Tavaliselt ärkame me hommikul Maibritiga alati heas tujus. Minu tuju läheb eriti heaks veel siis, kui Maibrit oma pudru korralikult ära sööb. Peale seda läheb aeg lennates kuni Maibrit magama läheb. Kui Maibrit magab, siis mina tavaliselt teen süüa, koristan või teen midagi kasulikku. Nii kulgeb meie päev õhtu poole ja lõpuks kui issi koju tuleb, siis olen ma juba päris väsinud ja vahel ka tüdinud. Mitte lapsest ega toimetamisest, aga lihtsalt, tahaks natuke niisama olla. Ja nii huvitav kui see ka pole, nendel õhtutel, kui Andres Pärnus või kuskil mujal tööl on ja koju ei tule, siis mul sellist tüdimust ja väsimust eriri ei tule. Kuna pole kellelegi loota, siis olen tugev ja vapper :) Aga kui on parajasti see päev, mil Andres koju tuleb, lähen ma tavaliselt kuskile. Näiteks supermarketisse süüa ostma. Paar korda olen kinos käinud. Vahel lähen kaubanduskeskusesse midagi vajalikku ostma. Vahel pole vaja ei midagi vajalikku ega toitu ja kinno ka ei saa/ taha minna. Siis lähen viidan aega põlatud viisil - lähen niisama mõnda mõnusasse poodi ja vaatan ilusaid asju. Seda kõike siis, kui me oleme linnas. Ja tavaliselt juhtub seda paar korda nädalas. Pooltel õhtutel on Andres lihtsalt Pärnusja koguaeg ei viitsiks ka. Aga praegu me oleme maal. Mis tähendab, et tuleb välja mõelda muu meelelelahutus. Aiatööd teen siis kui Maibrit magab. Jalutan siis, kui on vaja Maibriti magama suigutada. Mere äärde minemiseks on liiga külm. Niisiis on mul uus meelelatutus - Andrese arvuti kaasa ja Roostale wifi levialasse. Kõige mõnusam koht levialas on Roosta kohvik, siin saab piimakohvi ka. Pealegi on siin inimesi, nii et tekib tunne, et ma olen kohe väga "välja" tulnud. Ja ma pean tunnistama, et kino kõrval on selline meelelahutus üks paremaid. Ma läksin teel siia Roostale kohe nii elevile, et mõtle, ma saan internetti ja kohvikusse jne :) Noh, maainimeseasi:) Ja kui ma koju tagasi lähen, siis ma olen jälle palju parem inimene:)
7 kommentaari:
Heh, ma tean küll seda tunnet. Väsimus ja tüdimus ja abile lootmine on kuidagi eriti lihtne tulema, kui ON, kellele loota. Ma olen neil õhtutel, kui kaasa kodus, vahel kohe suisa turtsakam... noh, nagu märguandeks :P Aga kui ikka kellelegi loota pole, sujub kõik nagu iseenesest, sest no mida kiiremini ja sujuvamalt asjad korraldada, seda parem...
haaa haa haaa. kes alles eelmises postistuses kirjutas, et minge aga kõik metsa. ja ise nüüd juba õhtuti põgened kohvikusse.
aga ma sain ka vastuse, mis paar päeva tagasi tekkis. nimelt tundsin huvi, et kuidas te saate maal olla, kas teie isa tööl käima ei pea. sain vist aru nüüd, teil mingi teistsugune süsteem...
tegelt tahaks ise ka rohkem maal olla....
noh, roosta asub vägagi metsa sees, ja maju seal ümber peale kämpingumajakeste eriti ei ole, nii et ... kes käind, see teab:)
vanasti oli seal üldse peaaegu inimtühi rand ja piiritsoon.
Tuksi rand (see rand, mille juures Roosta puhkeküla on) on minu arvates kõige mõnusam rand üleüldse :) (ja eriti hästi meeldis ta meie perele just sellel ajal kui seal midagi ei olnud ;))
Sõitsime täna sealkandis lihtsalt ringi ja mõistatasin omaette et ei tea, millises majakeses...
ma tunnen ka õhtuti sama asja, et tahaks no kasvõi üle tee prismasse minna. ja õksi. olin viljandis oma ema juures siis käisin isegi solaariumis, täitsa üksi muide. aga siin on marek oma töööpäevast õhtuks nii väsinud, et uinub pärast esimest mängu mirteliga. teevad kuku-kuku mängu teki all ja ükshetk mirtel üksi kukutab ja isa põõnab südamerahus. aaa nüüd ostsin marekile vitamiinid, sest tundub, et minu valmistatud värskest salatist talle vitamiiinideks ei piisa ja päikest ju ka pole.
teile mõnusat olemist maal!
See kellelegi lootmine vs vapper olemine ... elsa jutt oleks nagu täitsa minu kirjutatud :-) Kui on, kellele kurta, kelle nähes viriseda, siis seda ju peab tegema. Aga ma arvan, et viriseda on ka vahel vaja, sest siis on see ka tehtud ja järgmine õhtu võib jälle tubli olla. No et ikka asi tasakaalus oleks.
Postita kommentaar