MY ENGLISH BLOG

reede, oktoober 9

Emotsioonid teemal "alkohol"

Ma lugesin just ajakirjast Anne&Stiil artiklit "Minu suurepärane elu pokaalis" mis rääkis teemal "naine ja alkohol". Ma ei tea, kas see artikkel rääkis nö keskmisest eesti naisest või oli tegu ikkagi keskmisest edasi nihkunud naistest aga ma olen praegu ikka väga üllatunud, et naised tõesti nii palju joovad. Et on täiesti normaalne õhtul kodus mitu klaasi veini juua või siis mõnda muud alkoholi. Ja et kuu ilma alkoholita on tõsine saavutus?
Siinkohal peaksin muidugi ütlema, et kõik teemad, mis seostuvad alkoholiga ja alkoholismiga, ärritavad mind väga ja kutsuvad esile ebameeldivamaid mälestusi minu lapsepõlvest. Kuna ma nägin, kuidas isa oma elu alkoholi vastu vahetas, siis ma lihtsalt ei suuda taluda mitte ühtegi purjus inimest. Ükskõik kui tore see inimene ka poleks või kui arusaadav põhjus tal purjus olemiseks on - purjus inimesest üritan ma nii kiiresti eemalduda kui võimalik.
Teiseks - ma ei suuda ise ka alkoholi tarbida. Vahel harva, tavaliselt siis kui külalised käivad, suudan ma tõesti maksimaalselt pool klaasi veini juua ja vahel natuke mingit koorelikööri. Aga nii kui tekib see jube vastik tunne, et "alkohol hakkab pähe" ehk et pea läheb uimaseks, jätan ma kohe kõik klaasipõhjad alles. Ma pole kunagi elus purjus olnud ja kujutan ette, et see võib jube vastik tunne olla.
Ma olen aru saanud, et inimesed tarbivad alkoholi tuju tõstmiseks. Aga kui on tore pidu ja toredad inimesed, siis mu tuju tõuseb juba iseenesest ja mul pole vaja mingit alkoholi.
Ükskord vaatas mu sõbranna uudistavalt mu poolikute veinipudelitega külmkapi pealset ja ütles, et "kohe näha, et siin peres alkoholiprobleemiga inimesi ei ela". Sest kus on alkoholiprobleem, seal ei jää kunagi ükski pudel poolikuks. Siis me hakkasime sõbrannadega seda alkoholiteemat arutama ja selgus, et kõiki oli see mingil määral puudutanud ja üsna ligidalt. Ja vaatamata sellele, et me olime selleks ajaks juba kaua sõbrannad olnud, polnud me kunagi sellest teemast rääkinud ja meil polnud aimugi, et me kõik oleme pidanud purjus inimese pärast muret ja piinlikkust tundma. Sest see on ju üks teema, millest üldiselt häbenetakse rääkida.
Kui ma kunagi veel vaba ja vallaline olin, siis oli mul peigmehekandidaatidele ainult üks raudkindel tingimus: "ta ei tohi alkoholiga sõber olla".
Ma saan aru, et minu suhtumine alkoholi on pisut äärmuslik. Ma tõesti soovin, et alkoholi müüdaks vaid apteekides viinasokkide ja ülehõõrumiste tarbeks. Sest mul on nii hirmus kahju inimestest, kes oma elu ja tervise maha joovad (ma tean, et alkoholism on haigus). Ja nende vanematest ja abikaasadest, kelle elu see mürgitab. Ja nende lastest, kes lukukrõbina peale isale vastu jooksevad, pöidlad pihus, ainukeseks sooviks enne ukse avanemist et "palun, palun, palun, ole täna kaine".

38 kommentaari:

Ahoi ütles ...

Mina vahetevahel ikka naudin pokaali veini, näiteks prae kõrvale või seltskonnas. Ja just naudin, selle sõna kõige otsesemas tähenduses, eesmärk pole purju juua. Ning mind häirib kohutavalt see, kui seltskonnas tehakse märkus, et noh, ikka veel esimene veiniklaas? Nagu ma peaks häbi tundma, et ei joo???

Anonüümne ütles ...

Ka minu isa oli alkoholiga sina peal. Seepärast ei salli minagi purupurjus inimesi. Ise küll tarbin alkoholi, kuid mõne kuu tagant ning ka mina lõpetan, kui peas sumisema hakkab. Mind kostitatakse seltskonnas tavaliselt märkusega, et küll sinuga saab ikka odavalt.

Enely

Anonüümne ütles ...

Kui ma kohtusin kaassõltlastega, siis ma alles nägin kui paljud tegelikult kannatavad kellegi teise alkoholismi pärast. Seni ma arvasin end ainuke loll olevat - kõigil oli seltskonnas peale minu äärmiselt lõbus alles siis kui näpud kurgus märjaks saama hakkasid.
Aastaid ema joomarluse all kannatanuna pean vist õnne tänama, et neerud ja silma võrkkest alles on :)

Pokaali veini toidu kõrvale võtan minagi, aga viinapitsi kohe kindlasti sülitan, samas kui näen ja tean üht väga lähedast sõpra, kes päev-päevalt rohkem alkoholist läbi imbub.
Ka korralikud naised võivad juua nagu hobused, ainult keegi ei räägi sellest.

Anonüümne ütles ...

