Jalutuskäik

Täna toimus meie selleaastane traditsiooniline sügisjalutuskäik. Kuigi lumi oli juba maas ja külm oli. Aga toimus ikkagi. Kuna eelmisel aastal käisime Palmse mõisas, siis sellel aastal otsustasime ka mõne mõisapargi valida. Valisime Kalvi mõisa pargi. Võrreldes Palmsega on seal kõik algusjärgus, aga vaade on väga ilus, mõis on ka ilus (kuigi sees ei käinud) ja park ka, aga seal on veel palju pooleli. Aga kuna oli külm-külm-külm, vähemalt minusuguse külmavarese jaoks, siis me väga palju ei jalutanud. Õnneks ma võtsin termosega teed ja küpsiseid kaasa, sai natuke soojemaks. See Kalvi mõisa kant vajab mõnikord lähemat uurimist, polegi sealkandis suurt käinud. Võibolla järgmisel suvel? Või talvel?
Siis läksime Rakverre sööma. Hagari kohviku nimeline koht oli täitsa hubane ja neil oli isegi kuuma šokolaadi! Selle nime all ei serveeritud mitte lääget kakaod, vaid täitsa head šokolaadi!
Huvitava asjana nägin täna rekonstrueeritud Peterburi maantee ääres loomade tunnelit. Metsatukale oli võrkaed ette tehtud ja siis selline tunnel ehitatud, mis teeäärest nägi välja enam-vähem nagu Kaubamaja ristmikul, ainult palkidega oli kaunistaud. Hea et veel lifti polnud. Huvitav, kas loomad seda kasutavad ka? Ja kust need põdrad siis huvitav käivad, põdrad sinna küll ei mahu. Varsti ehk tehakse põtradele sild? :) Sellel uuel teelõigul sõites tekib tunne justkui oleks välismaal - nimetatud võrkaed tee ääres, teele on joonistatud suured põdrad, siis on sellised viisakad puhkamiskohad ja lisaks sellele, kui kaugel asub Tallinn, on toodud ka kui kaugel asub Stockholm (416 km). See on küll nats imelik, huvitav, kas mõnele inimesele on see teel olles hädavajalik teave või teevad maanteeametnikud ka nats pulli?
Kokkuvõtteks oli tore sügispäev ja lõpetangi praegu nii nagu teises klassis kirjandit kirjutades:)

Emal-vanaemal külas

Täna käisime ema juures külas. Andres oli terve päeva maal ja viis meid Maiuga ema juurde. Oli tore nagu alati, sai palju head süüa, juttu puhuda ja ema tegi mulle mantli proovi ka. Alustasin ka Maiu kampsuni kudumist aga soonikust kaugemale ei jõudnud. Seevastu eile alustasin Andrese kampsuni kudumist (mul peab ikka mitu rauda korraga tules olema) ja kudusin kohe kella neljani hommikul (mitu korda harutasin üles ja hakkasin otsast peale). Kui siis magama läksin, hakkas Maiu siplema ja nii sain magama alles kell kuus hommikul umbes. Seetõttu möödus ka päeva esimene pool ema juures magades...
Teen esimest korda mehele kampsunit ja olen üsna elevil selle pärast... Ta ise valis ajakirjast välja sellise mis talle meeldib. Lianni lõngapoest sain ka ilusat lõnga, see on ikka kõige praktilisem pood minu jaoks. Filati on rohkem efekti-värk vist.

