Pages

esmaspäev, juuni 29

Lihtsalt elukesest


Ma olen nüüd tükk aega hoogu võtnud, et kirjutada sellest, kuidas meil siin maal läheb. Aga ikka ja jälle jääb kirjutamata, sest tundub kuidagi imelik rääkida nii loomulikust ja iseenesest mõistetavast asjast. Sest just nii see meie maaelu mulle tundub.
Peale seda, kui me sügisel suure otsuse tegime ja siia jäime, hakkasin ma ootama, et millal tuleb siis see aeg, kus ma küüntega ust kraabin ja linna tahan :) Aga ei tulnudki sellist :) Tuli hoopis ilus soe sügis ja tohutu õunasaak. Siis juba varsti jõulud, siis natuke pimedat aega koos suure kevade ootusega. Ja oligi kevad. Mind paneb kohe täitsa imestama see, kuidas isegi need ebamäärased sompus ja porised aastaajad tunduvad maal täiesti talutavad. Peale seda, kui ma nägin, kui tohtult palu õunu võib üks puu anda, tundus täiesti loogiline, et peab olema ka aeg, mil see sama puu puhkab. Aeg, mil kogu loodus puhkab, et siis kevadel meid taas oma õite ja rohelusega premeerida - et pidasime vastu ilma nendeta. Linnas tundus mulle see pori-aeg juskui karistusena.
Jaanuarist hakkas Maibrit ka valla lasteaias käima. Seal on kokku 24 last ja kõik nad on ühes rühmas. Nii nagu suured maainimesedki, on ka maalapsed minu meelest palju rahulikumad. Kogu lasteaed tundub selline pingevaba atmosfääriga mõnus koht. Maibrit tahab sinna alati minna ja eks see näita ka midagi. Ja kui on selline pisike lastead, siis juhtub üsna tihti, et söögiks on neil pannkoogid või kook. Emadepäevaks tegid kõik lapsed emadele kadakapuust seibidest (mis kasvataja mees välja saagis) kuumaaluse ja volbriööl olid pooltele lastele tehtud mini-luuad. Linnas tekib isegi pajuutude leidmise-korjamisega probleeme :) Lasteaial on ka suur-suur hoov ja buss, mis õhtul lapsed mööda valda kodu-teeotstele jaotab.
Eks paljuski tänu lasteaiale olen ma vaikselt-vaikselt ka valla inimestega suhtlema hakanud. See tekitab rohkem omainimese tunnet ja varsti ehk tunnengi end juba nagu kohalik mitte "linnast tulnud". Meil on nüüd ka uus aktiivne külavanem, kes juba esimese külakoosoleku kokku kutsunud ja tundub, et kui me ise ka kenasti algatusvõimet üles näitame, võib siin ehk üht-teist ka ära teha. Tegelikult on ikka tore, kui sa oma naabreid tunned ja nendega aeg-ajalt suhtled. :)
Asi, mida meilt ikka küsiti oli see, et kuidas te talvel välja saate. Siis me saime alati rääkida lugu, kuidas ükskord meie murutee jäeti lahti lükkamata ja peale helistamist oli poole tunni pärast traktor värava taga. Nii et teede lahtilükkamine käib siin oluliselt operatiivsemalt ja korralikumalt kui linnas. Ainuke kord, millal ma autoga sisse jäin, oli siis kui kahe sooja päevaga kogu lumi korraga ära sulas ja tekitas meile maja ümber korraliku porila.
Andres käib endiselt linnas tööl ja ta ei ole sõitmisest ära tüdinenud (seda ka tihti küsitakse). Koju jõudes õhkab ta alati, et "kui mõnus siin maal on!". Mina, kes ma kogu aeg maal olen, õhkan ikka ka nii, aga harvem, sest igapäevast kontrasti ju ei näe. Aga kui ma linnas käin, siis väsin ikka jube ruttu ära. Ühest küljest muidugi selle pärast, et mul on linnapäevaks tavaliselt väga tihe graafik tehtud. Teisalt ka kindlasti sellepärast, et kui oled juba harjunud pildiga, kus vaid puud tuules liiguvad, tundub autode-inimeste virr-varr kohe peadpööritavana. Mulle väga meeldis, kuidas Marianne mulle ütles, et maaelu üks eelistest on see, et puudub visuaalne müra ja see laseb mõttel ja loovusel vabalt lennata. Just nii see on! Siinkohal tahangi öelda suure Aitäh! Mariannele, kes meie maale tuleku otsust julgustava meiliga toetas. Ja Gerlit/Vikeldajat, kes ütles, et kui temal oleks selline koht nagu meil, võtaks ta oma seitse asja ja lapsed ja tuleks kasvõi jala siia elama :) Sellised sõnad on väga julgustavad!
No nii. Nagu ma ütlesin, on meie elu siin nii loomulik, et väga raske on midagi erilist välja tuua. Ühest küljest püüdlen ma kogu aeg järjest lihtsama elu poole, teisest küljest ütleks, et nii luksuslikku elu pole mul varem olnud. Kas pole siis luksus see, kui ma saan südaööl, ilma midagi kartmata, lihtsalt uksest välja astudes trepil teed juua, vaikust kuulata ja tähti vaadata? Või jalutada Maibritile bussi vastu mööda teed, kus vasakul ja paremal õitsevad toomingad ja taamal tõuseb lendu siinsamas lagendikul pesitsev sookure paar? Või varuda talveks nurmenukke/kortslehti/nõgeseid praktiliselt meie oma aiast? Või hingata lihtsalt puhast õhku?
Ma olen põline linnalaps ja harjunud maal vaid suvitama. Sellega minu kokkupuude loodusega piirduski. Nüüd ma siis avastan seda loodust, koos oma lastega, olles isegi nagu väike laps. Olgu see linnaelu nii ahvatlev ja võimalusterohke kui ta on, aga elu looduse keskel on oluliselt rikastavam, puhastavam ja jõudu andvam. See meie Eestimaa loodus on lihtsalt nii ilus! Ja ma tõesti olen iga päev tänulik selle eest, et mul on see võimalus. Elada maal. Ma hoian pöialt nendele, kes ka tahaksid maale elama minna. Et nad leiaksid oma koha ja võimaluse.


