Pikk Hermann, Rapuntsel ja täpid

Täna oli ilus päev. Ilus nädalavahetus oli. Mina ei tea mis see on, aga mida aasta edasi, seda härdamaks ma Eesti sünnipäeval muutun.... Nii hea meel on mul, et meil on oma riik ja järjest rohkem hakkab kohale jõudma, kui palju on selle maa rahvas pidanud kannatama. Ja et meie oleme siis need, kes saavad seda vabadust tunda ja oleks meil ometi tarkust seda hoida ja seda väärtustada. 

Selle Pika Hermanni tegi Sander lasteaias ja tuli reedel temaga uhkelt koju. Meie lasteaia võiks siin vabalt kunsti- ja käsitöökallakuga lasteaiaks nimetada, sest nad teevad seal ikka nii lahedaid asju. Kasvataja Ene on see ideede generaator ja mis kõige toredam - tema silm särab neid töid välja mõeldes ja lastele õpetades!   Ja peaaegu mitte midagi ei kordu, ikka uued ideed. Muidugi mulle see väga meeldib ja igal nädalal saab  Sandrile lasteaeda järgi minnes väikest näitust nautida. 

Aga nädalavehetusse mahtus ka palju käsitööd. Mõni nädalavahetus kohe on selline, et jõuad igasugu asju teha ja vahel on see jälle lipsti läinud, ilma, et midagi oleks väga jõudnud. 

Juba neljapäeval lubasin Maibritile, et õmblen tema Rapuntslile natuke. Maibrit pani Rapuntslile BabyBorni riideid selga, sest Rapuntsel läks kooli, ja sinna ei saa printsessikleidiga minna. Korjasin siis kõik vihjed üles ja tegin nukule koolikomplekti.

Kuna ma armastan Mekkotehdas blogi ja mul on ka nende raamat, siis esialgu võtsin kleidi lõike raamatust ja ilma igasuguse kõhkluseta ja proovimiseta õmblesin kleidi valmis. Selgus aga kurb tõsiasi, et see kleit oli paras, isegi pisut suur BabyBornile, ja hirmus suur Rapuntslile. Ma ei osanud seda kartagi, sest blogis ju on just seda sama nukku riietatud. Seega läks esimene kleit Liisile aka Babybornile, ja uue, siinesitletava kleidi, tegin oma joonistatud lõike järgi.

Siis oli vaja veel pluusi ja sokke. Täiesti juhuslikult ootas pööningule viimist üks kott, kus olid laste titeriided, mis ma õele saadetavatest kottidest välja olin praakinud kui liiga väiksed. Niisiis tõmbasin sealt ühe Sandri bodi ja lõikasin tükid välja nii, et kaelus ja varruka otsad jääksid olemasolevad. Taha tegin nööbikinnise, nööbid õmbles Maibrit ise ette. Sokid tegin ka vastsündinu sokkidest, õmblesin need lihtsalt kitsamaks ja tulid "nagu päris". Siis võtsin ühed Maibriti dressipüksid nr 86 ja tegin neist nukule dressipüksid, sest koolis on ju ka kehalise kasvatuse tund. Lõikasin kõigepealt pükstelt soonikud ära ja pärast õmblesin osa neist tagasi. 

Nagu näha, jäi kangast ülegi! :)

Ma olen küll nukudega palju mänginud, aga tuleb välja, et nukkude püsti seisima panemisega jään hätta. Andresel tuli see palju paremini välja :))) Minul kukkus nukk kogu aeg pikali. Ja soengu autor on Maibrit :)

Ja tegelikult alustasin ma oma "õmblemiskarjääri" ju just nukuriiete õmblemisega, aga tookord käis see ikka käsitsi ja ikka mangusin ema ka, et tema mu nukkudele õmbleks. Seega oskan ma end küll Maibriti olukorda panna ja tean, kui tore on, kui emme nukkudele õmbleb. Ja ma ise tundsin sellest tööst ka suurt rõõmu. Justkui üks ammu ununenud eriline rõõmutunne lapsepõlvest oleks läbi selle nukuga "mängimise" üles ärganud. Ja koos sellega tuli mulle üks igatsus ühe maitse järgi ka - hernekommi isu :))) Täiesti eikusagilt.