Minulgi on seesama kogemus selja taga, et isa oli alkoholiga sina peal. Enam ei ole, nüüd on täiskarsklane, aga see võttis ikka kole kaua aega, maksis abielu ja mürgitas ema ja lastegi elusid. Nüüd vaatan pealt, kuidas äi end tasahilju surnuks juua üritab. Ja teha midagi ei saa. Peab ikka tervis olema, et noid tsükleid vastu pidada! Või siis tõepoolest -vanajumal hoiab joodikuid.
Karsklane ise just ei ole, aga kuid ilma alkoholita olla pole mingi probleem. Samas purjus on õnnestunud ka olla. Aga ega ma selle üle uhke ei ole. Ja noh, noidki kordi on tegelikult vähe. Mõistus püsib ikka kodus.

Helen ütles ...

Ma võin näiteks küll ausalt tunnistada, et mina joon küll alkoholi. Isegi õhtul kodus-pudel õlut või pokaal veini.
Ja mina olen elus küll purjus olnud ja mitu korda lausa.
Aga joomisel ja joomisel on suuuuur vahe.

Ma tean väga, mis teeb alkohol inimesega. Olemas endalgi selline tüüpiline isa ja selle kandi pealt mitte just väga helge lapsepõlv. Inimene peab tunnetama oma piire. Ja see, kui sul on olnud alkohoolikust isa ei tee sind veel ennast alkohoolikuks, kui vahel jood. Need teaduslikud uurimused, kus väidetakse, et alkohooliku lastel on suurem tõenäosus alkohoolikuteks saada... Ma väidaks vastupidist, alkohooliku laps teab, mis see on ja pigem oskab sellest hoiduda.
Seepärast ma arvan, et ei pea tundma piinlikust või häbi alkoholi joomise pärast, niikaua kui see pole eesmärk omaette.

Katrin ütles ...

Ma pakuks, et vähemalt maarajoonide isad olid kõik parajad viinaninad. Vähemalt nii oli minu oma ja valdav enamus teiste laste isasid. See on üks osa sellest toredast Nõukogude pärandist. Tollel ajal ju kõnniti töömeestel pudelitega järel, et nood mingit haltuurat teeksid. Viina joodeti enne töö tegemist, pärast töö tegemist ja töö tegemise ajal kah. Ja samuti ka minul tõuseb vastikusest klimp kurku, kui ma purjus inimest näen. Mul tekib kohe selline raev, et annaks jalaga näkku! :D Ise sai nooremana ikka napsi võetud, aga nüüd pole isegi ammu enam mõelnud selle peale. Meie seltskonna mehed armastavad aga häid rumme ja sigareid ja seetõttu on meie kodus küll palju pudeleid, kuid mõõdukalt tarbimist. Mu abikaasa ikka teinekord võtab peale väsitavat päeva ühe pisikese topsi rummi, mida ta siis 3 tundi imeb ja selline tarbimine on mulle ka täiesti vastuvõetav. Aga muidu tundub mulle küll, et sellist sõbranjedega veinitamist on ikka suhteliselt palju. Mina hindan pigem head tassi kohvi ja talvel käreda pakasega sinna sisse ka sörtsukest kvaliteetset konjalkit.

Katrin ütles ...

Ja veel, et see on tõesti täielik tipp, kui keegi seltskonnas poetab, et sul ei olegi veel klaas tühi, et joo ruttu siis saame uue ringi valada vms!!?? Mismõttes, eksju!? :D

Malviina ütles ...

See on valus teema. Mu isa ei vahetanud alkoholi meie vastu, aga oli minulgi piinlikke momente nii palju, et ma praegu lähen endast välja, kui mu mees joob. ja siis ma ei armasta teda. ja mul on tunne, et peale igat joomingut armastan ma teda vähem ka kainena. Äi on mul alkohoolik, küll vaikselt aga kindlalt ahistavalt. Ja Äia isa oli vägivaldne alkohoolik. Mu abikaasa teab, et jätan ta kui asi läheb kontrolli alt. Esimese hetkega kui lastel on valus (emotsionaalselt), olme me läinud.
See ON nii KURB teema. Sellest kirjutatakse igal pool ja nii palju, aga see ei aita.
Mu sõber kord teatas, et ta tütar palus tal vähem juua ja see tegi talle haiget, kuid ometi ta joob edasi.
Ma lihtsalt ei saa aru.
Ja võiksingi jääda sellest kirjutama.
Aga kogu mu kirjutise lihtne mõte - kuskilt ja kellestki peab see ju algama - arusaam, et alkohol on tarkade inimeste jook.

Mari ütles ...

Minu peres ei ole õnneks kellegil sellega päris probleemi olnud. Ise aeg-ajalt ikka klaasi võtan ja nooremana sai ikka pidudel ka natukene rohkem joodud. Kui tuli mõni pidu tuju vaid mahla juua, siis oli teistelt küll palju survet, et kas ma olen imelik vms.
See on ka üks põhjus, mis mulle mu abikaasa juures esimesena meeldis - ta joob ülivähe. Kord kuus pudel õlut või natukene rohkem, kui rohkem põhjust (meie pulmas viimati) ja see ongi kõik. Eks see raske teema ole, kuid ma olen tänulik temale, sest temaga kohtumine tegi ka minu pidutsemistele lõpu :)

Annu ütles ...

kui ma püüan meenutada, millal ma viimati alkoholi tarvitasin, siis vist mehe sünnipäeval suvel pokaal veini. ma ei saa ka aru, miks peaks hea tuju jaoks jooma, purjus pole kunagi olnud. mind häirib see tunne, kui pea hakkab uimaseks minema (vähese harjutamise viga, ütlevad asjatundjad) ja enamus alkoholi maitseb ju halvasti?!

