Iga kord, kui ma külastan mõnda ilusat ja puhast kodu, siis ma mõtlen, et kuidas on võimalik, et inimeste kodud kogu aeg korras on. Sest minu jaoks tähendab kogu aeg korras kodu ikka suurt pingutust. See tähendab, et kogu aeg tuleb kodu korrashoiuga tegeleda. Ja nii kui käest lased on see nagu veerev lumepall. Aga ma ei taha ju kogu aeg nii tüütu asjaga, nagu koristamine tegeleda! Laste järelt toidupuru koristamine, nõude ja pesu pesemine on päeva paratamatu osa ja neid tegevusi eriti vältida ei saa. Ja need ise võtavad juba paraja osa päevast. Kui ma nüüd peaksin veel iga päev tolmuimeja ja lapiga jändama (mis oleks mõnusa puhta põranda ja läikiva vannitoa jaoks väga vajalik) siis ma ju ei jõuagi muuga tegeleda...
Näiteks täna oli mul totaalne koduperenaise päev. Tõusin küll lõuna ajal, aga kohe hakkasin koristama. Kõigepealt kõik vedelevad riided ja mänguasjad kokku, siis tolmuimeja, siis põrandalapp. Siis diivan kassikarvadest puhtaks, järgnes vannitoa koristamine. Siis vaibad õue, kook ahju. Siis pikkpoiss ahju. Vahepeal märg pesu masinast välja ja must sisse. Siis nokkisin kuivatud melissi tükkideks ja panin purki. Ja nii edasi. Terve päev. Ja mul on veel suur hunnik pesu vaja triikida, köök koristada, töötuba koristada. Rääkimata aiast. Ühest küljest tunnen ma suurt rahulolu saavutatu üle. Teisest küljest ma tean, kui kaduv see on ja kui ma pesu ükskord triigitud saan, algab kõik otsast. Siit siis küsimus - kuidas saavutada olukord, kus majapidamine on pinks-ponks ja aega tegeleda ka muude asjadega? Koristajat ma endale ei taha, selliste asjadega võiks ikka ise hakkama saada ju. Sest tublid perenaised saavad.
Võibolla on neil tublidel perenaistel kogu aeg tohutu energialaeng peal ja väike unevajadus? Ses mina tahaks päevas ikka 10 tundi magada ja vahel, nt nagu eile, on mul täielik null-energia päev. Terve eilse päeva tuiasin ma ringi, pea tuikas ja meel oli kurb, ning vaatasin tegemata töid, mis igal nurgal silma hakkasid. Aga teha midagi ei suutnud, sest lihtsalt jõudu polnud. No ma olin eelneval ööl vähe maganud ka, aga ikkagi.
Tegelikult pole praegu virisemiseks üldse õige aeg, sest just nüüd on minu aias see aeg, kus suur ja igikestvana tundunud rohimine-kastmine on asendunud saagi koristamisega. Ja kuigi vaeva on nähtud ja kohati on ka lootusetuse tunne peale tulnud, on siiski ülimalt luks minna korviga peenramaale, see ülivärskeid ja ülimaitsvaid köögivilju täis laduda ja siis minna nendest süüa tegema. Porgandeid pean ma alati topeltportsu korjama, sest lapsed söövad pooled ära enne, kui need patta jõuavad. Olles seda kõike siia kirjutanud, tuleb mul jälle tõdeda, et küll see Tammsaare oli üks tark mees. Just selle töö ja armastuse osas. Inimene on vist tõesti nii üles ehitatud, et tõelist rõõmu saad tunda siis, kui oled ka vaeva näinud. Muidu oled nagu üks aadlipreili, kes käib kogu aeg nina kirtsus ringi ja ükski asi ei tundu piisavalt hea.