Aga ei piirdunud ma vaid nukuriietega. Endale tegin ka seeliku. Sattusin natuke oma kangavarusid sorteerima ja leidsin selle sügisel ostetud kanga. Kangas on seda tüüpi, mida ma võibolla ostin umbes 15 aastat tagasi, aga nüüd ma tavaliselt enam sellist sorti ei soeta. Ta on viskoosi raskusega ja lükra venivusega. Koostist ei tea, sest Kangadžungel ka ei teadnud. Aga need täpid kutsusid mind ja oli ka üks järjekordne -50 ale, nii et ma ikka ostsin selle kanga :) Algul pidi tulema kleit, aga nüüd tuli hoopis seelik. Tegin ta ilma lõiketa. Õmblesin lihtsalt toru valmis, siis tegin ette  ja taha 6 volti, siis õmblesin kummitunneli koos kummiga eraldi peale ja siis vööaasad. Saladuskatte all ütlen, et fotol on veel alläär tegemata :) Ma panin seeliku selga, et Andres saaks alläärt märkida ja mõtlesin, et kui nüüd pilti ära ei tee, siis see jääbki järgmist nädalavahetust ootama, sest hakkas juba hämarduma jne. Aga seelik on mõnus raske, eks paistab, kuidas temaga käia on.

Ma nii juba ootan, et ilmad soojemaks läheks ja ma saaks oma uue nahktagiga linna peale laiama minna. Ma olen täiesti nahkagijunkie, aga katsu sa meie kaubandusvõrgust korralikku ja enam-vähem taskukohast leida. Õnneks on meil veel Zara, kes ikka õiget nahka tunnistab ja õnneks on neil ka allahindlused :) Ja eks see seelik saigi suuresti selle  nahktagi jaoks tehtud :)))

Kuna ma juba oma kangavarusid sorteerisin, siis leidsin sealt ühe valge siidi (kortsuline šifoon, ma ei teagi, mis selle sordi nimi on), mille ma kunagi Ebayst soetasin ja nii ta oma järge ootas. Kuna tegu oli täitsa kriitvalgega, siis see mind väga ei inspireerinud. Mõtlesin siis, et värvin ta ära. Otsisin kohe ka taaskasutuskastist tugevamat siidi, et saaks kohe voodri kah õiget tooni, et siis teen seeliku, sellise satsilise. Aga kui kangad olid värvitud ja ka kuivanud, siis hakkasin mõtlema, et see šifoon on ikka liiga kerge sellise seeliku jaoks, nagu ma ette kujutasin. Vaatasin kangast ühte ja teistpidi ja otsustasin, et mul on hoopis seda tooni salli vaja. Sest seeliku täpid on täpselt sama värvi, seda tooni kutsub Vello Laumetsa Värvikoda (mille villasele mõeldud värvi ma kasutasin) beežiks, aga tegelikult on ta roosa ja tumebeeži vahepealne. Nii oligi mu siidimure lahendatud. Voodrisiidist teen ilmselt pluusi, sest see sai ju ka nii kenasti ära värvitud. Ja värvimine õnnestus mul  üle ootuste hästi. Segasin kenasti 50 minutit ja ei mingeid laike.Täitsa võib korrata.

Ja ühe pikkade varrukatega T-pluusi tegin ka endale, aga seda pildile ei püüdnud. 

Selline produktiivne nädalavahetus siis. 

Vöö on Humanast, täitsa uskumatu, et keegi on soovinud sellisest loobuda :) Hea tugev nahkvöö!

