Pages

neljapäev, detsember 29

Ema sall


Emale tegin jõuludeks salli. Täna sai alles pildi:) Sall on tehtud Susa blogist saadud mustri järgi aga neid volange ma ei teinud. Ma tahaksin nüüd endale ka sellist salli:)

esmaspäev, detsember 26

Jõul


Ilusaid pühi kõigile! Nii ilusat jõulu esimest püha pole vist tükk aega olnud. Käisime täna ema juures ja terve tee imetlesime seda vapustavat loodust. Kahju et polnud mahti päriselt metsa minna. Kuigi plaan oli. Plaan oli "esimesed jõulud meie maakodus". See kõlab väga idülliliselt aga sellel aastal võitis pessimism optimismi. Esiteks ei saanud Andres enne jõulusid puhkust, mis tähendas, et me poleks jõudnud kõike korda seada jõuluks. No meil on kõik talveks hiirte eest ära koristatud (nad söövad meil diivanit ka muide, ja täitsa uhiuut veel pealekauba, nii et minust on saanud täielik hiirevihkaja, enne olid nad minu meelest armsad) ja need asjad mida meil topelt pole, on linna viidud, nii et maja kordaseadmine jõuluks oleks paar päeva võtnud ja meie pisikese preili tõttu oleks minu panus olnud suhteliselt nullilähedane. Ja pealegi polnud me kindlad kas jõulud tulevad valged ja pelgasime, et äkki vihmaga polegi nii idülliline. Ja nagu Kalakajakas kirjutas oligi Roostal vihm (me oleme Roostalt vähem kui 2 km). Aga no tänane püha oleks selle eest muidugi super olnud. Igastahes, maale me ei läinud ja olime kodus. Ja see oli ka väga tore. Õde ja õemees tulid kingijagamiseks ja koogisöömiseks ka meile. Ja kuna meil on nüüd Maibrit, siis jõulud oma kodus oma perega on muutunud tõeliseks oma perega olemiseks. Kui me veel Andresega kahekesi olime, siis oli vahel tunne nagu mängiks kodu :) et nagu üksildane vahest.... mitte et meil koos tore poleks olnud, aga no polnud ikka päris pere nagu :)
Aga ehk tulevad jõulud maal järgmisel korral või ülejärgmisel või... ükskord ikka!

Ja elu pahupoolelt ka - ma kutsusin sel härdal jõulupühaööl oma naabritele politsei :( Sest ärkasin kell kolm järjekordse kätši peale. Aasta oleme kannatanud nende sõimu ja nüüd viskas ikka nii üle. Ja minu suureks üllatuseks oli politsei suhtumine... See dispetšer oli juba äärmiselt sümpaatne ja kaastundlik. Ja politsei oli nii vastutulelik, arusaaja ja kaastundlik et nagu oleks jõluvana politseiks kehastunud. Ma pole muidugi kunagi politseid kutsunud ega üldse politseiga eriti kokku puutunud, aga nii head inimest politseimundris kohata oli ka paras üllatus! Lisaks julgustas ta alati politseid kohale kutsuma kui naabrid möllavad, et "me läheme ja hirmutame neid siis natuke, et muidu arvavadki, et võivad karjuda kogu aeg".Sellised lood siis. Seekord ülteks küll, et suur kummardus sellistele politseidele!

