Kirjutamisest

"Kirjutades on kergem end kellelegi avada, ei ole vaja valvata oma näoilmet ega lasta end eksiteele viia sellest, mida arvad lugevat teiste inimeste näolt. On rohkem aega, et raskesti tabatavate tunnete jaoks täpseid sõnu leida, ei pruugi karta mõistmatut pilku." Käbi Laretei "Otsekui tõlkes" lk 95.
Ma arvan, et mullegi meeldib rohkem kirjutada kui rääkida. Sest räägin ma tavaliselt liiga palju või siis liiga vähe. Palju siis, kui olen turvalises keskkonnas. Tööl koosolekul aga ei suutnud tihti midagi öelda. Just see mõistmatu pilk teisel pool paneb mind tihti oma sõnades kahtlema, halvab mõttekäigu ja see põhiline, mida ma tahan öelda ei koorugi sageli välja. Kui ma kirjutan, siis saan oluliselt täpsemini jutu mõtet juhtida, lauseid sõnastada ja mis kõige olulisem - saan üleliigse ära kustutada, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kahjuks ei saa kunagi ära kustutada välja öeldud sõna. Ja vahest on sellest ääretult kahju.
Igatsen taga neid aegu, kui sõprade ja tuttavate vahel veel kirjavahetust peeti. Mitte ei tipitud kiireid ja konarlikke lausejuppe msn-s või ei kirjutatud lakoonilisi e-maile. Vaid kirjutati - pliiatsi, pastaka või sulepeaga valgele, joonelisele või ruudulisele paberile. Tunnen siiani sellist raskesti kirjeldatavat tunnet ku võtan valge paberi ja pliiatisi, et alustada kirja lähedasele inimesele. See on hea tunne. Ja kui palju üks käsitsi kirjutatud kiri väljendab... Käekirja muutumine, mahakriipsutatud sõna, kirjale kukkunud pisara jälg... need annavad sõnadele veel poole juurde. Miks me kirjutame nii vähe?!

PS. Ükskord otsustasin oma mehele, kellega ma siis juba koos elasin, kirja kirjutada. Litsalt tuli selline elev mõte. Ma ei mäleta enam täpselt millest ma kirjutasin. Aga see kiri läks "pikal" postiteel kaotsi - meheni see kunagi ei jõudnudki. Ju siis pole kirjadele ette nähtud jõuda tagasi sinna kust nad posti pandi. Ju võttis kirjatuvi selle endale. See on siiani ainuke kiri, mille ma talle kirjutanud olen. Ja käsitsi kirjutatud kirja ju uuesti välja printida ei saa...