Kleit kampsunist

Mul läheb endal ka aeg-ajalt meelest, et mul on ju teine blogi ka, kuhu ma aastas korra sissekandeid teen :) Täna siis oligi see tähtis sissekande päev ja nii suure sündmuse puhul teen siingi reklaami :) Tegin kampsunist kleidi, kel saamisloo vastu suurem huvi, siis olete lahkelt palutud Rohekasse kleidikesse.

Vahepeal toimunust

Tere üle pika aja! Hirmus pikk paus on nüüd blogimises sisse tulnud, aga teen siis lühikokkuvõtte ja  üritan edaspidi usinam blogija olla :)

Seda, mis novembris tomus, ma enam ei mäletagi.

Detsember algas Andrese sünnipäevaga. Seejärel toimus Andrese töö jõulupidu, mille tarbeks sai isegi kleit õmmeldud ja teist korda elus meigis käidud :)

Nagu näha, on kleit paksult litreid täis. Ma polnud enne sellist kangast õmmelnud, seega oli kohe täitsa põnev. Proovisin seda overlokitada ja nii õnnestus kohe kaks nõela korraga ära murda, mida pole varem juhtunud. Seega sai ainult õmblusmasinat kasutada :)

Kanga ostsin Kangadžunglist, kuna see on ainuke kangapood Haapsalus ja kui ma ootan Maibriti ringide-trennide ajal, siis ma ajaviiteks ikka astun sinna sisse :) Tegelikult pidi sellest kangast hoopis jakk tulema, aga peale Karolin Kuusiku maagilise talvekollektsiooni Vaikuse Disain imetlemist otsustasin siiski kleidi kasuks. Oh, ja ma ju võitsin isegi piletid selle kollektsiooni esitlusele, aga kuna sain sellest teada 4 tundi enne algust ja ma olin nii kutu ja õues oli nii kohutavalt pime, siis ei hakanud Tallinna sõitma. 

Ühesõnaga, kleit tuli väga lahe, midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee :) See andis õmblemisele kõvasti elevust juurde ja kleiti kandes oli ka superhea tunne. Selline mõnus raske ja sätendav! 

Lõige on Burdast 9/2012.

Peale jõulupidu, kus ma sain muide esimest korda elus Ott Leplandi live'is kuulata ja kes mulle seetõttu kohe väga meeldima hakkas (aga Kuula lugu ei jõudnudki ära kuulata, sest pidime lastele järgi minema), tuli kohe järgmisel päeval meie oma valla jõululaat Teeristi villas. See oli mul esimene laat müüjana ja emotsioonid olid ülihead. Bänd mängis ja hõõgvein voolas ja kõigil oli mõnus ja soe olla:) 

Meie külanaised on nii lahedad! Tegelikult oleks korrektsem öelda küll vallanaised, sest me oma küla on suhteliselt hõredalt asustatud, aga "külanaine" lihtsalt kõlab paremini. 

Minu lemmikpilt prouadest.

Ja kui ka Andrese sünnipäevalised said kostitatud (ja selleks puhuks kõvasti vaaritatud), siis hakkas pihta meie haiguste ralli. Avalöögi tegin mina. Ma ei mäletagi, millal viimati palavikuga haige olin.... Mõned päevad olin ikka sirakil ja oleks ühe päevakese veel olnud, aga siis oli juba Andrese kord. Nii et ma pidin kargu alla ajama ja keetma-kütma-puid tassima hakkama. Siis jäi Maibrit haigeks ja lõpuks, enne jõule, ka Sander. Kahjuks jäid seetõttu ära paar jõulupidu ja jõuluetendus ja kinkide valimine. Aga kuna netipoodidest ja abivalmis inimestest puudu pole, siis saime ka kõik vajaliku dedmarozi (meie kood kodus, et lapsed aru ei saaks) jaoks. Vanasti ma oleks vist hirmsasti meelt heitnud sellise jõulueelse laatsareti peale, aga sellel korral tundisn kohe, et meile on vaja seda aega kõik koos kodus olla, mis sest et osad hõõgusid. Kuna Andres ja Sander said ka tüsistuse, siis saime lausa kolm nädalat koos kodus olla. Nii ei tundunudki ärajäänud kultuur nii kurvastav.

