Tagasi maal

See on nüüd juba kolmas nädalavahetus, mil me jälle maal oleme. Mis teha - kevad on käes ja linn muutub ahistavaks. Ja maal näeb seda kevadet ju hoopis teistmoodi.

Nüüdseks on peaagu lõppenud ka minu koristusmaraton. Puukoid ja hiired olid talvega oma töö teinud ja kõik kohad olid puutolmu ja hiirepabulaid täis. Seetõttu tuli koristamine ette võtta korralikult - isegi raamatud kloppisin ära ja kõik kapid pesin seest puhtaks. Rääkimata nõudest, põrandatest, riiulitest. Kui keegi viitsiks veel aknad ka ära  pesta, siis oleks täitsa esinduslik kodu kohe :)

Eelmise aasta "kevad maal" jäi mul vahele, sest olin ju veel viimast kuud suure kõhuga ja jaksasin vaevalt kodu koristamisega hakkama saada. Seda enam on aianduspisik sellel kevadel võimust võtnud. Läksin poodi natuke seemneid ostma aga tulin tagasi õunapuu ja väga paljude seemnetega. Andres kaevas mu peenramaa ka suuremaks, nii et loodetavasti saab nii herneid kui tilli kui lilli maha külvata. Reedene päev ongi mul peenarde tegemiseks ja külvamiseks planeeritud. 

Piparmünt on juba nii suur, et saab teed teha. Ja homme-ülehomme saab ka rabarberikooki. Sead olid küll kõik rabarberid talvel üles tuhninud, aga tundub, et rabarberile meeldiski väike tuulutus - vintsutustest hoolimata kasvavad nad mühinal.

Kui me Andresega peale esimest sellekevadist maal veedetud nädalavahetust linna sõitsime, siis terve tee rääkisime ees ootavatest töödest ja plaanidest. Tööd on siin tohutult ja tundub, et kõik on omavahel nii seotud, et ei tea, kust otsast seda kuhja harutama hakata. Väga oluline on teha ka mingi umbmääranegi plaan, sest muidu kas ei tee midagi või rabeled huupi. Ning muidugi ei tohi ära unustada kõige olulisemat - maakodu on meie jaoks koht, kus töö tegemisest rõõmu tunda; kus nautida looduse ilu; kus lastel on võimalus lihtsalt õues olla; kus me võime teetass käes mööda õue jalutada ja tunda mõnu sellest, et nii palju toredaid ettevõtmisi on veel ees.