reede, detsember 23

Jõulupidu

Täna oli Andrese firma jõulupidu. Nende uues, päris oma kontoris... Andres saigi siis lõpuks selle maja valmis ja soolaleib ja jõul olid koos. Ja sai uues majas pidutseda. Emil Rutiku juhtis seda üritust seal aga no minu meelest polnud see suurem asi juhtimine. Ja Tuberkuloited laulis, aga mingit nuppu oli ilmselgelt üle keeratud või oli ruumi akustika nii halb, aga muusika asemel oli müra. Kui makk mägnima pandi, oli palju lõbusam. Sai süüa ja tantsu keerutada ja oli tore. Aga sellist teemat nagu "rokck" ei soovitaks küll rohkem kellelgi peo teemaks võtta. Liiga ebamäärane ja ei toimi. Aga tore oli ikka.
Ema hoidis Maibritti ja ta oli kohe väga hea laps olnud. Mulle meeldib seegi, et järjest rohkem sõbrunen Andrese kolleegidega ja nende kaasadega ja varsti tunnen end Andrese firmapidudel juba kodusemalt kui enda omadel. Ja taas tuleb tõdeda, et peale seda kui lapse saime, olen kohe palju rohkem tuttavaid ka selles ringis saanud. Sest muidu inimesed nagu ei tule niisama juttu alustama, aga laps on kohe heaks põhjenduseks, eriri kui ta kaasas on, nagu suvepäevadel oli. Ja ma lähen ise ka inimestega juttu alustama, kui tean, et neil väike laps :) Seal üks tore kaasa ütles, et kõik koeraomanikud ja väikeste laste emad on omavahel default tuttavad :))

aa, ja kuna ma ikka ka veel otsapidi käsitööblogide listis, siis kindlasti pean mainima, et seeliku selleks puhuks tegin ise ... aga pilti mul pole ja vist ei tule ka sest minu meelest keegi seal küll pilti ei teinud. ma loodan, et peale jõule saan teha ka käsitöö alase postituse... sest tegelikult ma ikka nokitsen vaikselt vaikselt...

teisipäev, detsember 13

Kiku, sünnipäev, sünnipäev ja kalendritüdruk


Minu väsinud ja tüdinud olek muutus paugupealt rõõmsaks ja erksaks kui Maibrit otsustas minu sõrme oma suhu panna ja ma järsku seal midagi teravat tundsin! Maibriti esimene hammas, või noh, mis hammas, see ikka kiku :) Ma ei tea miks see mind nii õnnelikuks teeb aga no kohe nii hea tuju tuli :) minu väike beebi hakkab suureks saama. Ja roomab kah juba nädal aega :) roomamine on siis see haavatud sõduri roomamine, kus edasiliikumiseks kasutatakse vaid käsi. Jalad ei käi kätega veel üldse sünkroonis.
Ja eile oli jälle Maibriti sünnipäev, nüüd siis laps seitse kuud vana. Tegin uuest tordiraamatust ühe soolase ja ühe magusa tordi - kilutordi ja maasika-küpsisetordi. Mõlemad olid head, kilu oma oli nats parem.
Ja täna käisime ka arstil, paraku polnud laps kasvanud ja juurde oli tulnud ainult 150 g... No on selline närb sööja ja ma ei saa ju toppida ka kui ta suu kinni paneb. Või nutma hakkab. Aga kogenud ema Krista ütleb, et ei tasu muretseda ja need on need teised lapsed, kes püreed isukalt söövad. Ma siis üritan mitte muretseda.
Mis siis veel uudist....
Ketlinil oli laupäeval sünnipäevapidu, Ketlin sai üheaastaseks.
Ja siis käisime veel laupäeval kalendri jaoks pildistamas. Andrese firmal on kombeks teha selline firmakalender, kus töötajate lapsed on kontori hõivanud. Seekord oli meilgi siis asja sellele pildistamisele. Maibrit pandi pildistamise ajaks sahtlisse :)