35 kommentaari:

Hipster ütles ...

Ma loen Su blogi alati üle pika aja. Siis on kohe sedasi, et võtan kohvitassi endale ligi, läpaka sülle ja sean end mõnusalt patjade vahele - mind ootab alati kindlasti üks tubli tunnike head lugemist!!

Kõige esimese mõttena tuleb alati pähe - "Ma tunnen ära nendes kirjutistes iseenda!" - või siis pigem küll selle "sisemise MINA", kes on veel natuke väike :), aga kindla sihiga samamoodi elu, värve ja emotsioone luua nagu Sina seda teed.

Kui tänasid kõiki neid, kes aitasid Sul langetada otsust maale elama kolida - PÄRISEKS - siis mina tänan Sind (ja kogu Su peret) selle eest, et oled/olete tillukeseks eeskujuks mu unistustes!

Inga ütles ...

suurim rõõm on Sinu sõnu lugeda:)
see on nii oluline, et noored pered elu maal jätkavad.
kui saaks meie maja nõmmelt kuhugi metsa veerele tõsta, siis ma laseks selle ära korraldada:)
Kuna meie kodu on mehe vanavanaisa ehitatud ja siin on elanud nii tema vanavanavanemad, vanavanemad kui vanemad, siis sel kohal on omamoodi tähtis roll elu jätkamisel ja me ei saa seda lihtsalt maha müüa ja maale kolida.
samas olen ma võimeline siin nii elama, et ma ei välju päevade kaupa oma aiaväravast, millega lõikan end justkui linnast ära. küll aga tänavamüra häirib, olen püüdnud sellega leppida/harjuda.

Egater ütles ...

Nii armas lugu!
Olen küll tere elu maalaps olnud, aga lapsepõlv möödus kolhoosi kortermajas vaheldumisi vanaema majaga.Parim oli vanemate otsus oma maja osta ja nüüd on see nii tugevalt hinge külge kasvanud, et siit peaks ikka vägisi ära viima. Ja ükski põhjendus, et "...mujal oleks sul palju rohkem võimalusi. Sinu oskustega saaksid sa linnas..."jne ei kaalu seda rahu, millest Sa nii ilusti kirjutasid, üles.
Palju-palju rahulikke ja õnnelikke hetki!

Anonüümne ütles ...

hästi armas :)
aga kas midagi negatiivset ei olegi?

Kratt

Eni ütles ...

Ohh, nii ilus lihtsalt. Võtab kohe kadesusest täitsa roheliseks. Mina olen ka põline linnainimene, kuid viimasel ajal kisub üha rohkem linnast eemale. Kahjuks pole meie pere seda võimalust veel leidnud, kuna töö ja pere jäävad ilmselt seotuks linnaga ning pole julgust siit päris metsade vahele minna. Samuti pole meil hetkel võimalust ennast ainult autoga siduda, sest minul juhilube pole. Samas on kaasa kah autoga töölkäimise vastu. Tema eelistab rongi :) Seega pole valikuvõimalused suured. Aga me ikka veel loodame ning hetkel kaalume üht varianti pisikeses alevikus. Ühte pidi ütleb süda, et see pole ju päris maa, pole seal suurt aeda jne. Samas oleks see juba tubli samm linnast kaugemale. Ühesõnaga, keerulised otsused. Aga nii tore, et teie pere on oma koha leidnud.

karumammi ütles ...

armas :)
tean, mida tunned :)
ja tore, et oled rahul ... see on peamine

vikeldaja ütles ...