Well, it's a long story about how I love/hate housework. I hate that it takes so much precious time but I love clean house and I love the satisfaction I feel after a long day spent on cleaning. I wonder how do all these perfect housewives manage to have both - a clean house and time for other activities. Because cleaning is nonstop process. As soon as completed, everything starts again.But it is a great time of year in garden. After many-many hours spent on struggling with weed and watering I can now enjoy the luxury to pick fresh vegetables and cook a healthy and tasty meal from them. Imagine - I put a tiny seeds to soil and now I can pick carrots, peets, peas etc. which I grew myself... I have been an urban girl long enough to still be surprised by that :)
All in all - the sweetest carrots are those you have worked very hard for :)
30 kommentaari:
Ma olen alati täpselt sedasama mõelnud koristustööde osas ja loodan, et muutun ajaga osavamaks aga .... eks ta läheb ikka nii kui läheb. See on ilmselt mingil määral prioriteetide küsimus, samuti kas oled perfektsionist või "normaalne" (esimesel juhul võtab kõik hoopis rohkem aega), kui palju lapsi on, milline on töö-kodu suhe jne...
Värsketest, omadest, Eestimaistest juur-, aed- ja puuviljadest tunnen küll puudust. Ilusat koristusaega!
Vat mina olen laste lisandudes ja ajaga muutunud nö laisaks. Kord peab olema, aga see võib vabalt olla vahel ka tolmukord. Mitte just ülemäära paks, aga siiski. Sest mis see kordki on: üks omamoodi kaos. Vähemalt vahetevahel.
Mis parata, ega mu Meeskond just korraarmastuse edetabeli tipus trooni. Ja ma võin ju armastada muinasjutte, aga päevast päeva mitmepealise lohega ma ka võidelda ei viitsi. Laisk olen.
minu mees tavatseb selle Tammsaare tsitaadi koha pealt öelda, et tegelikult läheb lause raamatus edasi nii, et "..aga armastus ei tulnud". niiet selle rabamisega tuleb täiega ettevaatlik olla:D
Mina natuke kahtlen Tammsaare genitaalikuses (nädalavahetusel loetud "French ja Koulu Tarbatus" mõju :p).
Esiteks, vana Andres, kes seda ütles, ei olnud ju mingi ideaalne mees. Lõi naist ja laste suhtes karm. Ainus, mis teha mõistis, oli töö... aga siukseid mehi on meil siin kapitalismi aja alguses küll nähtud ja pole neist tuhkagi lugu peetud.
Teiseks. See tsitaat ei lõppe MOTT'iga vaid noore Andrese vastusega. (Selle artikli sees on see olemas.) Ja see käib "Eestlane armastab tööd teha ja see on hästi" imago pihta päris valusalt - nähtavasti seepärast seda välditaksegi, justkui oleks antud postituse pealkiri "Tõe ja Õiguse" viimaseks lauseks. Aga Te ju kooli ajal lugesite ikka edasi ka? Ehk siis armastus võib tööga tulla, kuid eeskätt koha mitte inimese vastu ja sedagi ainult valitud üksikutel juhtudel.
Sestap antud probleemi Tamssaare sõnadega minu arust kokku võtta ei saa.
Ma mõtlen ikka sellist puhtuseastet, mis pole mitte ilma ühegi tolmukübemeta, vaid selline, millisega on ise hea elada. Sest see korratus tekitab ka sisemiselt korratu tunde. Ja häirib meid kõiki.
Aga Tammsaarest. Mina tõlgendan teda omale sobilikul viisil - nimelt on mul juba teataval määral, arvestades vanust :D, elukogemust kogunenud ja võin enda puhul öelda, et pingutus ja sellest hiljem tekkiv rahulolu on mingi piirini võrdelises seoses. Ja kuna armastus on nii lai mõiste siis üldises plaanis võib Tammsaarega nõustuda küll.
