Pages

pühapäev, juuli 29

Sandri sünnipäev - kaks kuud

See on vist seaduspärasus, et esimesest lapsest tehakse tohutult pilte, tähistatakse igat võimalikku tähtpäeva ja külvatakse mänguasjadega üle. Järgmise lapse puhul ollakse aga hoopis tagasihoidlikumad. Ja veel järgmisega veel tagasihoidlikumad jne. Meil on küll nii, et Maibritist on meeletu kogus titepilte, Sandrist aga palju vähem. Sünnipäevi oleme nüüd küll mõlemal korral tähistanud, aga ise me enam mänguasju küll ei kingi (niikaua kuni ta ise sellest veel suurt aru ei saa). Kingitusteks sai ta esimeseks sünnipäevaks tudukombe ja teiseks tordi. See on vist rohkem nagu lapse mõnitamine, eks.
Aga Sandri teist sünnipäeva tähistasime vägevalt. Sõbrannad arvasid selle heaks põhjuseks olevat, et külla tulla ja võeti kaasa kõik omad ja peaaegu-omad lapsed. Saabus Krista koos Ketlini, Keit-Liisi ja Helenaga, tädi-Helena koos Genevraga. Kohapeal olid juba tädi Anni ja onu Inno. Hommikul isegi laulsime ja issi käis koos Maibritiga lilli korjamas. Päeval käisime rannas ja julgemad tüdukud käisid ka ujumas. Tuul oli rannas selline, et äärepealt oleks kõrvad minema puhunud. Kogu rand oli surfajate päralt.
Tagasi jõudes oli lastel kõhud nii tühjad, et terve pakk viinereid läks loosi enne kui me oma kreeka piruka valmis saime. Õhtul, kui kõik olid ära läinud, tundus maja nii vaikne. Ja väsimus oli nii suur, et vaevalt viitsisin hambaid pesta. Oli tore päev :)


Õde korjas issiga Sandrile lilli
Musi ka
Kalli ka
Tädi ja onu kinkisid Sandrile unepadja
Sõbranjed-kohvitantedPildilt puuduvad issi (teeb pilti) ja Keit-Liis (avastab maailma) ja Sander (magab)

Karupoeg

pühapäev, juuli 22

Raamatututvustus

Taas ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja tellisin endale mõned käsitöö-raamatud. Kui heegeldamiseks-kudumiseks aega pole, siis ma vähemalt vaatan ilusaid raamatuid ja unistan :)


Amazonist tellisin Sasha Kagan'i "Crochet inspiration". Selle raamatuga olen ma väga-väga rahul. Palju igasuguseid mustreid-motiive-lilli, korralikud fotod ja mis eriti hea - mustrid on skeemidena. Mulle meeldib see, et raamatus on palju põnevaid heegelpindasid, mida mu olemasolevates heegeldamise raamatutes ei olnud. Kasutatud on minu jaoks täiesti uusi võtteid ja tehnikaid. Ja palju igasuguseid heegeldatud lilli on ka. Ühesõnaga - ma olen äärmiselt rahul selle raamatuga.Kuna ma olen hetkel nakkunud heegeldamispisikusse, siis tellisin ka teise heegeldamise raamatu, The New Granny Square. Kaanepilt innustas tellima. Vaatasin mööda vähestest tärnidest, mis see raamat lugejate poolt saanud on. Ja raamat osutuski kergeks pettumuseks. Fotod ja kujundus ei tekita erilist soovi seda raamatut vaadata. Siiski leidub ka seal armsaid motiivikesi.
Rahva Raamatust otsustasin tellida Nancy Bush'i "Folk Knittng in Estonia". Olin seda kunagi poes näinud-vaadanud aga polnud raatsinud ikkagi tookord osta. Pealegi tundus mulle nii kummaline, et ma pean tellima USA-st ameeriklanna poolt kirjutatud raamatu eesti käsitööst. See peaks ikkagi vastupidi olema... Olles nüüd aga raamatuga tutvunud, leian, et mõnes mõttes on isegi hea, et mitte-eestlane on selle raamatu kirjutanud - ta näeb asju pisut teisiti ning tõelise ameeriklasena oskab ka meie käsitööd ülistada. Ükski eestlane tõenäoliselt nii vaimustunult meie käsitööst ei kirjutaks.
Aino Praakli Setu kirikinda mustrid polnudki aga raamatud, vaid hoopis voldikud. Olid ka kahtlaselt odavad. Aga mustrid on ilusad selle eest. Nüüd pole muud, kui aga kindaid-sokke kuduma. Jõulud pole ju ka enam mägede taga.
Lisaks tellisin ka Eesti suvekodude raamatu, mis on tõeline maiuspala. Pole veel jõudnud sinna süveneda, aga kindlasti saan sealt nii mõnegi hea idee ärandada. (Triibik, kas Sul ikka on see raamat? :)) )

kolmapäev, juuli 11

Kõige parem rabarberikook


Ükskord õde tegi seda kooki ja ütles, et kui mulle see kook ka ei maitse (ma olen hirmus valiv kookide suhtes), siis ei oska tema enam küll ette kujutada, mis mulle üldse maitseks. Tõesti, see kook mulle maitses, vaatamata sellele, et oli rabarberikook, mis pole just minu lemmik. Nüü olen seda kooki paari kuu jooksul vist kuus korda teinud ja alati saab ta nii kui niuhti otsa. Suussulav ja imelihtne teha. Loodan, et ka marjadega tuleb hea, sest rabarbereid ju sügiseni ei jätku.