Hehh, ma nüüd poetasin pisara... ok, mitu. Sellist asja pole ammu juhtunud :D
Tublikesed olete ;) Kallid ka :)

Sirliiz ütles ...

Väga armas on lugeda teie pere maaelust, südantliigutavalt soe ja siiras.
Nagu ka paljudel teistel, on minulgi sinu ja su pere üle väga hea meel, et olete leidnud oma tee ja rahu südames, see ongi elus peamine. Ja ootan alati suure põnevusega sinu kirjutisi sellel teemal, tegelikult küll igal teemal :) Nii tore on teile kaasa elada :)

KK ütles ...

Mul pole küll silmad märjal kohal aga seda juttu lugedes tuli pisar silmanurka. Nii armas lugu!

Maal on ilus, veendun selles iga jumala päev ja olen õnnelik.

Sircu ütles ...

Nii ilusasti kirjutatud... Olen ise maal üles kasvanud ja praegu elan olude sunnil linnas. Isegi meeldib. Aga eriti just viimasel ajal olen iga päevaga järjest rohkem hakanud taga igatsema rahulikku maaelu. Linnakorter ei saa kunagi olema minu jaoks kodu. Maal on ruumi, avarust, rahu ja võimalust olla iseendaga. Plaanin ka tagasi maale kolida. Loodan, et õnnestub:)

marre ütles ...

ilus. isegi mina, vana maaelu-skeptik võin niimoodi ükskord ümber mõelda.

Anu ütles ...

nii tore, et teil on tore! :)
aga kuskandis see valla lasteaed asub, ega ometi Pürksis? Samas kui talvel teed lahti lükatud, siis ei ole muidugi mingi asi sinna sõita. Mul jooksis Aulepas eile rebane üle tee, nii lahe oli :)
Terviseid teile!

Katrin ütles ...

Nii tore kuulda, et Te oma otsusega rahule jäite ja maal õnnelikud olete. Ma ise loodan küll ka kunagi maal elada. Kui enne ei saa siis pensionipõlves kindlasti, kui pole vaja enam laste kooli ja muu pahna pärast muretseda...siis kolin kohe päris paksu metsa sisse! Igatsen täiega seda maaelu, mida vanaema juures lapsena kogesin. :)

Sinitihane ütles ...

Nii tore, et sa kohe just niisama teie elu kirjeldasid!

Küll teil ikka on seal mõnus!

TERJE ütles ...

Tõeliselt kena lugu ja kodu ja inimesed.
Jaksu Teile!

Marianne S ütles ...

oi, Krentu, ma ka pühin pisaraid :)
nii hea meel, et teil on tore ja et sa seda kõike nii kaunilt oskad maailmaga jagada.

Krentu ütles ...

Aitäh teile heade soovide ja sõnade eest :)
Kratt - ma tükk aega mõtlesin, et mis see negatiivne võiks olla, sest midagi ju ikka peab olema :) Ei tulnud meelde ja küsisin mehe käest ja ta tuletas mulle meelde, et kõige tüütum on linnas arstil käimine. Kuna meil kõik pere-, hamba- ja muud arstid on endiselt Tallinnas, siis tuleb ikka seda teed ette võtta. Ja no vahel kuidagi ei viitsi, eriti, kui lapsed on nüüd järjest haiged olnud. Aga pole veel leidnud, õieti otsinud, et kus Haapsalus arstile võiks minna. No ja mul on siin käimas varsti aasta kestev hambajuure ravi, mille tõttu olen ka ikka sõita saanud. Kogu aeg on tunne, et kui ma nüüd seal ja seal ära käin, siis ei pea rohkem minema. Aga tulevad uued asjad peale...
Anu, ikka Pürksis jah, peale koolimaja tuleb kõrts ja peale kõrtsu on lasteaed. Põhimõtteliselt viib lasteaia-kooli buss lapsed ka hommikul aeda aga kuna hommikul on ikka kõik natuke unised ja tundlikumad, siis me viime Maibriti ikka ise lasteaeda ja buss toob siis ära. Aga kui saavad suuremaks, võivad bussiga ka minna. Tee ei olegi nii hullult pikk, aga hullult kurviline on küll :)
Aga ma nüüd trumpan su rebase üle - mul jooksis ükskord ilves auto ees. Teel oli mingi looma korjus ja ilves jooksis siis auto ees sinna poole - lõpuks ikka võttis teeserva :)

Krentu ütles ...