Ja ausalt - pigem olgu segamini kodu, kui pereema, kelle kinnisideeks on koristamine. Aga puhas kodu on ometi mõnus. Nii et tuleb leida selline kuldne kesktee. Õnneks mul on nii palju muid hobisid, et ohtu, et ma ainult koristama hakkan, vist pole :)
Eks see segadus ja segadus või ka kaks ise asja olla. On juhtunud sedagi, et tulles töölt leian eest kohukesepaberid põrandal, vannitoa põrandal märjad riided segiläbi märgade vannilinadega ja kuhilast pudeneb veel lademetes järvepõhja liiva, koridori põrandal on jälegi liivakasti jagu liiva, laual musti nõusid ja kurgikoori ja .. Vat seda ma jah ei talu. Aga mis parata, päevi kahekesi kodus veetvad koolipoisid ei adu seda õiget hetke, mil tuleks elamine jälle enamvähem jonksu lükata. Aga manguasjakastist piiluvad mustad dressid, siin-seal nokitsemist ootavad poolikud tööd, pooleli ja töös-lugemisel olevaid ajakirja-raamatukuhilad, aknalauale õhtuga "ära kustunud" sitikapuru (igaõhtune asi, tikuvad ka läbi võrkude), telekat kattev õhuke tolmukord, võetud ja mitte tagasipandud, vaid siia-sinna poetatud asjad, mõnepäevane triikimata pesu ... need mind enam ei sega.
Aga see kõik on ka üks põhjus, miks ma oma emaga ühe katuse all elada ei saaks. Tema jaoks on kord minu mõistes talumatu se(i)gadus :D
Minul kipub lisaks kõigele muule olema ka nii, et kindlakäeliselt koristades "kaotan" ma nii mõndagi vajalikku ära. Ka jama. Nii et .. mõõdukalt. Kuigi jah, on hetki, kord kevadel ja sügisel kindlasti, mil tekib tahtmine veidi enam korda luua.
Oo, mina olen laiskuse etalon, vist ja ma olen seda alati olnud. Ema ütles lapsepõlves pidevalt, et mina tulevikus essu sisse ää upun :D. No veel ei ole seda juhtunud.
Riided on mul viimasel ajal kõik sellised, mis triikimist ei vaja. Ma vihkan triikimist!
Koristamisega on niiviisi, et kui energiat ei ole ja tahtmist, siis ei korista. Vahel aga koristan liigagi palju, oleneb täiesti olukorrast. Kui keegi külla tulemas, siis ikka püüan.
Koerad toovad ju palju liiva ja tolmu sisse, seda lihtsalt peab vähemalt korra nädalas tolmuimejaga tõmbama, muidu on omal vastik.
Vahel on kohe tuju, siis võtan põhjalikumalt ette ning tulemus on muidugi mõnus :).
Mõtlen koristamisest kui paratamatusest ning vahel on hea raske päeva lõpetuseks end füüsiliselt tühjaks rassida.
Armastus on ikka midagi muud :)
Mina ikka unistan ka sellest kuidas minu kodu kunagi laitmatus korras hakkab olema. Aga mulle hakkab üha enam tunduma, et unistuseks see jääbki. Tuleb lihtsalt õppida asjadega leppima nii nagu on ja püüda oma võimete piires parim anda.
Kunagi (ehk siis enne lapsi) oli meie perel tõesti komme, et nädalavahetusel koristasime kodu kenasti ära. Kuid peale laste saabumist on nädalavahetused, kus terve pere saab koos olla, liiga kallid selleks, et neid koristamise peale raisata. Nädala sees aga kulub mul kogu energia ühe kahese tagant tagajärgede likvideerimise ning viiekuuse mähkutamise, pissitamise, tissitamise ja lohutamise peale. Vahel tahaks ju sealt vahel veel endale ka aega näpistada ning natuke kududa või lugeda. Ja nii see elamine on nagu ta on. Kui liigselt silma riivama hakkab, siis võtan tolmuimeja kätte või palun kaasal seda teha.
Mis triikrauda puutub, siis tuleb ausalt tunnistada, et see on meie majapidamises kõige vähem kasutust leidev riistapuu.