KK ütles ...

Oh, see alkoholiteema! Mõned aastad tagasi tegin oma tol hetkel väga heade sõprade ringis avalduse ning otsustasin, et nende ühisüritustes enam ei osale. Põhjust otseselt ei öelnud, nad poleks mõistnud aga reaalsus oli see, et ma ei kannatanud enam seda pidevalt kange alkoholi tarbimist välja.
Ma saan aru, kui mõnusa õhtusöögi kõrvale võetakse pokaal kvaliteetset veini või grillimisele lisaks pisut õlut aga mõne naise peale hunnik kangemat kraami ühe õhtuga on liig. Eriti kui ise ei joo ja oled nt autoga ning pead kainena kogu seda õudust kõrvalt vaatama. Purjus tädi on hull vaatepilt aga ise nad seda ju ei taju, vist.

Alkohoolikust isa lapsena on mul selle teemaga nii palju piinlikke hetki läbi elatud, et ma ei õpi ilmselt kunagi alkoholi täielikult tolereerima. Klaas veini või paar hia toidu kõrvale on minu piir. Ja ka siis võiks järgmise päeva maha kustutada, sest ma olen uimane ja pahur.

Helen ütles ...

Mul on praegu neid kommentaare lugedes tunne, et ma olen ainus, kes vahel joob alkoholi. :)))
Aga ma näiteks ei suitseta ja pole kunagi isegi tahtnud proovida. Mis suits parem on kui alkohol-sõltuvust tekitavad mõlemad. Siiski "andestatakse" suitsetamist parema meelega kui alkot.

Aga ma tahtsin tegelikult seda öelda, et ma joon näiteks õlut just maitse pärast. Mulle maitseb! Ja vahel joon lihtsalt alkoholivaba õlut. On osad margid, mille maitse on ligilähedane päris õllele.

Anonüümne ütles ...

Ma ei arva küll, et alkoholi tarbimine oleks just alati kurjast. Kes tarbib, kui palju ja millal tarbib, on küsimus. Ei saa panna alkoholi võrduma joodikutega.
See on nagu iga asjaga, ülesöömine, ületöötamine, ületujutsemine jne. Umbes sama ebameeldiv kokkuvõtteks.
Minu meelest on igati normaalne juua hea toidu kõrvale kas kodus või restoranis head veini või peale sauna külma õlut!
Olen kokku puutunud, kuidas äärmuslik suhtumine pigem kahju toob.
Minu parima sõbranna mees oli selline woodoo perekonnast, kus alkoholi ei tohtinud isegi majja tuua. Sünnipäevad olid siis sellised, kus pakuti lastešampust ja morssi aga sõbranna tutvusringkond oli vanuses 30-40, kes on harjunud jooma klaasi Martini astit või head veini. Ausalt öeldes, minu kaasa lõpuks keeldus sinna minemast, eelistas pigem koju jääda ja kuna ma ise ka armastan tähtpäevadel punast veini, siis oli selline reeglistik ebamugav kõigile külalistele, keda koheldi nagu lapsi.
Õnneks see kooselu ei püsinud, loomulikult oli ka muid põhjusi, lahkuminek ei olnud sellest tingitud:) Aga ma tean, et sellest olukorrast oleks igal juhul tekkinud aegade möödudes probleem, nagu ikka, kui üks kaasa ei taha enam teise seltskonnas toimuvatel tähtpäevadel osaleda. Ehk ikka kõiges, ka suhtumises, mõõdukus eelkõige.

Sirliiz ütles ...

Heleena, ei sa ei ole ainuke. Mul hakkas ka natuke imelik, sest minagi joon nii mõnelgi õhtul klaasi või paar veini :) Ja mõne kokteili ka teinekord.

Aga selline väide, angu oleks maapiirkondades kõigil isad viinaninad on ikka tõeliselt karm sõnavõtt. Olen pärit Põlva linnast ja mul on ikka väga suur suguvõsa, aga alkoholiprobleemiga pole ei mina ega minu lähedased küll kokku puutuma pidanud. Sünnipäevadel on enamasti pudel laual kuid purjus inimesi meie seltskonnas ringi ei kakerda. Inimesed oskavad mõistlikult ka tarbida alkoholi. Selline väide on ikka äärmiselt solvav. Mina oma isa purjus pole küll kunagi näinud!

Muhv ütles ...