Aa, selle ilvesega ma tahtsin veel seda öelda, et see juhtus sellel päeval kui me sõbrannaga Helsingis käisime ja seal meid politsei ühel hetkel enam üle tee ei lubanud, sest öeldi, et Venemaa president Medvedjev sõidab kohe mööda. Ja sõitiski täpselt meie nina alt ja lehvitas, sest üks tädi minu kõrval talle lehvitas.
Ja siis kui ma hakkasin õhtul kodus rääkima, et päeval nägime president Medvedjevit, aga õhtul jooksis ilves auto ees, pidin täpsustama, et ikka loom, mitte president Ilves :)

Heleena ütles ...

Armas lugemine! Eriti ilvese osa :)

Mina olen lapsepõlves elanud maal (küll mitte paksu metsa sees, asulas siiski, aga ikkagi suhteliselt maa). Praegu sellist lapsepõlve võrreldes oma lapse omaga - tekib kurbus, et praegu tema mängumaa on korrusmajade vaheline kiiguplats. See pole see, mida päris oma lapsele tahaks.

Samas häirivad mind maa juures vahemaad. Ma mäletan hästi seda head tunnet, kui linna kolisime ja kooli oli 5min. tee endise ca 2km asemel. Talvel, pimedas.

Sellegipoolest lähen ma linnas korteris iga kevad sügelema. :) Tahaks ära maale. Päris lõplikult maale minemist siiski veel ette ei kujuta - kui me saaks osaliselt töötada kodus, siis juba natuke kujutaks.

Kuutydruk ütles ...

On ikka mõnus ja armas Su blogi lugeda. Mina olen ka maalaps ja elan nüüd Tallinnas. Rajame küll kihlatuga nüüd oma kodu siia linna, aga kui maale minu vanemate juurde sõidame, siis ütlen ikka, et lähen koju. Ei ole veel see linna-elamine nii koduseks saanud. Samas unistan samuti kunagi taas maale tagasi minna. Mina teeks käsitööd ja mees progeks kuskil kivi otsas :) Kontoris käiks harva... :)
Ilusat suve jätku Sulle ja Su armsale perele!

Koduhaldjas ütles ...

jutu jätkuks sobib ilusti Anu Taul-i lauldud Üits paigake.
siit leiab: http://www.anutaul.com/?page=music&lang=est

Liina ütles ...

Imearmas lugu!
Meie peres on ka päriselt maale (samuti Noarootsi valda, aga Österbysse) kolimise teema juba aastaid jutuks ja ikka olen mina see, kelle skepsise tõttu see teostunud ei ole.
Pärast Sinu blogi leidmist näen, et see on üha enam võimalik ja minu argumendid muutuvad aina tähtsusetumateks :)
Ilusat, sama lihtsat, siirast ja õnnelikku elu Teile!

Piret ütles ...

Nii armas! Tänud sulle, et jagad oma imelist elu ka teistega. Sinu blogi lugedes saan alati kuhjaga häid emotsioone. Sellest on kujunenud juba omamoodi teraapia. Tänan sind ja soovin kõike ilusat Sinu vahvale perele.

Anonüümne ütles ...

Sa oskad nii armsalt kirjutada :) Me peame plaani siin ehk veel sel nädalal mu lapsepõlve maakodus ära käia, kui just laulupeo pärast liiklus nii tuksis pole, et linnast läbi ja välja ei pääse.
Suvi

Anniki :) ütles ...

Mul kipub jällegi alati heldimuspisar silma, kui Sa oma maaelust kirjutad.
Hing kisub vägisi maale, aga see plaan alles ootab oma võimaust. Siin lugemas käies on aga tunne, et killukene sellest on ikkagi juba olemas, läbi kellegi teise mõtete ja tunnete, mis tunduvad samas nii lähedased ja omad.

Katrin ütles ...

Maal ON TÕESTI hea ja mõnus elada!
Ainus asi jah, et arstidel käimine on vähe keeruline :)

Mari-Liis ütles ...

Mul on südamest hea meel Sinu ja Sinu pere üle!

Anonüümne ütles ...

Nii armas on lugeda, et inimesed on õnnelikud. Õnnelikud just nii, nagu nad on ja just seal,kus nad on. Ja kuna ma olen lugenud Su blogi juba ammu, siis ma tean, et õnn ei olegi otseselt selles, et te nüüd maal elate. Õnn on teis endis ja maaelu, see lihtsalt täiendab seda :)Mul on teie üle siiralt hea meel! Kõike kaunist !