Lihtne rabarberipirukas (Rabarberikoogid ja -magustoidud)

Tainas:
150 g võid
3 dl jahu
näpuotsatäis soola
3 sl vett

Täidis:
300 g tükeldatud rabarbereid
1 tl kaneeli
2 muna
1,5 dl suhkrut
30 g võid
1 sl jahu
pealepuistamiseks tuhksuhkrut

Näpi või, jahu ja sool purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sõtku tainaks. Suru tainas vori põhja ja äärtele. Küpseta 200 C juures 10 minutit.
Lõika rabarberid 2 cm tükkideks ja kata nendega koogi põhi. Puista üle kaneeliga (see koht läheb mul alati meelest ära, seega puistan peale, nagu pildiltki näha, aga otse rabarberitele on palju parem). Sulata või. Vahusta munad ja suhkur, lisa sulavõi ja jahu. Vala segu põhjale ja küpseta veel 25 minutit. Puista üle tuhksuhkruga.

teisipäev, juuli 10

Pildikesi

Postkastid
Rookatusetegu
Karikakar, minu lemmik
Noarootsi kirik ja lambad
Lambad
Vanaema tegi Maibritile pärja
Maibrit meie suure kivi peal

esmaspäev, juuli 9

Kodukohast

Laupäeva õhtul sattusin lugema Noarootsi valla lehte ja avastasin, et pühapäeval on meie Rooslepa kabelis jumalateenistus.
Rooslepa kabel nägi kuni eelmise aasta oktoobrini välja enam-vähem nagu Pirita klooster - müürid olid püsti aga ei muud. Tänu aga Rootsi kuninga toetusele ja valla ettevõtlikusele otsustati kabel taastada. Kui ma sügisel linnakodus olles nägin AK-st uudist taastatud Rooslepa kabelist, siis hõiskasin ja plaksutasin suurest rõõmust. Kõik mis puudutab meie koduvalda läheb mulle väga korda ja eriti muidugi kabeli valmimine. Kui külas on kirik ja põlisasukad (mitte suveuntsantsakad, nagu meie), siis küla elab. Rooslepa kabel on meile parajasti nii ligi, et kirikukellad kostavad meie õuele.
Nii ma siis tankisingi Sandri kõhu täis ja jätsin Andrese lapsi hoidma ning läksin rõõmsalt kabelisse. Juba kaugelt rõõmustas mind tihedalt täispargitud parkla - inimestele läheb kirik korda. Kui ma aga ligemale jõudsin ja nägin et kõikidel autodel on rootsi numbrimärgid, läks asi kahtlaseks. Kabelise selgus, et jumalateenistus on rootsi keeles, paraku. Kabel ise oli paksult rootslasi täis. Esimest korda elus tundsin ma ennast Eestimaa pinnal kui välismaalane. Sest nagu ma äsja avastasin, elasid siin Noarootsis kuni teise ilmasõjani eranditult rootslased ja seda juba 700 aastat! (Ma kujutasin ette, et neid oli palju vähem ja aeg lühem.) Alles hiljuti käis meil üks rootsi daam külas, kes ütles, et selle maja esimene peremees oli tema onu. Meie maja ei läinud tagastamisele ainult sellepärast, et eelmine omanik oli selle kolhoosi käest ostnud. Sisuliselt oleme nagu kährikud mägra majas.
Peale seda, kui ma lugesin Rannarootsi muuseumis põhjalikult Noarootsi ajaloo kohta ja kui ma istusin oma kodukabelis ja ei saanud jumalateenistusest mitte ühtegi sõna peale "Jeesus" aru, on mul meie kodukoha suhtes tekkinud hoopis teine tunne. Kaastunne kõikide nende rootslaste vastu, kes pidid kunagi oma kodud jätma ning aastakümneid hiljem leidma need varemetes. Süütunne, et maja, kus meie elame, kuulub moraalselt hoopis selle rootsi onu järglastele. Tunne, kuidas on olla pisut autsaider oma kodumaal ja oma külas - kabelist väljudes hakkasid kõik omavahel elavalt rootsi keeles vestlema ja kõik tundsid kõiki. Aga mina seisin täiesti üksi ja kuulasin, kuidas kirikukellad löövad ja vaatasin, kuidas õhtupäike paistab kalmistule ja kui hästi sobivad jalgrattad kabeli kiviaiale toetuma.
Ning kabelis istudes ja rootsikeelset jutlust kuulates küpses plaan minna sügisel rootsi keelt õppima. Ma ei ole kunagi mõistnud neid venelasi, kes on Eestis elanud aastakümneid ja ei oska sõnakestki eesti keelt. Meie elame siin maakodus juriidiliselt küll Eestis, aga ajalooliselt ja kultuuriliselt ikkagi nagu Rootsis. Pealegi on suur tõenäosus, et me saame endale lähitulevikus rootslastest naabrid. Pealegi on minu lapsepõlvesõber Soolavarese Tjorven koos oma sõpradega rootslased. Ning minu palavalt armastatud Ingmar Bergman samuti.
Väiksena lummas mind alati see kohanimi - Noarootsi. Mõtlesin, et ei tea kus see küll asub ja eks ta üks väga eriline koht ole, kui tal selline eriline nimi on. Nüüd siis tean, et on tõesti eriline. Nii rootslaste pärast kui ka kodu pärast.

