Esimese mai romantika

Me saime Andresega tuttavaks volbriööl. Üheksa aastat tagasi. Kuna tutvus sai sobitatud peale südaööd, siis loeme oma tutvumise kuupäevaks esimest maid. Kui meil esimene aasta täis sai, oli esimesel mail suurepärane ilm. Nii soe, et õues sai lühikeste varrukatega olla. Otsustasime linnast välja loodusesse sõita. Ma ei mäleta, kas me ka midagi head kaasa võtsime ja rohelises sõime, aga pilti tegime küll. Järgmisel aastal mõtlesime, et kui eelmisel aastal sai esimene mai niimoodi mõnusalt looduses veedetud, et miks siis mitte ka seekord. Siis võtsime juba piknikukorvi ka kaasa. Niimoodi juurdus meie esimese mai pikniku traditsioon. Igal aastal, olgu mis ilm tahes, oleme esimesel mail piknikku pidanud. Mitte kunagi pole sadanud, temperatuur on olnud aga seinast seina ja tavaliselt on üsna tuuline. Tegelikult, ühel aastal sadas. See oli siis, kui olid minu vanaema matused ja piknik lükkus edasi kolmandale maile. Lükkus edasi siis loomulikult matuste tõttu.
Meil on olemas selline fail nagu "Esimese mai pikniku nimekiri". Siis ei pea alati uuesti mõtlema, et ega midagi maha ei jäänud. Sellel aastal olime maal ja nimekiri linnas, kohe jäid pooled asjad maha :)
Teine asi, mis meil alati olemas, on 97 aasta vein. Andres ostis kunagi suure laari kokku ja nüüd siis igal aastal avame ühe pudeli. Kahjuks ei ole meil korralikku veinikeldrit, nii et ei tea mis sellest veinist 20 aasta pärast saab. No päris lasnamäe korteris me ka seda ei hoia muidugi.
Alati käib esimesel mail ka suur piknikukoha otsimine. Tavaliselt oleme juba lootust kaotamas, kui leiame järksu mõne väga armsa koha. Eriti ootamatu oli esimene mai Prahas. Mina olin valmis juba meie traditsiooni jätkama linnapargis, aga Andres ärgitas ikka sinna mäkke ronima. Kes Prahas käinud, see teab, et keset linna on seal selline roheline mägi. Mäkke ronimine võtab isegi kergelt võhmale, aga see on selline täielik roheline oaas keset linna. Istud mäe veere peal, ümberringi aas ja võililled ja mesilased ja vaatad alla linna peale. Super! Kohalikust vinoteegist leidsime isegi 97 aasta veini :)
Sellel aastal olime esimesel mail siis kolmekesi. Eelmisel aastal olime ka tegelikult, aga Maibrit oli veel viimaseid nädalaid kõhus peidus. Kahjuks oli sellel aastal hirmus tuul ja Maibriti pärast ma ei julgenud kuskile mereäärsesse kohta minna. Otsisime ja otsisime, kõhud läksid järjest tühjemaks ja tühjemaks, lõpuks leidsime metsatuka tagant pisikese järvekese. Koht oli armas, aga ilm oli kahjuks üsna jäine ja käed hakkasid lausa külmetama. Kuna olime ikka täitsa metsas, siis ei saanud sellel aastal ka lõket teha ega grillida, nagu tavaliselt. Arutasime, et kui traditsiooni poleks, siis vist sellise ilmaga küll kuskil õues ei sööks. Maibrit oleks äärepealt meie lühikese pikniku maha maganud, õnneks ärkas ikka üles ja vähemalt pildile sai. Muuseas, meil on täitsa esimese mai album olemas :)