Vot mina olen siinkohal nagu sina - peaaegu üldse ei tarbi, isegi lonks õlut hakkab vastikult pähe ja külas käies poen varmalt kaine autojuhi tiitli varju, et ei peaks isegi moepärast lonksukest võtma. Kusjuures minul ei ole isegi mitte halbu kogemusi lapsepõlvest (ega hilisemast elust), lihtsalt ei ole kunagi tahtnud ja pole maitsenud see kraam ja mis heast tujust seal rääkida, kui pea sumiseb ja vastik on olla. Mõni hea vein (kusjuures minu arusaam heast ei ühti sageli tõeliste veininautijate arusaamaga) ja kooreliköörid on tõesti ainsad, mida korra-paar aastas maitstud saab. Koduses baarikapis on veel hullem olukord, seal ei ole mitte poolikud pudelid, vaid juba aastaid seisvad täis pudelid, mida mehele tööga seoses alati jõuludeks hulgem kingitakse ja mida keegi lahti ei tee, sest imelik oleks sealt pool klaasikest juua ja siis seisma jätta.

soodoma ja gomorra ütles ...

hm, mulle just meeldib, kui vein hakkab peas kergelt, rõhutan kergelt, sumisema.
edasi on juba libe tee. kui käest läheb, muutub kiiresti raskeks.

tegelikult on vahel veini juua vägagi nauditav/lõõgastav. ainult, et mina olen täheldanud, et alkoholi tuleb tarbida heas tujus, mitte murele lohutuseks. see teeb olukorra peale joomist veel halvemaks.

Margit K. ütles ...

Nii nagu mõned päevad tagasi olid küsimused selle üle, et kas suitsetamist ja tubakatoodete saadavust peaks kuidagi karmistama (mida muidugi peaks tegema) siis peaks/võiks olla ka õhus küsimused alkoholi suhtes. Eestis on ju täiesti tavaline nähtus, et nii 10-aastased (võimalik isegi et vahel nooremad) on alkoholi tarbinud. Rääkimata siis 13-14 aastastest. Kui sa ei joo, siis oled lihtsalt imelik. "et mis sul ei kõlba meiega juua v? mingi tatt oled v?" sellises võtmes.
Ise ausalt öeldes jälestan alkoholi ning ei salli samuti purjus inimesi. Mingit kontrolli peab ju siiski oskama pidada - vähemalt need mittealkohoolikud. Ja kui üldsuse arusaamade järgi on alkohol stressileevendaja, siis tegelikkus on ju hoopiski midagi muud. Pigem võimendab ta stressi. Alkohol on vägagi aktsepteeritud ühiskonnas - pigem vaadatakse sulle altkulmu siis, kui sa alkoholi ei tarbi. Kuid mind see ei huvita. Midagi peab ikka puudu olema (enamasti hingeliselt), et kätt järgise klaasi järgi ulatada. Samas ma saan aru, et joojal ja joojal on ka vahe. Kuid arvan, et elu on palju ilusam üldse ilma alkoholita. :)

tuulealleaa ütles ...

Mina ka nn maapiirkonnast ja sellise isaga, kes nädalas korra kodu "tee-otsas" auto pealt kraavi hüppas ja vahel sealt püsti ei saanudki.
Muul ajal polnud tal midagi viga- küpsetas meile pannkooke, mida õhus ringi keeras jms.
Samas ei oska ma neid isa "kalduvusi" ja komplekse küll kuidagi endale üle kanda.
Sauna ilma pudeli õlleta vist ette ei kujutakski. Vein ja veinikultuur on hoopis omaette teema ja üks väike sõprade seltskond õhtusel ajal limonaadiga minu kujutlusvõimesse ei mahugi, mis ei tähenda aga, et keegi õhtu lõpetuseks kusagil meeltesegaduses kakerdaks või rumalat juttu ajaks.

Krentu ütles ...

Mina ei arva, et toidu kõrvale pokaal veini VAHEL oleks imelik. Aga sealt artiklist jäi kumama just see, et IGAL õhtul ja mitu pokaali. Nii et ikka vines oldi.
Ja mina ka ikka aeg-ajalt joon midagi. Mulle kohe meenus, et ma käisin hiljuti kontserdil ja jõin ühte kokteili. Aga ka mitte lõpuni, sest pea hakkas sumisema. Ja kui ma midagi seltskonnas joon, siis väga palju on see ikkagi sellepärast, et keegi ei küsiks, miks sa ei joo. Ja vahel ma tõesti tahan mingit magusat kokteili, sest maitse on hea. Aga alati mõtlen, et võiks selle alkoholi sealt kuidagi välja võtta :) Ja kui võimalik, siis võtangi alkoholivaba kokteili, aga neid igal pool ei tehta.
Aga üldiselt vajab see tõesti meelekindlust, et seltskonnas mitte alkoholi tarbida. Surve on tuntav.

Malviina ütles väga õigesti - alkohol on tarkade inimeste jook :)

Ja ma ei taha tõesti näpuga näidata ja öelda "häbi, häbi" neile kes klaasikest veini või saunaõlu naudivad. Mina isiklikult lihtsalt seda eriti teha ei taha. Aga mu ema ja õde, kes on ju ka kaassõltlased olnud, ei vihka alkoholi üldse niipalju kui mina.

Aga üldiselt on mul nii hea meel, et minusuguseid "imelikke" on veel. No kes ei talu seda sumisemise tunnet ja kes ei taha seltskonnas juua. Ma siiani tundsin, et ma olen ikka üsna üksi selles küsimuses ja natuke imelik :)

Thredahlia ütles ...