Seega oled sina ju isegi tubli :)
Tegelikult see armastuse teema seostus mul mitte niivõrd koristamisega kui just selle põllumajandusega. Sest see maa harimine on ikka üks väga raske töö. Andres (minu Andres siis) nägi ikka palju vaeva, et kaevata ja sõeluda mulda, et mõne peenramaa jagu maad juurde võita. Siis algas minu võitlus umbrohuga ja kastmine. Vahel tulin tuppa pool kaksteist öösel, siis kui enam midagi teha ei näinud. Aga nüüd, kui ma ka tulemusi näen, tunnen tõesti ühte väga ülevat tunnet, mida võib vist armastuseks nimetada küll. Seda ei anna võrrelda sellega, kui ma ostan turult värsket kraami. Seda pole mõtet ka rahasse ümber arvestada, sest arvestades töö mahtu on tõesti odavam osta.
Aga armastuse mõistest üldse - kunagi ammu ammu, kui ma leerikoolis käisin, pühendati meil terve loeng selle mõiste lahtimõtestamiseks. Mida aeg edasi, seda rohkem varjuneid see sõna endale saab. Armastus kahe inimese vahel on vaid üks tilluke väljund.
Igivana anekdoot armastuse mitmest palest.
Küla rahvamaja uksel oli silt "Loeng armastusest! Salididega!" Näidatud õhtul oli rahvamaja külarahvast puupüsti täis ja lektor hakkas rääkima. "Armastus on mitmepalgeline. On armastus mehe ja naise vahel. On armastus ema ja lapse vahel. On armastus inimese ja kodumaa vahel. Siinkohal vaatame slaide..."
Meie pere üks konks kuidas kodu puhtaks saada on külalised kutsuda :p Siis korjame ikka hallituse nurgast ära ja saame üle pika aja jälle kodu puhtaks.
Mulle meeldib korralikel inimestel külas käies ennast lohutada (või petta) mõttega, et küllap nad on tegelikult ikka samasugused nagu mina. Eriti kuuldes lauseid nagu: "Ei tea, kuhu ma selle x pannud olen..." "Vaata voodi alla!" soovitan mina mõttes. Sinna ju ikka kõik laialiolev enne külaliste saabumist lükatakse...
Ja ma mõtlen, et vanasti oli elu ikka keerulisem. Mobiilside ja koodlukkude ajastul ikka naljalt ette teatamata külla ei tulda. Nüüd on ainult see oht, et külalised saabuvad oodatust varem. Nii et pereemal on neid tervitades veel käed nõudepesust märjad ja härra üritab sundimatu liigutusega tolmulappi kuhugi silma alt ära poetada.
mina olen Eikuga samast klubist - kui ikka endale aeg-ajalt külasi kutsuda, siis võtan end kätte ja pingutan rohkem, kui igapäevaselt viitsin.
Ei kannata ma korralagedust - vedelevaid riideid, kingariiulisse jäetud haamrit vms. Vahel on tahtmine kutsuda proff majja, et löödaks aknad ja põrandapinnad läikima, aga asju nad minu kallide järelt ära panna ei saa, niiet seda pean ikka ise tegema.
Teismelise toaga on nii, et kui tahan närvi säästa, siis hoian ukse suurema osa ajast kinni. Kui tahan aga ukse valla päästa, siis pean ise ka seal käed külge looma. Aga ma mäletan liiga hästi, et ma ise protestisin ka selles vanuses koristamise vastu ja võisin demonstratiivselt nädala jagu tolmuimejast ukselävel üle hüpata.
triikida ma ei armasta - ainult siis kui tõesti pidupluusi vaja siluda.
Kui tahaks, et maja oleks laitmatult puhas ja alati korras, siis ma ei saaks ühegi meeldiva asjaga tegeleda. millal ma siis kooks?
ehk siis tuleb katsuda leida kesktee - et kodus oleks mõnus olla ja enda jaoks jääks ka aega.
eks ikka on vahel tunne, et tahaks rohkem, kui keegi teha jaksab. aga siis tuleb jälle helgem päev ja jaksad ning teedki rohkem.
mina tunnen sellest mõnu, kui päeval terve pere askeldab. maja saab korda, lauake kaetud. siis õhtulauas istudes tunneme rõõmu päeva jooksul tehtust ning teineteise seltsist.
mina olen Sinuga nõus, Krentu, tööd tehes tuleb ikka armastus ka:)
ehk siis lihtsalt tõlgendades - hindad saavutatut kordades rohkem, kui oled selle nimel vaeva näinud:)
Hmmm.... "Koristajat ma endale ei taha, selliste asjadega võiks ikka ise hakkama saada ju. Sest tublid perenaised saavad."