Jõulupilte mul näidata polegi, sest Andresel on uus kirg - filmimine. Nii valmib meil hulgaliselt koduvideoid, millest enamuse jõuab Andres ilusaks teha/kokku lõigata ilmselt siis, kui pensionipõlves aega vabamalt on :) 

Jõuludeks tuli meile ka ema külla, õepere jäi pisikute tõttu tulemata. Tuli ka jõuluvana oma tuntud headuses. Käisime ka Rooslepa kabelis jumalateenistusel mis oli seekord koos kontserdiga. See oli üsna  kaunis-sürreaalne kogemus, kuna umbes kolmekümnele inimesele esitati nii imeilus kontsert, et kohe pisara võttis silma. Pooled esinejatest olid meie oma vallast ja kirikuõpetaja isegi ohkas, et "küll see oli ilus!".

Aastavahetust tähistasime õe juures linnas. Saime üle pika aja tõsist paugutamist näha-kuulda. Nagu tavaks meie ühistele pidudele, teeme kõik midagi süüa ja siis tuleb seda sööki kohe palju ja kõik on väga hea. Nii et sõime kõhud punni, kiitsime ETV-d ja tegime isegi väikese tantsu :) Õega jutustasime poole kaheksani hommikul :))) Rekord!!! 

Kuna jõuluetendus Nukuteatris meil nägemata jäi, siis läksime Estoniasse Pähklipurejat vaatama. Mul õnnestus kaheteistümnendal tunnil kinkekaart realiseerida ja üllatusena sai piletid samale nädalale. Ilus etendus oli, oleks vaid seda sagimist ridade vahel vähem. Teise vaatuse ajal, kui need eri rahvaste tantsud on, hakkas Sander küll küsima, et millal see lõpeb, aga üldiselt meeldis etendus kõigile. 

Seevastu aga hiljuti vaadatud Rapuntsel Nukuteatris oli tehnniliselt küll tore, aga nii lühike ja kiirustav, et kokkuvõttes ei jäänud just kõige paremat tunnet. Ja no see Juhan Viidingu hiigelsuur ja hirmus skulptuur on Sandri nii ära ehmatanud, et ta palus, et ärme enam sinna mine. Juba eelmisel korral hakkas ta seda kartma. Oh jah, lastele võiks tõesti midagi lapsemeelsemat olla!

No ja siis oli ka minu sünnipäev, isegi pisike juubelikene :) Tavaliselt olen ma oma sünnipäevaks täiesti tüdinud sellest koristamisest ja söögi tegemisest, nii et olen lihtsalt ema ja õega kohvikusse läinud, aga seekord siis pidasin ikkagi kodus ja vaaritasin jälle. Aga samas oli ka kergendus, kui sünnipäev mööda sai, et oh lõpuks ometi saab midagi muud teha, kui menüüd koostada :)

Kuna alates sellest nädalast käis ka Sander jälle lasteaias, siis on loota, et tavapärane rutiin taastub. Ja kuuse viisime ka täna välja :)

Kampsunijuhend

Tegin üle pika aja väikese põike ajakirjalehekülgedele. Nimelt kudusin novembrikuu Pere ja Kodu ajakirja kampsuni(d) ja muidugi kirjutasin ka juhendi. Juba aasta on ilmunud mõnusalt uuenenud Pere ja Kodu Kirsi Altjõe juhtimisel, aga mul on eriti hea meel, et minu kampsun ilmus just selles numbris, kus ka Maril-Liis esimest korda süüa teeb. Tema on nimelt nüüd Pere ja Kodu köögitoimetaja. Kahjuks pole ma veel jõudnud ajakirjaga põhjalikumalt tutvuda, aga ootan seda huviga.