Alkohoolikuga kodu jagamine on minugi jaoks minevikust tuttav. Kõigi piinlike hetkede ja käegalöömistega, aga... saan aru, et tegu oli sõltuvusega ja haigusega ja mitte normaalse nähtusega.
Olgugi, et ma ei pea end alkohoolikuks (ilmselt ei ole ka objektiivselt), tarvitan paar korda nädalas õlle-paar või mõne klaasi veini toidu kõrvale ja nautides. Kanget alkoholi ei joo. Ei väida siiski, et kunagi purjus pole olnud.
Kõike mõõdukalt - pooldan suhtumist, et äärmused on üht või teistpidi ebaloomulikud. Mõõdukad kogused alkoholi on pigem tervislikud, kui meditsiiniliselt asjale vaadata ja täielikult alkoholi vältida ei õnnestu nii kui nii ühelgi inimesel (või peaks vältima ka kalja, keefiri, leiba, puuvilju, hapukapsast ja -kurki, jne).
Pigem näitab minu kogemus, et täiskarsklased ja need, kes paanilisekt alkoholi väldivad on äärmus, selline pooleldi religiooni taoliseks kalduv. Ja minu teada eranditult on kõik mu tuttavad karskalsed kas ise olnud alkohoolikud, pidanud alkohooliku pärast pikalt emotisonaalselt kannatama või ei tarbi alkoholi usulistel põhjustel.
Krentu, igaks juhuks ütlen, ära palun võta isiklikult... minu jaoks lihtsalt on karsklus natuke liiga äärmuslik.

Thredahlia ütles ...

Nonää, nii juhtub, kui kirjutada kommentaari nii kaua, et Sa teistele enne vastata jõuad :P

Pesukaru ütles ...

Antagu mulle andeks, aga minu meelest on imelik juua hoopis siis, kui on teada, et see mõjub enesetundele kehvasti ja pea sumisema hakkamine on inimese jaoks ebameeldiv tunne. Sada korda lihtsam oleks siis ju joomata jätta, milleks üldse võtta see pokaal või kokteil? Midagi kasulikku alkohol nagunii ei tee ja kui see tunne ei meeldi, siis milleks?

Minul on peres alkoholiprobleem olemas, aga mina ei karda alkoholi ja ei muretse, kui joon. Kogemused lapsepõlvest ei ole minu joomisi mõjutanud, teismelisena pidudel olin teinekord kohe täitsa purjus. Praegu olen iseenesest kasvanud selleni, et pidudel võtan ühe siidri või natuke šampust vms. Pole enam isu. Aga umbes kord aastas joon kohe hea mitu rummikokteili ja olen naudinguga purjus. Ei näe selles midagi halba.

Ja minu meelest jutt 10aastastest joojatest on natuke ulme. Jah, äärmuslikke näiteid on alati olemas, aga ma olin ise veel üsna hiljuti teismeline ja mu noorem vend on praegu ja jutt sellest, kuidas sõbrad survestavad jms, on absoluutne erand. Keskmine koolinoor oma keskmises sõpruskonnas ei hakka karjakesi kaaslasele peale käima, et mis mees sa oled, kui ei joo. Või naine. Selliseid asju reeglina siiski ei tehta ja ma ei saa aru, kust on tulnud kujutelm, et tehakse. Kedagi ei huvita, jood sa või ei. Oma vaba valik.

Anonüümne ütles ...

See jutt, et alkohol midagi kasulikku ei tee, on paraku vale. Ja tõmmata paralleel ka igal õhtul toidu juurde klaasike või kaks veini või õlut joovate inimeste ja alkohoolikutega, oleks ka nagu mõned inimesed elaksid teises aegruumis ja ei sa aru, mis toimub.
Kuna aga lugesin ka algtektsi läbi, siis saan aru kus probleem on ja võiksin öelda, et seda lapsepõlve haava saab ja tuleb ravida. Sest vastasel juhul muutuvad väited alkoholi tarbivatest inimestest varsti veel räigemaks ja kirjatüki auror jääb lihtsalt maailmast isoleerituks kui mingi veidrik.
Veini ja õllevalmistamine on kuulunud iidsete kuntside hulka ja ka nende arukas tarbimine. Tänapäeva maailmas pole peale veinimeitri ameti ühtki teist mida tõepoolest isalt pojale saaks pärandada..Ja kui ma tahaks sama demagoogiline olla kui see kirjutis, siis saaks tuua sinu näite pealt väite, et sa vihkad kunsti.
Aga magusa kokteili joomine meenutab küll mu vanavanaema, kes samasugust juttu suust välja ajas ja siis sahvris salaja likööri limpsamas käis.
Mu emal ka, kel pole piisavalt rakendust ja vaevleb tähelepanu puuduse all, lipsavad suust välja sellised avaldused nagu alkohol on vastik... Aga võtab temagi veresoonte lupjumise ja isuldi hirmus ikka päevas pisikese klõmaka.

Kristel

Anonüümne ütles ...

Vabandan ohtrate kirjavigade pärast- klaviatuurile on mingit vedelikku kallatud ja osad klahvid kinni....


Kristel

Anonüümne ütles ...

Unustasin veel ühe väga mõtlemapaneva fakti. Kuna olen juba sellises kuldses keskeas, siis oma sõprade-tuttavate näitel võin tuua väga hirmutava näite: Kõik tuttavad, sugulased, sõbrad, kes on surnud(ka enesetapu teinud) enne 40 eluaastat, ei pruukinud alkoholi...

Kristel

Katariina ütles ...