Inx

Krentu ütles ...

Aitäh teile veelkord!
Liina - kui saan õieti aru, elad Haapsalus ja no talvel on ju Haapsalust Österbysse võimalik peaaegu et jalutada :) Pürksi kandiga pole minu meelest üldse probleeme, sest seal käib ju regulaarne bussiliiklus. Meil siin käib vist buss kahel korral nädalas ja ka väga imelikel aegadel...
Inx - tegelikult Sa tabasid jah asja tuuma täitsa ära :) Aga ikkagi - maal on nii palju võimalusi ja unistusi ja see teeb ka kohe palju-palju õnnelikumaks :) Nii et eks ta jah ikka täiendab :))

Helena ütles ...

Ammu juba lootsin selleteemalist postitust lugeda, mõeldes, et ei tea, kas nüüd on elu kõik see, mida lootsite ja soovite. Tundub, et see nii on :-)
Samuti olen mõelnud, et kui kaugel linnast elate - sain nüüd kommentaaridest targemaks.
Veel olen mõelnud selle üle, et millega Sa ise tööalaselt tegeled - et kui poiss on juba suurem, kas siis hakkad ka linnas tööl käima, või saad oma töö asju kodus ajada.
Ilusat suvenautlemist!

Anonüümne ütles ...

Sattusin sinu blogisse täna esimest korda ja kindlasti ei jää see viimaseks külastuseks.
Tegelikult olen ma täna ja just nüüd õnnelikum kui ma eales oleks osanud unistada:
- leidsin endale kalli kaasa, kellega ühte rada käidud juba üle viie aasta;
- sellest 5 kooselu aastast on meie seltsiliseks ka ühise armastuse vili, 2,5 aastane eriti elav tütreke;
- me oleme koos õnnelikud ja selle õnnetunde loob nii turvalisus argielus kui ka kindlus tunnetes. Ja see kõik on nii erinev sellest, mida ma oma lapsepõlves olen pidanud kogema.
Niisiis...kui miskit meie täiuslikust õnnest veel lahutab, siis on see vaid üks hubane ja oma kätega loodud kodu kauni looduse rüpes. Ehkki see unelm tundub mulle hetkel nii kättesaamatuna. Ei ole me mehega kumbki nii riskialdid, et võtaksime aastakümneteks igakuiselt paari-kolme tuhandese laenukohustuse selga. Ilma selleta ja puhtalt palgaraha eest võtab vajaliku summa kogumine vist umbes sama kaua aega. Aga ma olen parandamatu optimist ja unistaja ning seetõttu uinun ma peaaegu-et igal õhtul just samast asjast unistades unele nagu sina oma blogis kirjutasid...
On varajane hommikutund, võtan värskelt aurava kohvitassi kätte, avan köögist verandale viiva ukse, väljas on veel hämar ja paks udu katmas maad, istun trepiastmele, kuum kohvi tassis ainsamaks soojusallikaks, vaatan kaugusesse silmapiirile ja lausun endamisi: "Mu elu on paganama ilus ja ma olen nii õnnelik!".
Aitäh Krentsu, kuigi ma sind isiklikult ei tunne, aga sa süstisid oma kirjutisega minus kindlustunnet, et ükskord see nii ka läheb.

Jocerane ütles ...

Bonjour! Hi!
I'm coming from Ravelry.
Your pictures are so beautiful!!!

Kairi ütles ...

Me otsisime oma perele kodu maale, aga ei leidnud ja nüüd oleme pool-maal. Aknast paistab mets ja heinamaa, aga kahes aia küljes on naabrid. Kevadest sügiseni mängib naabritel aias raadio (jah, oleme protesteerinud) ja siis mõtlen ikka, et kuigi mu kodu on mulle väga armas ja mulle meeldib siin väga, tahaks ikka päris maale ja päris vaikusesse. Praegu käime vaikusel külas.

jette nebel ütles ...

Õnneks leidsin Sinu blogi ja saan lugedes muudkui kindlust oma linnast ära kolimise plaanile. Aitäh!

Koriks ütles ...

Mul on hea meel, et keegi on nii hästi ära sõnastanud just selle, mida elu maal endast kujutab. Just kõik see, on äärmiselt rikastav ja kui vahel paeb linna minema, siis süda jääb ikka maale maha. Kes kord maa elule pihta saab, see enam ei vaheta seda võimalust linnavurle elu vastu. Väga hästi sõnastud maaelu-kirjeldus! Aitäh! Palju imelisi hetki, Krentu!