nagu siis, kui ma 3 olin:) Aga kõrval oli ka mingi moodne tunnipileti masin. Nii et vahel võivad täitsa tavalised ja lihtsad asjad üsna eksootiliselt mõjuda:)

Ja peale kohvikut oligi aeg nina kodupoole sättida. Lapsed jäid mõnusalt autos magama, nii et peale seda, kui ma nad olin voodisse transportinud, sain veel üle lugeda kõik need ohtrad õnnitlused, mis minuni jõudsid FB ja meili teel. Need tegid südame soojaks:)

Ilus päev oli!

Katki

Kindlasti on see kohe mingi Murphy seadus, et kui mõni masin läheb katki, siis kutsub ta ka sõbrad kaasa. Et seltsis segasem. Misery likes company või midagi sellist.
Järgnevalt võtan sõna teemal, millest ma tegelikult mitte midagi ei jaga ja ilmselt homme, kui Andres mu postitust loeb, siis ta punastab aga ikkagi.... Aasta viimastel päevadel läks läbi minu kalli arvuti kõvaketas. Seal oli kogu mu töö ja vaba aeg. Pean tunnistama, et mulle mu arvuti väga-väga meeldib (keegi ütles, et PC-l on kasutajad, Mac-il fännid) aga kogu see bacupi jama jätab mind üsna külmaks. Ma saan endale sellist tibi-mõtlemist lubada, kuna mu kallis abikaasa korraldab meil siin seda arvutimajandust. Nii et minu jaoks on need litsalt mingid arusaamatud karbid riiulis, mis tegelikult hoiavad endas suurt osa minu elust. Samuti pole ma süüvinud sellesse, mis see Time Machine täpselt on, mis ikka meelde tuletab, et midagi vaja teha (ma ikka klikin, et "remind me later").
Aga nüüd, kui mind selline kurb sündmus nagu kõvaketta poolt maha jäetud saada, tabas, hakkasin ma palju lugupidavamalt suhtuma kõikidesse nendesse igavatesse karpidesse ja aplikatsioonidesse. Peale minu meeleheitel küsimust "Mis NÜÜD saab?" järgnes õnneks Andrese üldiselt rahumeelne, kuid siiski veidi murelik vastus, et "just tahtsin backupi teha, viimane on 4. nov seisuga". Küsimustele, et kas nüüd kõik mu programmid ja bookmarkid jne on läinud, ei osanud ta kindlat vastust anda. Kuna vahepeal olid pühad ja puhkepäevad, siis läks kokku nädal, enne kui Andrese väljavalitud ketas lattu ja siis meieni jõudis. Mina tean ainult, milleks seda kõvaketast arvutile vaja on, aga kuhu ta käib ja kuidas seda vahetatakse, sellest pole mul õrna aimu. Õnneks on arvutimaailm Andrese suureks armastuseks ja kõrvalt vaadates oli kogu taastamisprotsessi kõige keerulisemaks osaks õige kruvikeeraja leidmine (oli vaja lumehelbekujullise otsikuga kruvikeerajat :) - seda siis minu silma järgi, kindlasti on tal mingi ....kant nimi ka).
Ja te ei kujuta ette, kui suur õnnetunne see on, kui sa saad oma arvuti lõpuks tagasi täpselt sellisena, nagu ta enne oli. Kõik on olemas, screensaver, bookmarkid, kõik! Ja nagu ma aru saan, tuleb selle eest tänada aplikatsiooni nimega Time Machine, mis salvestab lisaks vajalikele dokumentidele ka igasugu mittevajalikku pudi-padi, mist teevad ühest arvutist just selle sinu arvuti. Edaspidi suhtun ma Time Machine'i algatatud dialoogidesse igal juhul palju lugupidavamalt ja ei anna talle nii kergesti korvi.
Aga nagu ma ütlesin, siis backup oli novembri alguse seisuga ja vaatamata oma laiskusele olen ma siiski natuke tööd selle aja jooksul, mis katmata oli, teinud. Siingi tuleb tänada kallist abikaasat, kes ärgitab mind oma tähtsaid dokumente Dropboxis (dropbox.com) hoidma. Välja näeb see asi samamoodi, nagu salvestaksid sa oma dokumendid nt desktopile või documentsi alla, aga tegelikult hoitakse neid kuskil serveris ning nendele on ligipääs igast arvutist. Meie kasutame seda ka sel moel, et Andres paneb õigesse formaati sätitud pildid dropboxi ja mina saan siis need oma arvutist flickrisse laadida. Kodus saaks muidugi arvutid ka omavahel võrgutada aga eriti mugav on see just siis, kui me pole mõlemad kodus. Igal juhul soovitan!

Ja tegelikult tahtsingi kogu selle pika jutuga öelda, et backup on tegelikult päris kasulik asi:)

Järgmine asi, mis katki läks, oli telefon - ta lihtsalt murdus sealt klapi hinge juurest katki. Nüüd on mul isoleerpaelaga kinniteibitud telefon, kuniks ma oma uut ootan. Õde laenas tegelikult mulle ka asendustelefoni, mis tuletas nii härdalt meelde aegu, kui telefonimood soosis mini-telfone.

Ja kõige kurvem asi, mis katki läks, oli Maibriti käeluu. Kelgutades. Nüüd on kips ja tuju kurb. Ja laps kaks nädalat kodus. Ma olin ennast ideaalselt häälestanud töö tegemisele (tõesti oleks vaja teha) aga nüüd ilmselt tuleb Maibriti tuju üleval hoida ja pliidi ees seista. Oh jah. Loodame, et kõik kasvab ilusti kokku ja komplikatsioone pole.

Loodan ka, et ülejäänud inimesed ja asjad püsivad kenasti terved.

Ja ärge siis unustage backupi teha, eks!

PS. Ma sain omale skänneri ja nagu pildist näha, siis oleme me sellest vaimustuses ja katsetame erinevate objetide skännimist. Samasugustele blondidele nagu mina olgu öeldud, et selline see kõvaketas ongi:)