Oma elu otsustele peab iga inimene ise jõudma. Mis teised sellest või sinust arvavad, on täiesti irrelevant.

krista ütles ...

mina olen see sõbranna, kes teab millest räägid.
Mind ei häiri mitte niivõrd joomine ise kui see, kuidas mõne inimese arukas jutt mõttetuks mölaks muutub ja eriti siis kui hakatakse veel tüli kah norima...
Ise olen kaine autojuht, rase või beebiga...ja lasen ka endale alati klaasi valada...ja kõike just liigsete küsimuste vältimiseks.

Ma praegu just mõtlesin, et kui mitu korda ma näiteks viimase 15 aasta jooksul olen sattunud seltskonda nimega joome ennast purju. Ma arvan, et viimati ülikooli ajal.. tavaliselt ikka naudime seda veini nimelised seltskonnad...

Mul on väga hea meel, et mul on selline mees, kellele reede ei tähenda pidu ja alkoholi...
siiski olen ma teda 11 aasta jooksul paar korda ikka purjus ka näinud ;)

Anonüümne ütles ...

Olen Kristeliga nõus.
Puhas viin on ravim. Vein, viin olnud aegade algusest.
See on ka ainus, mis koos pipraga mu kõhuvalu leevendab, kui asi väga hulluks läheb (tean, peaks minema arsti juurde aga see võib olla ka tühine seedeprobleem).
Ravimite võtmine makku oleks veel hullem, selline naps on seederavim.
Kõlmakas viina, ka meie 99 aastasele vanaemale, kehva enesetunde korral, oli väga asjakohane. Ja kui palju on sellises vanuses neid häid päevi eks.

Tegelikut on see umbe selline teema, nagu poliitika. Ala miks valid või ei vali Keskerakonda:) Ja emotsioone jätkub.

Mina joon vahel nädalas 2-3x õhtul paar pokaali. Mitte iga nädal, siis kui pidulik meeleolu, kokkame või on just olnud pingeline päev. Mul on kallis ja väga hea rosinamekiga mark.
See toob hea une ja lõõgastab. Olen kaaslasega, hea töökohaga, korras närvidega ja ikka joon veni. Ei ole üksik, kibestunud ja allakäinud veinijooja.

Anonüümne ütles ...

Olen maalt ja hobusega :) ja vaidlen vastu, et kõik nõukaaegsed isad on alkohoolikud. Minu isa seda ei ole. Minu ema ei ole teda kunagi purjus näinud (abielu ca 40.a.). Mina ei ole teda kunagi purjus näinud.
Seevastu on minu vend alkohoolik. Ja tean teisi meie väikse küla mehi, kellele igapäevane alkohol on vajalik kui õhk.
Venna kohta - ta võib pikalt kaine olla, kuid kui võtab, siis võtab ja tsüklist välja tulemiseks on kasutatud ka haigla abi nt.
Inimene ise aru ei saa, et ta teistele haiget teeb, et ta oma elu hävitab.
Mul on kahju oma emast, kes on tsüklite ajal võtnud oma ülesandeks pea öö läbi üleval olla ja venda valvata, et naabrid talle lärmi pärast (meeldib muusikat väga kõvasti kuulata) politseid ei kutsuks jmt.
Olen näinud, kuidas vend lõi viinaraevus käe läbi klaasukse, olen näinud kuidas ta autoroolis "kõva meest" on mänginud, olen näinud ta vigastusi peale juuatäispeaga mootorrataga kukkumist. Kõik on jätnu minusse sellise jälje, et ma vahest leian ennast mõttelt, et ma vihkan oma venda...
Teisalt näen kõrvalt kuidas mu õelapsed ja õde elavad mehega, kes viinapitsi ei sülita ja olen endale lubanud, et mina ei saa kunagi lapsi mehega, kellele on viinapits, õllepudel tähtsam, kui tema laste heaolu, kes lapsi "kasvatab" vaid siis, kui õllest "julgust" on saanud...
Ja nüüd enda juurde - teismelisena elu avastades jõin ka alkoholi. Päris mitmel korral olen purjus olnud. Kuid praeguseks olen ma sellest "välja kasvanud". Vahel väike vein tähtpäeva puhul. Vahel midagi rohkem teise tähtpäeva puhul. Aga ma ei mäleta, millal ma viimati purjus olin. Mulle ei meeldi see tunne ja veel enam ei meeldi mulle järgmine hommik.
Ei saa öelda, et alkoholismi nägemine on mind ennast pannud alkoholist võõrduma, pigem on seda teinud enesetunne alkoholi tarbimise tagajärjel. Samas on alkohoolikud peres mõjutanud mind otseselt mehe valikul - minu tingimuseks oli, et alkoholi tarbimine peab olema minimaalne. Ei saa öelda, et mu elukaaslane alkoholi ei tarbi - jah, õlut joob. Samas ei joo ta ennast kunagi purju (4.a. jooksul olen näinud max 2-3 veidi "ületarbinuna"). Kanget alkoholi ta ei tarbi üldse. Hetkel olen rahul. Vahel teen märkuse, samas tean, et tegelikult on see tarbetu.
Sellised lood siis.
Katrin

Anonüümne ütles ...