Produktiivne päev

Täna oli väga produktiivne päev võrreldes viimase aja päevadega. Kõigepealt läksime Maiuga ujuma. Nii kui ta Andresega vette sai, hakkas nutma, lohutasime teda, see ei aidanud, tulime ära. (Ettevalmistus ujuma minemiseks ja tulemiseks - 2,5 h, ujumise aeg - 2 min). Siis koju, söök valmis, kõht täis, tagasi linna Maiuga massaaži. Ma arvan, et nendel taastusravi inimestel on selline nipp - kui laps ei taha pöörata ja muidu aktiivne olla, siis väsitatakse ta nende massaažide ja ujumistega nii ära, et laps leiab kergema olevat natuke pöörata ja roomata emme rõõmuks, peaasi et see mudimine ja leotamine ükskord lõpeks! Siis minule trikood ostma - äkki laps lepib emmega basseinis paremini kui issiga? Aga kuna on oktoober, siis poes trikood pole! Aga mida siis need teevad, kes tahavad lõunamaale puhkama minna?
Siis koju, natuke ninnu-nännu ja siis Maiu magama. Siis vähendasin triikimata pesu hunnikut poole võrra, siis koristasin ja siis kudusin õe mütsi valmis. Nüüd peaks vist magama minema, muidu Andrese mobiil heliseb jälle enne kui ma uinuda jõuan...
(Killuke tänasest tööst: õe musta-roosa kirju ja minu punasekirju (pole täna tehtud) müts puhtal põrandal :))

Sügis alistub tasapisi

Nii kahju... Sügis on ikka kõige ilusam aastaaeg (aga kevadel on kevad kõige ilusam:) ). Saabki selleks korraks jälle läbi...Paar nädalat tagasi kui ma maal olin, lendas meie maja kohalt terve see aeg kureparvi üle. Sellel aastal see enam nii nutma ei ajanud, aga eelmisel aastal, kui ma esimest korda oma elus nägin Sügist - kui kümnete ja kümnete parvede viisi lendas kurgi üle meie maja, ja mis häält nad tegid.... siis ma ikka lahistasin ja lahistasin nutta. See oli ääretult habras ja kurb hetk, hüvastijätt.... Teele, teele kurekesed... tulge jälle tagasi!
Õnneks tulevad varsti jõulud, muidu ei jõuaks küll vist taluda seda pimedat aega. Sest tavaliselt ju lund ei ole ja on kõle. Viimastel aastatel oleme nii kaua viivitanud oma traditsioonilise sügisjalutus(pildistus)käiguga, et hirmuga vaatan igal hommikul aknast välja - ega veel kõik lehed pole puudelt langenud. Nüüd leppisime kokku, et pühapäeval läheme siis selleaastasele sügisjalutusele. Ja sellel aastal oleme ju kolmekesi! Vahest ma ei suuda ikka veel uskuda et ma olen nüüd ema... ja see kes seal issiga suures voodis magab on minu laps, täitsa minu oma! Eitea millal mul see vaimustus üle läheb? Ema arvab et mitte kunagi. Mina arvan ka nii...
Andres tegi täna "leheke viimne ma külmunud puul" pilte... Oli kohe auto seisma jätnud ja pilti teinud, et nii ilus oli! On küll!

Tere mina ka siin:)

Ja ongi jälle üks blog maailmas rohkem:)
Tahaksin siia koondada oma mõtteid ning igapäevasündmusi. Nagu mu kallis mees ütleb "Elu mis ei ole väärt kirja panemist pole ka väärt elamist". Võibolla küll mitte nii radikaalselt, aga oma tõde seal siiski on. Iga päev juhtub imesid - väikeseid, suuri - pannes need kõik kirja võib saada muinasjutu! Ja peategelane oled sa ise!
Isegi kirjanikud ütlevad, et enamuse ainest ammutavad nad "päris" elust kuna nii imelisi asju nagu elus juhtub ei suudaks nad küll ise välja mõelda!
Aga asja juurde siis... täna käisime peale Maiuga massaažis käimist perega kohvikus ja raamatupoes:) Ja loomulikult ei tulnud ma sealt ostuta tagasi:) Leidsin ühe laheda raamatu väikeste laste kudumitest. Raamatus on väga-väga ilusad pildid aga mitte nii väga mõistlikud õpetused. Olen tähele pannud, et inglise keelsetel õpetustel on harva jooniseid... Aga see ei vähenda üldse raamatu headust. Lisaks veel kaks vana soome käsitööajakirja ja Ottobre kah:) Nüüd peaks hakkama siis õmblema ja kuduma Maiule. Pisikesi asju on hoopis lahedam teha, mitte selle pärast, et ruttu valmis saavad, aga lihtsalt laps on nii armas et kõik on tema seljas nii ilus:)