neljapäev, detsember 8

Sünnipäev


Andres sai esmaspäeval kolmekümne aastaseks. Pidu oli teisipäeval. Esmaspäeval käisime kolmekesi Olümpias Sensos söömas. See on väga minu maitse järgi sisekujunduse ja heade söökidega koht :) Põhiliselt olid seal välismaalased, mis ühe hotelli jaoks on normaalne. Ja välismaalased on ikka nii erinevad eestlastest - eestlased, vaatamata sellele, et sa oled turvahälli tassimisest juba täitsa punane ja higine, trügivad sinust ikka ette ja tormavad mööda nii et vaata et pikali ei kuku. Välismaalased on lapsega naisterahva suhtes ääretult viisakad, kogu olemusega väljendavad suurt sümpaatiat sinu lapse suhtes ja tulevad kohe ütlema kui ääretult ilus laps sul on. Ja no midagi paremat ühele emale ei saagi ju öelda. See ja kõik muud asjaolud tegid esmaspäevaõhtust väga ilusa õhtu.
Aga peost ka. Kuna minu ja seega ka Andrese :)))) arvates on kolmekümnes sünnipäev ikka väga ümmargune ja tähtis ja mees-parimas-eas, siis otsustasime kohe suurelt pidada. Nii et kutsusime palju sõpru, üürisime Seewaldi klubi ja palusime Kalle (Krista mehe ja Ketlini issi) koos Taneliga (Andri) õhtut juhtima. Ja tänu nendele oli meil ülilahe sünna. Ma polegi nii tükk aega nii palju naernud ja külalistel oli ka lõbus. Sest millegipärast, ma ei tea miks, inimesed end tänapäeval enam eriti ise lõbustada ei oska. Minu vanaema ealised ja ka minu vanemate ealised - laulsid ja tantsisid ilma juhtimiseta, aga meie generatsioon on end tööga vist nii ära rusunud, et jaksavad vaid lauas istuda. Aga Kalle ja Tanel panid rahva igasugu lollusi tegema ja täna ma mõtlesin, et kuidas mina julgesin teiste ees kõvasti laulma hakata! Aga no meie võistkonnale oli numbrilaulu võistluses ju punkti vaja... Ja Krista tegi ilusaid pilte nii et on mida meenutada ja vaadata.

laupäev, detsember 3

Kirjutamisest


"Kirjutades on kergem end kellelegi avada, ei ole vaja valvata oma näoilmet ega lasta end eksiteele viia sellest, mida arvad lugevat teiste inimeste näolt. On rohkem aega, et raskesti tabatavate tunnete jaoks täpseid sõnu leida, ei pruugi karta mõistmatut pilku." Käbi Laretei "Otsekui tõlkes" lk 95.
Ma arvan, et mullegi meeldib rohkem kirjutada kui rääkida. Sest räägin ma tavaliselt liiga palju või siis liiga vähe. Palju siis, kui olen turvalises keskkonnas. Tööl koosolekul aga ei suutnud tihti midagi öelda. Just see mõistmatu pilk teisel pool paneb mind tihti oma sõnades kahtlema, halvab mõttekäigu ja see põhiline, mida ma tahan öelda ei koorugi sageli välja. Kui ma kirjutan, siis saan oluliselt täpsemini jutu mõtet juhtida, lauseid sõnastada ja mis kõige olulisem - saan üleliigse ära kustutada, kui selleks peaks vajadus tekkima. Kahjuks ei saa kunagi ära kustutada välja öeldud sõna. Ja vahest on sellest ääretult kahju.
Igatsen taga neid aegu, kui sõprade ja tuttavate vahel veel kirjavahetust peeti. Mitte ei tipitud kiireid ja konarlikke lausejuppe msn-s või ei kirjutatud lakoonilisi e-maile. Vaid kirjutati - pliiatsi, pastaka või sulepeaga valgele, joonelisele või ruudulisele paberile. Tunnen siiani sellist raskesti kirjeldatavat tunnet ku võtan valge paberi ja pliiatisi, et alustada kirja lähedasele inimesele. See on hea tunne. Ja kui palju üks käsitsi kirjutatud kiri väljendab... Käekirja muutumine, mahakriipsutatud sõna, kirjale kukkunud pisara jälg... need annavad sõnadele veel poole juurde. Miks me kirjutame nii vähe?!

PS. Ükskord otsustasin oma mehele, kellega ma siis juba koos elasin, kirja kirjutada. Litsalt tuli selline elev mõte. Ma ei mäleta enam täpselt millest ma kirjutasin. Aga see kiri läks "pikal" postiteel kaotsi - meheni see kunagi ei jõudnudki. Ju siis pole kirjadele ette nähtud jõuda tagasi sinna kust nad posti pandi. Ju võttis kirjatuvi selle endale. See on siiani ainuke kiri, mille ma talle kirjutanud olen. Ja käsitsi kirjutatud kirja ju uuesti välja printida ei saa...