Aga armas Krentu, soovitan sul siiralt siiski koristaja-varianti kaaluda. Kevadel sai sellest 6 aastat, kui meil koristaja käima hakkas ja ma ei kujutaks praegu oma elu ilma temata ettegi.
Kui sulle on selline teenus vähegi jõukohane, siis milleks seda endale keelata. Ja mis veelgi olulisem - on palju selliseid inimesi (sealhulgas näiteks minu koristaja), kes hirmsasti seda tööd vajavad ja see on üks võimalus ka neid aidata. Nii et kasu võib olla vägagi vastastikune.
Selle aja, mille sa kulutad seal vannitoa ja põrandate küürimise peale, saaksid veeta koos oma vahvate lastega - rõõm jälle mõlemapoolne. Meil kõigil on paraku vaid 24 h ööpäevas kasutada. Ühesõnaga - ainuüksi sellepärast endale koristaja keelamine, et "kõik tublid saavad ju ilma hakkama" unusta ära:-) Olen täitsa kindel, et mõni kohalik inimene oleks siiralt rõõmus väikse (lisa)teenistuse üle.
Kõike paremat,Kristel.
See potipõllundamise tunne on mulle vägagi tuttav. Midagi pisikest on meil ikka ja jälle maal maha pandud olnud, sel aastal on kohe päris suur peenramaa. Ja oi seda mõnu kui ma olen omad sellerid-peedid-kaalikad-porknad-sibulad korjanud ja neist kottu midagi valmistama hakkan. See toit maitseb kohe kuidagi eriliselt. Kuna peenrajupid said ka poistele antud, siis on nad üsnagi leilis omade porgandite peale, salat on juba nö loojakarjas. Oma kasvatatud on ikka oma kasvatatud.
Eriline ja hea.
Armastusega tehtud :)
tuleb välja, et enamus võtab koristamise ette siis kui külalised tulevad ja siis ongi selline mulje, et kõigil on koguaeg korras, ainult minul ei ole :) ....mul ka ei ole ... täiesti tavalisel päeval võib siin vabalt jalaluu ära murda...
mis triikimisse puutub, siis pärast seda kui kuivatusmasin meie majja tuli, ei ole ma vist ühtegi korda triikinud...ehk siis peaaegu juba 3 aastat...ja ma muide vihkan kortsus riideid ;)
aiarõõmud on meil siiani sellised laisa inimese omad...vaarikad, marjapõõsad ja viljapuud...ei vaja suurt mingit tegemist...aga vot maasikaid ei tule minu aeda vist kunagi...liiga hästi on meeles, kui palju tööd ja vaeva nende marjade pärast nägema peab...eriti pärast seda kui marjad ammuilma otsas juba...
Kui Kristel on see Kristel, kes minugi koristaja kasulikkuse usku pööras, siis selle koha pealt olen ma temaga väga nõus :)
Pidi olema väga kasulik, kui oma teenitud raha kellegile teisele töötasuks läheb :)
Täna hommikul raadiost just Peeter Oja rääkis, et Ilon Wikland olla kunagi öelnud, et kõige õnnelikum on see inimene, kes hommikul üles ärgates mõtleb mida ta teha tahaks ja siis saabki seda teha :)
No ma ütlen ausalt, et sellist mõtet, et ohh kui mõnus oleks täna koristada, ma küll veel tundnud ei ole...küll aga seda mõtet, et aias võiks midagi teha...