reede, juuli 6

7 fakti

Anu ja Signe andsid teatepulga.
kirjuta endast 7 fakti ja anna samasugune kutse edasi 7-le blogijale
1. Ma ei joo mitte iialgi hommikul kohvi. Ainult teed. Kui üleüldse päeva jooksul kohvi joon, siis teen selle nii lahja, et ema kutsub seda kohvikannu loputusveeks.
2. Mulle üldse ei meeldi päevitada. Kui võimalik, siis istun alati varjus. Seetõttu olen tavaliselt suve lõpus valge nagu kartuliidu ja pean vastama väga tihti küsimusele "kuidas sa nii valge oled".
3. Mul on hull komme tassida endaga palju asju kaasa. Kui läheme näiteks kaheks päevaks kuskile sõitu, siis peab mul alati olema kaasas riideid igaks ilmaks, käsitöö, lugemist, midagi head süüa, vanasti ka CD mängija. Ilma kotita ma ei oska üldse linnas käia, kogu aeg käib jutt südame alt läbi, et "appi, kuhu ma ma koti jätsin".
4. Oskan ujuda vaid selili.
5. Mulle üldse ei meeldi sporti teha.
6. Mis mu hinge puudutab, see ka pisara silma toob. Nii hea, kui halb.
7. Hingeliselt tunnen ennast kõige paremini pühapäeviti peale jumalateenistust. Kahjuks pole väga ammu kirikusse jõudnud. Ei kujutaks oma elu ilma kiriku ja koguduseta (Kaarli) ette.

Oma seitsmest faktist võiksid kirjutada sõbranna Ingrid, Helenneleh, Elsa, Karumammi, Nipet-Näpet-Ingrid, Paranka, Helena

teisipäev, juuli 3

Teine mina


Ma ei tea, mis see on, aga ma olen siin maal hoopis teine inimene. Endal on ka juba imelik. Tegelikult on need pisiasjad, mis on teistmoodi, aga ikkagi - ma ise ikka üllatan ennast.
Esiteks, ma olen siin palju rahulikum. Ei lähe üldse nii ruttu närvi. Isegi ei pahanda, kui külalised tulevad täiesti ettehoiatamata, mis minu arvates ei ole üldse tore (sest mina pole selline korralik inimene, kellel on kogu aeg toad korras ja tuulutatud ning midagi lauale panna - ma pean enne külalisi ikka ette valmistama, et saaks neid nii vastu võtta, nagu mulle meeldib).
Teiseks, ma täiesti naudin maal söögitegemist. Mulle meeldib seda ka linnas teha, aga siin maal on kohe eriline fiiling. Teha siin maal midagi head süüa tundub mulle luksusena. Ma võiks kohe iga päev kooki teha!
Kolmandaks, ma võin lõputult teed juua ja Kaera-Antsu küpsiseid süüa. Ma polegi kokku lugenud, mitu kruusi teed ma päeva jooksul joon. Ema tuli külla ja tõi kohe kaks pakki Kaera-Antsu. Sest neid kulub palju. See ohjeldamatu teetamine-kohvitamine tabab ka minu õde, kui ta maal on.
Neljandaks, mulle meeldib siin maal ka muid majapidamistöid paju rohkem teha, kui linnas. Mul on kohe selline perenaise tunne siin.
Viiendaks, ma ei virise Andrese kallal ka nii palju. Kui ma vaatan, kuidas ta siin muudkui niidab ja tassib, kopsib ja rassib, siis tekib kohe selline uhkusetunne tema üle.
Ja nii edasi.
Ma hakkan juba mõistma neid inimesi, kes räägivad, et linnas on närviline elada. On vist jah. Igastahes maal on rahulik.

PS. Just praegu käisin vankris magavat Sanderit kussutamas ja vaatasin, et meie maja pääsukesepojad õpivad lendamist. Ja üks pojake on õnnetult rohu sisse kukkunud ja üritab välja rabeleda. Ja tema ema istub seal kõrval ja on sama abitu. Oh, pääsukesebeebide eest hoolitsemises jään ma nüüd küll hätta. Lähen vaatan natuke hiljem, ehk saab ikka ise välja. Muidu peab vist tõesti appi minema. Ülejäänud kolm pojakest istuvad nagu kukununnud pesa äärepeal.