tere, krentu!
me oleme kunagi aastate eest sinuga ka silmast silma kohtunud. aga see selleks.
arvan, et asjad ja olukorrad siin ilmas ei ole päris juhuslikud. miks sattusin just täna su blogile?
pitssallide lõngajooksupidi jõudsin akloholiteemani...
olen olnud aastaid kaassõltlane. olen näinud, kuidas armastavast mehest, kellele võisin täiesti kindel olla, saab tasahilju vastutustundetu, hoolimatu alkohoolik.
miks vahetatakse oma pere, oma lapsed alkoholi vastu? arusaamatus, süütunne, solvumine, kahetsus, kurbus, viha. ma ei oska veel praegugi oma toonaseid tundeid kirjeldada.
mina ei suutnud leppida sellega, et kõigepealt on alkohol ja siis alles pere ja lapsed. meie teed läksid lahku, olen aastaid kasvatanud lapsi üksi aga tunnen praegu neid teie lugusid lugedes, et lahti sest probleemist ei ole siiani saanud.
lapsed?
lapsed on suureks kasvanud. ma loodan niiväga, et nad saavad, suudavad, oskavad oma lapsepõlvega toime tulla. ma usun, et neil on piisavalt usku iseendasse, et mitte hakat ostima tuge ja lohutust alkoholist.
ma võin eksida, aga arvan, et alkohoolikuks saamise üks eeldusi on madal enesehinnang, põgenemine, vastutse mittetalumine. lihtsam, kui probleemiga tegeleda, on süüdistada teisi ja maailma ja lohutuseks pudel osta...
või siis ka oskamatus rääkida nendega, kes on olulised, kellest hoolid.

keegi kirjutas siin, et teab paljusid, kes oma eluga puntras, psüühiliselt haiged või suisa sutsiidsed, on just need, kes alkoholi ei tarvita.
"Kõik tuttavad, sugulased, sõbrad, kes on surnud(ka enesetapu teinud) enne 40 eluaastat, ei pruukinud alkoholi... "
mõtlesin ka mina kunagi umbes nõnda, siis kui mu peaaegu karskalne isa haigestus. mõtlesin, et oleks see mees endale akoholi lubanud, oleks ehk tervem...
mõtlesin ja kohtusin seeaegu oma tulevase mehega, oma ilusate laste isaga. mehega, kes 20 aastat hiljem oli juba paadunud alkohoolik.
kas asjad ja olukorrad siinilmas on ikka juhuslikud?

ma ei arva, et alkohol oma olemuslikult oleks süüdlane ja põhjus.
meedikutel on ütlus, et iga ravim on mürk, kõik sõltub annusest.
pidulikul õhtusöögilaual on meil ka hea vein, suvegrilli juurde kuulub vahel ka õlu ja pits viinagi sobivas konteksitis ei ole välistatud.
aga mitte kunagi ei tohiks alkohol olla põgenemine või asendustegevus.

tänan sind, krentu, et selle teema üles võtsid. rääkimine-kirjutamine toimib psühhoteraapiana.

Marju

Krentu ütles ...

Marju, ma nüüd hakkasin nuputama, et kus ma Sinuga kohtunud olen.... Marju B asutusest, mille nimi oli neli tähte? oh seda uudishimu....

Anonüümne ütles ...

krentu,

ei ole ma marju b, ega ka mitte asutusest milles 4 tähte.;)
oli tööväline ja näiliselt juhuslik põkkumine.
jäägu see täna nii. ehk mõni teinekord jälle.
oma hingelt kuulun minagi kudujate seltskonda ja olen oma ammuseid hobisid uuesti avastamas.:)

marju

Katrin ütles ...

Sirliiz, sa oled ju Põlva linnast! See ei ole maapiirkond, mida mina silmas pidasin. Ma ikka vihjasin rohkem kolhooside ja sovhooside elukeskkonnale. Need kohad, kus olid ümberringi eramajapidamised, milledes sai haltuura korras palju töid viina eest teha. Mis sa seal linna majas või korteris ikka haltuuratad, onju. Vagusid ei veeta, sõnnikut ei laotata, heina ei tehta ja siga ei tapeta. Ja rõhk oli sõnal enamus. Minu parima sõbranna isa oli näiteks elektrik, kuldsete kätega mees ja täielik karsklane. Eks seal maal pidi ka kaineid mehi olema, muidu oleks sotsialism ilmselt palju varem ja palju kurvemalt otsa lõppenud. :) Aga point on selles, et enamuses peredes on kas lähemas või kaugemas ringis alkohoolik. Ja see ei ole ju tegelikult normaalne.

Anonüümne ütles ...

