Aastane Sander

28. mail sai Sander aastaseks. Aeg lendab! Tundub, et Sander saab ka ise aru, et aastane poiss pole enam mingi titt, igastahes käitub ta üsna suure poisi moodi. Kisa teeb enamasti vaid siis, kui kõht on tühi. Ja sööb ta mehiselt. Kaks korda rohkem, kui Maibrit. Ei põlga ära peaaegu ühtegi rooga, endiselt on tema lemmik püreesupp.
Kõndima hakkas Sander 13. mail, nii et üheteistkuuselt. Nüüd vudib juba üsna kenasti, muru peal käimine vajab veel harjutamist. Hiljuti mõistis Sander, kui tore on turnimine ja ronimine. Nüüd ronib ta kärmelt ka diivanile, nii et emme kudumistöö või arvuti on pidevalt ohus. Rääkimata sellest, et maha ta loomulikult ei oska ronida, seega tuleb teda turnimisretkedel turvata.
Tissitamise lõpetasime ära juuni alguses. See läks oodatus palju-palju kergemini. Esimesel ööl Sander küll tihkus umbes tunnikese, aga järgneval ööl kahanes tihkumine veerandtunniseks ja kolmandal ööl magas ta ilma probleemita. Kuna lõpetasime tissitamise järk-järgult, siis polnud ka minul mingeid vaevusi. Ausalt öeldes imestan ma siiani, kuidas meil see asi nii lihtsalt läks, sest sõi ta ju igal ööl umbes kolm-neli korda.
Magama läheb Sander umbes kümne-üheteistkümne ajal ja tõuseb poole üheksa-kümne ajal. Magab ta oma võrevoodis, uinumiseks pean tavaliselt laulma. Tal on oma lemmiklaulud, mida ta tahab kuulata ja need pole üldse mingid unelaulud. Päeval magab üks kord umbes kaks tundi järjest.
Endiselt on Sandri suurim sõber Maibrit. Sest emme pole ju Sandrile eriti temavanuseid lapsi tutvustanud.... Aga Maibritiga sujuvad mängud üha ladusamalt. Iseseisvalt oskab Sander päris hästi palli visata ja rõngaid torni otsa laduda. Ma ei tea, kas see on mingi teise lapse sündroom või mis, aga ma ei kannusta Sandrit peagu üldse igasuguseid oskuseid omandama. Tundub, et kui aeg küps, siis hakkab ta ise kõike tegema. Mäletan, kuidas ma kaheksakuusele Maibritile muudkui neidsamu rõngaid kätte andsin, et ta neid torni otsa laoks. Tema aga viskas rõnga laias kaares minema. Nüüd andsin rõnga aastasele Sandrile ja peale teist ettenäitamist paneb ta selle ise torni otsa. Nii et mõttetu on lapsi liiga vara "treenima" hakata.
Sandril on ka palju hüüdnimesid. Mina kutsun teda vist ainukesena Sandriks. Maibrit kutsub teda Sanniks, selle nime pani ta Sandrile ise, kui teda sünnitusmajja vaatama tuli. Andres ütleb enamasti Sander-Poiss. Vanaema kutsub teda Sannu-pojaks. Siilipoisiks kutsume teda aeg-ajalt kõik, see nimi on tulnud ühest lastelaulust, kus tegelane on siilipoiss Sander. Seda laulu on ta alati nõus rõõmsalt kuulama, ükskõik, kas siis emme, issi või Maibriti esituses.
Sander kaalus viimasel arstivisiidil 10,370 kg (Maibrit kaalus sama palju kaheaastasena) ja oli 77,5 cm pikk. Ütleb "emme" ja "aitäh". Hambaid on kuus ja nendega on vahel nii tore emmet-issit näksata!
Selline ta siis on, meie kallis Siilipoiss! Rõõmuks kõigile :)