Mina lugesin hiljuti ühest väljamaa käsitööblogist lauset, mille endale suurima hea meelega motoks võtsin (eriti meespoolele kuulutamiseks, kui ta korratuse peale nina kirtsutab): piinlikult korras kodu on märk asjata/tühiselt elatud elust. No et pole elus muud teinudki, kui aina koristanud...
Aga üks nipp kodu kergemini korras hoida on, et kodu peab olema hästi planeeritud (igal asjal oma koht, kuhu on asi ka mugav panna) ja võimalikult vähe asju, et koristamine läheks kiirelt. No ja ilmselt on oluliselt lihtsam kodu korras hoida, kui lapsed suureks kasvavad ja ära kolivad :D Ma vähemalt väga loodan - peab ju ometi unistama, et kunagi saab minul ka kodu olema, mis kauem kui päev korras püsib, ilma et ma peaks pidevalt rabelema.
Kristel on jah see sama Kristel:-) ja tõepoolest on täitsa mõistlik mõte oma raske vaevaga teenitud raha teistele palgaks maksta:-)
Saksamaal näiteks kulutatakse teenuste peale oluliselt vähem raha, kui teistes Euroopa riikides (Inglismaal näiteks), keskmine Saksamaa koduperenaine juba naljalt koristajat ei palka ja selline teenuste vähene ostmine annab kogu nende majanduses kahjuks tunda.
Aga jah... 1000 aastat tagasi osteti poest vaid naelu ja soola, muu tehti kõik ise, kellelgi ei tulnud pähegi maja ehitamise teenust sisse osta. Nüüd peaks olema ikka suund sinnapoole, et igaüks spetsialiseerub sellele, mis tal kõige paremini välja tuleb. Ehk siis näiteks Krista osutab fotograafi teenust ja kui koristaja tema koju tuleb, käib ta ise sel ajal kinos, spordisaalis või kohvikus ja jätab sinna oma raha, et need inimesed saaksid omakorda Krista teenust osta;-).
parandus ka: saksamaa koduperenaise all pidasin tegelikult silmas saksa perekonda.
Mul on tuttav pere, kelle maja on alati meeldivas segaduses :) Nad ei tunne selle pärast piinlikkust ega kipu enne külaliste tulekut laitmatut puhtust majja lööma. Ja see segadus on tõesti meeldiv ega häiri üldse, sest aeg, mille enamjaolt inimesed kulutavad koristamisele, kulub nende peres igasugu huvitava tegemiseks. Seetõttu on külaskäigust sellesse perre alati huvitavat vestlust oodata ning olmesegadusele ei pööra selle pere külalised tõenäoliselt kunagi tähelepanu. Külaskäigust jääb meelde kõik muu...igasugu isetehtud asjad (koogid, seebid, maiustused jne jne) ning jutud värskelt külastatud kohtadest. Sellele perele mõeldes püüangi siis ka end mõistusele kutsuda ning olmesegaduse pärast mitte liigselt stressata :)
Miks on Itaalia naistel alati kodud nii ilusti korras ja isegi voodi tagumistes nurkades pole tolmurullikestki. Sest nemad on juba ammustest aegadest m6istnud, et yksi maja-lapsi-iseend ja meest pidevalt triksis traksis hoida ilma iseenese aega ohverdamat pole v6imalik. Juba viis viimast aastat on mul k2inud 3 korda n2dalas keegi abiks - keegi kes triigib s2rgid ja pyksid-seelikud, peseb p6randad ja vannitoa, aknad ja vahetab voodipesud ning aitab suurpuhastusel. Ei tunne end yldse enam halvasti (alguses oli see isetegemise kiiks sees, aga kui kord proovitud, siis enam tagasi ei taha), j22b aega oma lapsi nautida (mitte oodata vanadusp6lve, et siis alles lapselastest r66mu tunda, j22b aega lugeda ja k2sit66d teha, ilma et end pesemata-triikimata pesu p2rast halvasti tunneks). Abis v6ib keegi ju k2ia, ega ma siis samal ajal pea k2ed rypes diivanil k6hutama. Lihtsalt t66vaeva j22b jupi v2hemaks.
