Laupäeva õhtul sattusin lugema Noarootsi valla lehte ja avastasin, et pühapäeval on meie Rooslepa kabelis jumalateenistus.Rooslepa kabel nägi kuni eelmise aasta oktoobrini välja enam-vähem nagu Pirita klooster - müürid olid püsti aga ei muud. Tänu aga Rootsi kuninga toetusele ja valla ettevõtlikusele otsustati kabel taastada. Kui ma sügisel linnakodus olles nägin AK-st uudist taastatud Rooslepa kabelist, siis hõiskasin ja plaksutasin suurest rõõmust. Kõik mis puudutab meie koduvalda läheb mulle väga korda ja eriti muidugi kabeli valmimine. Kui külas on kirik ja põlisasukad (mitte suveuntsantsakad, nagu meie), siis küla elab. Rooslepa kabel on meile parajasti nii ligi, et kirikukellad kostavad meie õuele.
Nii ma siis tankisingi Sandri kõhu täis ja jätsin Andrese lapsi hoidma ning läksin rõõmsalt kabelisse. Juba kaugelt rõõmustas mind tihedalt täispargitud parkla - inimestele läheb kirik korda. Kui ma aga ligemale jõudsin ja nägin et kõikidel autodel on rootsi numbrimärgid, läks asi kahtlaseks. Kabelise selgus, et jumalateenistus on rootsi keeles, paraku. Kabel ise oli paksult rootslasi täis. Esimest korda elus tundsin ma ennast Eestimaa pinnal kui välismaalane. Sest nagu ma äsja avastasin, elasid siin Noarootsis kuni teise ilmasõjani eranditult rootslased ja seda juba 700 aastat! (Ma kujutasin ette, et neid oli palju vähem ja aeg lühem.) Alles hiljuti käis meil üks rootsi daam külas, kes ütles, et selle maja esimene peremees oli tema onu. Meie maja ei läinud tagastamisele ainult sellepärast, et eelmine omanik oli selle kolhoosi käest ostnud. Sisuliselt oleme nagu kährikud mägra majas.
Peale seda, kui ma lugesin Rannarootsi muuseumis põhjalikult Noarootsi ajaloo kohta ja kui ma istusin oma kodukabelis ja ei saanud jumalateenistusest mitte ühtegi sõna peale "Jeesus" aru, on mul meie kodukoha suhtes tekkinud hoopis teine tunne. Kaastunne kõikide nende rootslaste vastu, kes pidid kunagi oma kodud jätma ning aastakümneid hiljem leidma need varemetes. Süütunne, et maja, kus meie elame, kuulub moraalselt hoopis selle rootsi onu järglastele. Tunne, kuidas on olla pisut autsaider oma kodumaal ja oma külas - kabelist väljudes hakkasid kõik omavahel elavalt rootsi keeles vestlema ja kõik tundsid kõiki. Aga mina seisin täiesti üksi ja kuulasin, kuidas kirikukellad löövad ja vaatasin, kuidas õhtupäike paistab kalmistule ja kui hästi sobivad jalgrattad kabeli kiviaiale toetuma.
Ning kabelis istudes ja rootsikeelset jutlust kuulates küpses plaan minna sügisel rootsi keelt õppima. Ma ei ole kunagi mõistnud neid venelasi, kes on Eestis elanud aastakümneid ja ei oska sõnakestki eesti keelt. Meie elame siin maakodus juriidiliselt küll Eestis, aga ajalooliselt ja kultuuriliselt ikkagi nagu Rootsis. Pealegi on suur tõenäosus, et me saame endale lähitulevikus rootslastest naabrid. Pealegi on minu lapsepõlvesõber Soolavarese Tjorven koos oma sõpradega rootslased. Ning minu palavalt armastatud Ingmar Bergman samuti.
Väiksena lummas mind alati see kohanimi - Noarootsi. Mõtlesin, et ei tea kus see küll asub ja eks ta üks väga eriline koht ole, kui tal selline eriline nimi on. Nüüd siis tean, et on tõesti eriline. Nii rootslaste pärast kui ka kodu pärast.
4 kommentaari:
mul on rooslepa kalmistule mõned esivanemad maetud.
rootslastest on mõnes mõttes muidugi kahju. kuid enamjaolt läksid nad vabatahtlikult, nagu suurem osa eestlasigi. eks see oli selline "vaba valik", et kas lähed ise üle mere või viiakse siberisse...
samas on paljud rootslaste majad väga heas korras tänu nendele, kes neis majades sees elasid ja kõike lagunemast hoidsid. ning paraku-paraku, neist majadest peale 50 aastat loobuma pidid, saamata suurt tänu selle eest, et maja asemel varemeid polnud. palju neid varemeid üldse tagasi saada tahetigi...
meie suvekodu naaber on näiteks üks väheseid rootslasi, kes üle mere ei läinud ja oma haige ema eest hoolitsema jäi. nüüd tulid rootsist sugulased ja võtsid talt pool maja käest ära ning panid üsna krõbeda hinna eest müüki...
igaljuhul, minu mõte on see, et sõjas ei kannatanud ainult rootslased, ja nüüd nende ees end kuidagi abstraktselt süüdi tunda küll pole vaja.
jah, ma tean, see on kogu rahva traagika. aga lihtsalt nähes neid nii hulgakesi koos ja teades, et nad kõik on läinud, tekitas kuidagi sellise tunde... eks neil, kes siberisse läksid võis veel hullem olla, sest eetirootslasi võeti "kodumaal" üsna hästi vastu.
ega siin polegi tegelikult mingit süüd või süüdlast, lihtsalt sellised hetkeemotsioonid...
minul on mingi eriline tunne Rootsi vastu. Arvatavasti seetõttu, et elasin seal mõnda aega. Õppisin keelt, kuid seal olemise aeg jäi natuke napiks, st. kasutada seda eriti ei saanudki. Kuid sooviks on siiski rootsi keelt edasi või siis uuesti õppida, kuigi hetkel olulisem on vene keele õppimine. Seega kui vanaks saan, alustan taas rootsi keelega. Aga Noarootsi on minu meelest imeilus koht, kus elada.
sinu lugu tuletas mulle meelde abikaasa "vanad", kes aeti 10 aastat tagasi oma kodust setumaalt välja. see on see setumaa, mis jäi venemaa poole peale. igal aastal tulevad nad sügisel nn äratulemise päeval kokku ja ... neil oli küll ka koht kuhu tulla, aga kodu on kodu, eriti vanadele. vanavanaema tähistas 90. juubelit paar nädalat tagasi ja lauas räägiti enamus ajast kodust.
Postita kommentaar