Ma olen juba üsna ammu loobunud oma lapse kasvatamisest raamatu järgi. Või võrdlemisest teiste lastega. See tekitab asjatut stressi ja muret. Aga vahel ma ikka loen huvi pärast, mida raamatus arvatakse kasvatamisest ja mida teised samaealised lapsed „oskavad”. Ühes raamatus kirjutati, et kui laps on natuke alla aasta, siis on kõige parem last iseseisvalt sööma õpetada sest hiljem „võib tal tekkida iseseisvalt söömise suhtes vastuseis”. See tegi mind pisut murelikuks. Sest Maibrit keeldus ise söömast. Nuttis taldriku taga, kui mina talle süüa ei andnud. Kui lusika kätte võttis, siis ainult vehkis sellega tühja ja kui ma tahtsin natu-natukenegi suunata lusikat tema käes kausi poole, siis tuli üks suur kisa ja lusikas visati põrandale. Kuidas ma siis õpetan seda „sobivas eas” last sööma? Mul hakkas juba pisikene meeleheitekene tekkima. Mis sest et ei ole vist olemas ühtegi täiskasvanud inimest, kes ise süüa ei oskaks.

Otsustasin selle ülesande Andresele jätta. Sest vaatamata minu järjepidevatele ponnistustele ei hakanud Maibrit liigutama lusikat trajektooril taldrik-suu, vaid arvas, et lusikaga on hoopis toredam dirigenti imiteerida. Andres võttis väljakutse muretult vastu. Ja nii uskumatu kui see ka pole, läks paar –kolm Maibriti söögikorda Adrese seltsis ja Maibrit hakkaski ise sööma. Ma ei tea kuidas Andres seda saavutas. Aga laps sööb nüüd ise. Üliaeglaselt ja suurte kadudega ja meeletu jõuvarude raiskamisega, kuna lusikale jääb umbes veerand lusikatäit, aga sööb. Ise. Hurraaa!!!