see kohe on üks selliseid teemasid, mis tõmbab kirjutama. meil kolm last vanuses 1-6 ja maja ning lahmakas õueala. kui sügavale ja kui ausalt ka ei vaata, no ei ole kellegi ega millegi arvelt see, et mistahes kandi pealt on maja ilus vaadata ja et aegajalt ohime, et meil on ikka nii mõnus siin. olen väga ebaregulaarne koristaja ja ega kõik päevad ju tekita ühtemoodi segadust ka. vanemad lapsed on väga naksakad oma asjade koristajad, enamjaolt jah, peale väikest meeldetuletust. ja see, et ma praegu nö kodune olen, ei muuda minu puhul midagi võrreldes sellega, kui tööl käiksin (ma olen tööl käinud). ning koduabilise-teema. eks sellega ole nii, kui paljude teiste teemadega - et kas oled koduabilise-inimene või mitte. kui abiline tervikusse sobib, tore, kui ei sobi, sama tore. ja ajapikku olen aru saanud ka sellest, et on küll kõigil 24 tundi ööpäevas, aga aja tunnetus on inimeseti väga erinev ning sellest tulevadki ka siin jutuks olnud jõudmised/mittejõudmised, võibolla... aga tänud mõnusast blogist osa saamast! thea
tõesti teema, mis kutsub kaasa rääkima. ma olen vahel ikka väga närvis (õigemini on see minu nö korralik mina), kui enda elamist vaatan, tundub, et kõik on segamini ja asjad vedelevad jms. äkki see on see kodu-ja sisustusajakirjadest tuttavate piltide "halb" mõju - seal ju ühtegi asja kuskil ei vedele, pinnad on puhtad, lilled vaasis jne. tavaelus aga täiesti saavutamatu olukord, ikka ju vedeleb diivanilaual poolik kudumistöö või fotokas või misiganes. juba sellele, et iga asi oma kohale panna, kulub kole palju aega.
teisalt ma kunagi külasolles ei uuri seda, kas mõni tolmurull kuskil vedeleb või kas on asjad laiali või remont tegemata, lihtsalt naudid külaskäiku ja suhtlemist ja kõik.
ise ma olen ka seda usku, et ma ei võta koristajat, sest ma ikkagi olen suuteline seda tööd ise tegema ja hoian raha kasvõi näiteks reisimise tarbeks. ja nii tore on pärast koristamist kasvõi natuke aega nautida puhta maja tunnet :)
Mina saan väga hästi aru, mida Krentu selle armastuse ja vaeva nägemise all mõtleb. Et rõõm ja rahulolu saavutatu üle on kordi suurem kui selleks on vaeva ja pingutust nähtud. Ka hariduse kohta on ju öeldud, et see on seda väärtuslikum, mida raskemini see on omandatud.
Ja mina tunnen puhkusehetkest just erilist rõõmu, kui kodu on ära koristatud, puhas pesu kappi virna laotud, soe kook ahjust välja võetud... ja seda mitte külaliste, vaid iseenda ja pere meeleheaks.
No ammu pole ükski postitus mu silma niimoodi särama pannud! Puht enesekesksel põhjusel muidugi - kui juba Krentu sugune supernaine koristamisega sina peal ei ole, miks peaks siis minagi :) Mulle on ikka ka ette heidetud, et ma võiks pisut tragim perenaine olla, aga koristamine ei ole üldse minu ala. Ma hea meelega kokkan või teen midagi muud. Aga no koristamine on minu jaoks küll selline hoogtöö asi - vahel võin tõesti pool päeva vihtuda, ja pärast seda on siis ka ülim rahulolu enese pärast :D No kuni see jälle kõige kaduva teed kaob ;)
Värske köögivili on ka minu suur armastus... nüüd kui lapsed on kodust ära, teen ma endale u 3x päevas köögiviljawoki - kõikvõimalik köögis olev koos kukeseentega suurte tükkidena pannile ja 5-10 min pärast taldrikusse ;)
Mulle meenus, et kunagi tellisid, Krentu, Anthea Turneri raamatu. Milliseid mõtteid ja tegusid see raamat tekitas, või on see jäänud riiulile? Ma lihtsalt mõtlen, et kas tasub tellimist või mitte.
