Kui Maibrit sündis, siis olin ma kindel, et mina talle küll lutti ei anna. Et milleks. Aga kui Maibrit sai ühe kuu vanuseks, siis millegipärast, ei mäletagi miks, me ikka proovisime, et mis ta selle luti peale kostab. Ja meeldis talle küll. Ja meile meeldis ka. Sest nüüd aitas lutt meil Maibritti lohutada ja enam ei pidanudki me kussutamismaratone tegema. Lutt suhu ja varsti laps juba tudus. Nii muutuski lutt Maibriti igapäevaseks kaaslaseks. Kui Maibrit sai aastaseks ja enam tissi ei saanud, siis oli lutt täiesti hädavajalik öösel, kui ta vahel nutma hakkas. Lutt suhu ja oligi vaikus.
Siis hakkas vaikselt tekkima küsimus, et kui kaua see lutitamine kestab. Mingil hetkel ta autos enam lutti ei vajanud, seega oli lutti vaja vaid magama jäämiseks. Ja ausalt öeldes, mind see lutt üldse ei häirinud. Seega ma ei teinud ka erilisi pingutusi, et lutt ära kaoks. Mõtesin vahel küll, et nii suur tüdurk juba ja ikka veel lutitab, aga kuna mu oma õde olevat lutitanud nelja või viie aastani, siis mõtlesin, et pole hullu. Vahest ikka tegin juttu, et paneks luti ära, aga Maibrit polnud nõus ja sinna see jutt jäi.
Kuni üleeilseni. Andres, keda lutt palju rohkem häris, kui mind, otsustas Maibritga pisut rääkida sel teemal. Ja kui Maibrit hakkas magama jääma, siis kutsutigi mind vaatama, kuidas lutt oli üle voodi serva visatud ja Maibrit rääkis rõõmsalt, et lutt on titadele nagu Sander. Ja jäigi ilma lutita magama.
Järgmisel päeval, kui ta lõunaunele hakkas minema ja ma soovitasin tal luti jälle põrandale visata, ütles Maibrit, et ei, prügikasti tuleb visata. Ja läks ning viskas oma luti prügikasti. Ja rohkem pole meie majas lutist räägitud.
Väljaarvatud täna õhtul, kui peale unejutu lugemist Maibrit tunnistas, et ta oli voodi alt ka oma teise luti üles leidnud ja et ta viskas selle ka prügikasti.
7 kommentaari:
Pilt on hästi tore. Ju oli õige aeg igatepidi loobumiseks. Hea, et see nii lihtsalt läks.
Mial viisid kunagi hiired luti minema ja siis ta mõnikord nüüdki meenutab, et ei tea kas hiirelastel ta lutt võiks veel alles olla...
Lutt rikub hambad ära, esimesed hambad lähevad ettepoole viltu.
ehee, meil oli nii, et ma olin teise lapsega täiesti kindel, et temale ma ikka annan luti, et oleks vahetevahel kergem, aga ta sunnik lihtsalt ei võtnud ühtki omaks :D Küll ma ikka tassisin neid erisuguseid koju, aga ükski ei sobinud. Seega meil lutist võõrutamine jäigi teise lapsega ära. Ega see samas ei tähenda, et tal sarnast asendustegevust poleks, nimelt kraabib tema innukalt minu kaenlaauku. ja tead, see on palju hullem kui üks normaalne luti imemine :D
see mis ma tegelikult tahtsin öelda, on see, et vat kui oluline on leida õige moment ja ajastus. Tore, et teil nii kergelt läks
Väga tubli tüdruk!
Meie saime alles nüüd lahti. Tüdruk loobus ise. Kuu aega oli lutt ainult öösel ja ühel õhtul plika enam ei küsinud ja ma ei pakkunud ka... Ma kohe nii rahul, et meie laps nüüd lutivaba on. Meil oli vastupidi.. mind häiris see rohkem, kui issit.
Palju õnne! ;-)
Ja see on nüüd küll selline lahe lugu, mida Maibrit veel lastelastele rääkida saab :-)
meie tüdruk ei tahtnud ka lutti, kuigi tõime talle igasuguseid. nüüd ta aeg-ajalt närib neid, kui igemed sügelevad. Aga selle eest olin mina talle luti eest kuni aastani, kui ootamault oli tissist võõrutamine minu enda jaoks palju raskem kui talle. Ühesõnaga läks see sellest loobumine talle ootamatult lihtsalt ning ja mul on nüüd, mil Adele on 1.4 aastane, isegi hea meel, et me lutita hakkama oleme saanud. Aga teie lugu on vahva!
Tere päevast Krentu! Ma olen Outi Vantaalt Soomest. Kas sa tead löng-kauplust Pärnu mnt 46, Tallinn, lähedal Kosmos-Kino? Kas sa tead nimi vöi telefon numbrit? Tänän vägä! outimarja @ yahoo.com
Postita kommentaar