Kampsun on aga klassikaline ja universaalne - sobib nii poistele kui tüdrukutele. Valisin lõngaks kõigile kättesaadava ja taskukohase Novita Jussi. Ja kui Jussit ei saa, siis 7 Venda, mis on sisuliselt sama lõng, peaks olema küll paljudes kohtades esindatud. Seekord juurdlesin ma lõnga üle kohe pikalt - tahtsin hirmsasti Rowani Felted Tweedist teha, aga otsustasin siis, et tulgu see kampsun selline maavillasem. 

Kudusin kampsuni alt üles, kehaosa ühes tükis, varrukad ringselt ning ühendasin kõik passeosas. Maibriti kampsunil on kaeluses kitsas soonik, Sandri omal on soonikut pikemalt edasi kootud ja sellest tuli krae. Õmmelda on vaja vaid kaenlaalused. Nööbiliist on ka kohe külge kootud, mulle endale see väga meeldib - mugav ja ilus. Kui just ei satu nii suurde kudumishoogu, et nööpaukude tegemine ununeb :)

Varrukasoonikud on spetsiaalselt pikemad kootud, et ikka kasvuruumi ka oleks. 

Selline ta siis sai - head kudumist!

Maibrit läks kooli

Maibrit läks kooli küll 3. septembril, aga mul on lihtsalt kogu aeg kiire peal olnud, nii et pisikese hilinemisega, aga siin on meie perekonna üks tähtis päev.

Esimeses pingis

Aktus toimus kultuurimajas - ainukeses majas, kus polnud remonti :) Valgus polnud seal just kõige fotograafisõbralikum.

Maibrit saab direktorilt aabitsa ja klassijuhatajalt lilled

Esimesse klassi läks kuus last

Kui algul pidi Maibrit kooli minema lasteaia lõpukleidiga, siis lõpuks otsustasin (ema mahitusel) teha talle siiski maailma kõige klassikalisema koolikleidi. Ema ostis Trendist peent villast ja siidi krae jaoks ja aitas ka voltimisel. Jäin kleidiga väga-väga rahule ja ausõna - Maibritile ka väga meeldis. Täitsa hea maitse lapsel :) Ta juba ütleb muide, et ta ei tahagi kogu aeg roosas käia :) 

Maibrit käib liitklassis. Vasakkul on kolmas klass, paremal esimene. Ma ei tea, kuidas õpetaja suudab, aga  nii maakoolides on.

Väike mõtestamispaus

Maibrit istub oma parima sõbranna Miaga. Klassi uksest sisse minnes võtsid nad kohe käest kinni - nii armas!

Maibrit saab omale päeviku. 

Esimene klass.

Esimene klass värske kvoodisoojustuse saanud koolimaja ees. Koolimaja on väga armas neil - hubane ja kodune. Koolis võtab lapsi vastu tädi Aino, kes lastel väljudes ka salli kohendab ja sõnad peale loeb. See on küll nii ilus nagu filmis.

Klassikaga jätka. Kellel meil sellist pilti poleks.

Pidu toimus terve päeva. Kuna aktus algas hommikul kell 9, siis arusaadavalt ei jõudnud kõik külalised selleks ajaks kohale. Siit on puudu Andrese vanemad.

Meie

Kingitust ikka ka! 

Maibrit oma täditütre Annettega 

Istutasime Maibritile ka tamme.

Koolilapse tuba

Sandril jätkub lasteaed ja taaskord toimus ka nunnunäitus. Meie esineme tavaliselt kompositsiooniga, nii ka seekord.  Seekord oli erandiks aga see, et minu panus oli vaid suvikõrvitsa kasvatamine, ülejäänu tegid Andres ja Sander. Mina olen küll uhke :)

Teos kannab nime "Lennuk saare kohal".

Maibritil oli koolis lillenäitus, siis käisid nad seenenäitusel ja täna oli Silma looduskeskuses seenetundmise õppepäev. Kõrvalt vaadates on täitsa tore niimoodi koolis käia!