Helena, see Anthea raamat on hea küll. Ma just mõtlesin, et peaks jälle üle lugema. Seal üks hea idee oli selline, et teha plaan, kus iga päev koristada ära üks tuba. Sest keegi ei taha ju laupäeva hommikul voodist tõusta, kui teab, et ees seisab terve elamise koristamine.
Mulle meeldis väga ka selle raamatu jõuludeks valmistumise rubriik, nii et ma kaalun tema jõulu-eri raamatu soetamist.
Mulle seal raamatus meeldivad just need planeerimise vihjed.
No mina olen ka selline inimene, et ei saa kohe korralikult puhatagi, kui segadus majas. Nii üritangi alati nädal sees kas korda hoida või nädalavahetuseks ära koristada, et oleks mõnus koos perega natuke luuslanki lasta. Ja külaliste tulekuks kui koristada ei jõua siis peidangi segaduse kappi, nagu Epp ütles. Sest ma tunnen ennast jällegi pahasti, kui külalised peavad minu sodi vahtima. Samas piinlikult korras on minu majas ikka väga harva, kuigi ma ei peahandaks üldse, kui oleks. :) Ja koristajat ma omale kindlasti ei taha. Kuidagi võõras tundub see mõte, et võõras inimene toimetab minu asjadega. Peab olema selline meeldiv tasakaal kõige selle koristamisega. Ja seda usun ma küll 100% et siis on kõik palju kallim, kui oled selle saamiseks vaeva näinud. Võib-olla on mul selle koristamisega ka nii, et kui oled reede õhtuks kõik (loe:enam-vähem) korda saanud siis on kohe nagu väikesviisi õigus paar päeva puhata. :)
Minul käib koristaja juba varsti aasta ja ma olen väga rahul :). Uskumatu kui palju stressi on vähem. Kuigi ta ei käi meil iga nädal, vaid üle nädala, siis ma ise pean koristama küll ka, aga see on selline "pealt kiirelt ära tõmbamine". Ja põhjalikuma puhastuse teeb tema. Minul jällegi jääb omakorda aega likvideerida "valupunkte", noh kappe jm, mida ma varasemal ajal ikka täiesti viimases hädas koristada jõudsin.
Ma võtsin koristaja kui läksin peale lapsi täiskohaga tööle tagasi, sest lihtsalt ei suutnud ette kujutada, kuidas ma suudan sellise enam-vähem korra hoida, et ise ennast halvasti ei tunneks. Nüüd mõtlen, et oleks pidanud juba varem võtma. No kasvõi kord kuus, et palju vähem oleks olnud stressi. Ja ikka eriliselt mõnus on minna koju, kui keegi teine (mitte mina) on toad ära koristanud ja puhtaks pesnud :).
Aga ma ka alguses ikka mõtlesin, et no kuidas teised naised jõuavad, et pean ikka mina ka jõudma. Aga see saladus on mul jäänud avastamata :). No ja ma ju koristan ikka nüüd ka. Aga ei teki enam sellist lootusetut tunnet, et kasvab üle pea asi kui ma nüüd ei jõua koristada. Varem või hiljem tuleb keegi ja teeb ikka. Pealegi on meie koristaja väga armas inimene.
Minu vanavanaemal, kes oli taluperenaine ja 6 lapse ema, oli selline süsteem, et lisaks igapäevastele töödele (lehma lüpsmine, söögitegemine, nõudepesu jne) oli tal igal nädalapäeval oma töö. Näiteks esmaspäeval kodu koristamine, teisipäeval riiete nõelumine, kolmapäeval lastele klaverimängu õpetamine jne. Ta väitis, et kui igal päeval tead täpselt, mis peab tehtud saama, siis saab ka. Ma veel harjutan seda süsteemi, aga usun, et see aitab.
Postita kommentaar