Loen kommentaare ja tunnen, et ma polegi ainuke omasugune. :) Milline kergendus! Minu siiras rõõm et ma ei olegi oma "kiiksuga " üksi vaid meid on rohkem kui pealtnäha paistab. :) :)
Mure purjus isade pärast on laulude sissegi pandud- "Kukerpillidel" on vähemalt üks ja "Ruja"l...Emadest targu ei räägita-laulda üldse...
Olen üle 30ne aga siiani pole nn. viinajoomist ära õppinud. Sisemine eitus selle kraami vastu on tõeliselt tugev.Peresisene "eeskuju" ja valusad tunded. Samuti pole ma oma elus mitte kordagi mitte ühtegi suitsu proovinud. Lihtsalt ei taha. Jah, vahel magusamat sorti valget veini või šampanjat proovin.Enamasti seltskonnas. Kui ei õnnestu kõrvale põigelda siis lasen sutsu jooki pokaali valada. Väga hästi mõjub kui pöörata asi naljaks ning valjuhäälselt ja naeratades teatada joogi valajale, et mina olen täiesti mõttetu naine kes viina ei joo ja autoga ei sõida.Vahel ütlen ka, et kõik võivad minu juurde oma joogipudelid hoiule tuua sest ma ei viitsi nendelt tolmugi pühkida jms.
Mulle on oma ämm mürgiselt teatanud, et "sulle pole ju mõtet valada, sa nagunii ei joo".Kõlab hästi! Mind häirib valusalt kui peetakse hädavajalikuks lapse sünnipäevadel joota lastele nende šampust.Kui see pudel ununeb ostmata siis saadetakse lapsed poodi lastešampuse järgi. ?!?! Mind häirib,kui pereema tõstab kindla käega viinapudeli lauale- joo poeg! Sessamas peres on isa alkohoolik ja kõik ülejäänud on seeläbi kannatanud ja loogiline oleks, et sumisema panevatest jookidest hoitakse eemale nagu katkust aga ei...Kummaline tunne on kuulda noori naisi lausumas, et võõrutasin lapse rinnapiimast -nüüd saab juua.
Ma tavaliselt ei räägi sel teemal avalikult.Seekord tegin erandi.

Ise tean, et rõõmus ja lõbus saab igas seltskonnas olla ka kainena.Viin on tarkade ja tugevate jook millega peab oskama ümber käia.Tean, et iga nädalavahetus või pühade puhul ei ole normaalne end oimetuks juua.Sama õpetan ka lastele.Elus on mõistlikumaid valikuid. :) :) Ei pea häbenema, et ei joo. :)

Anonüümne ütles ...

Lugesin samuti artiklit. Meenus sellega seoses, et kontoris tarbiti küll väga tihti klaasikest veini. Isegi minul tekkis seetõttu üksvahe periood, kus märkasin, et ma ei lähe ükski õhtu koju ilma, et oleks klaasikest veidi tarbinud. Siis hakkas piinlik.

Aga meestest. Isa oli ja on padujoodik. Meie peres elatigi hirmus päevast päeva "oleks ta ometi täna kaine". Maksma läks see pere lagunemisena.
Mehe valimisel seadsin tingimuse, et peab olema haritud ja alkoholiga mitte-sõber. Leidsingi, mees on täiskarsklane. Viimasel ajal olen ise ka täiskarsklane ja nii me olemegi kaks "imelikku", kes suguvõsa kokkutuleku üritustel pokaali või pitsi ei tõsta.

Anonüümne ütles ...

Kui nüüd keegi neist, kes leiavad, et alkohol polegi nii hull, ravib isegi üht-teist jnejne, oskaksid öelda, kas kaks õlut igal õhtul on igati ok või tee, mille lõpus ootab alkoholism? Kui teaks, ütleks mehele...

Ussicke ütles ...

Mina tahaks lisada ühe seisukoha, mis ausaltöeldes ajab sellesamusegi mulinal keema.

Nimelt otsustasin eksperimendi mõttes teha oma 2005 aasta alkovabaks. Et tõesti mitte üks tilk aasta otsa, vaatame kas on võimalik.

Oli! Ja nii võimalik isegi, et hakkas meeldima ja alates detsembrist 2004 ei ole mina ühtegi tilka alkoholi joonud. Kusjuures selle aja sees olen käinud 2 korda Ungari reisil, mille üheks osaks oli külaskäik veinikeldrisse - koos õhtusöögi ja veinidegusteerimisega!

MINUL on hea olla. Mul on kogu aeg hea olla, ka järgmisel hommikul :P Aga kellel ei ole hea, need on teised - küll ikka võib minu alkovabadus neile ette jääda, issand ja kussand... Et ma võiksin siis ju juhiload hankida, oleks mu "põhjendamatust" karsklusest ka midagi tolku. Tolku kellele? Neile? Niipalju bitch olen küll, et kellegi teise pärast ei hakka ennast kaheksasse keerama.

Muide, ma ei söö sealiha ka. Ega kana. Piima ei tarbi. Ja nii kui välja ütlen, siis leidub keegi, kes peab vajalikuks seda negatiivselt kommenteerida. Sellest võib siis järeldada, et oma tervisest hoolimine, enda mürgitamisest keeldumine ILMA ARSTI KÄSUTA on mingi hälve? No sellisel juhul on rõõm olla hälvik.

Rõõm lugeda, et ka Sina oled selline :P

P.S! Kus ja kas oleks võimalik näha seda inimest, kes minu statistilise alkoholikoguse keresse keerab? 3 pange puhast viina :S

Kairi Kaarlaid ütles ...

Ma joon ka alkoholi väga vähe, vast pool klaasi veini kord aastas. Kuna ma söön ka liha ja piimatooteid väga vähe, siis sõbrad-tuttavad juba teavad, et ma selline imelik olen ja enam ei paku ega küsi, mis mul viga on. Varem pidin ikka palju selgitama, miks ma ei taha. Kuna ma ei tunne, et mul alkoholist või lihast või piimast hea oleks, siis ma lihtsalt ei koorma oma keha nendega. See ei ole tingitud mingist usust või lapsepõlve traumast või muust sellisest vaid lihtsalt tunnetan, mis mu kehale on hea ja kui miski ei ole hea, siis loobun sellest.