Pages

esmaspäev, juuni 29

Lihtsalt elukesest


Ma olen nüüd tükk aega hoogu võtnud, et kirjutada sellest, kuidas meil siin maal läheb. Aga ikka ja jälle jääb kirjutamata, sest tundub kuidagi imelik rääkida nii loomulikust ja iseenesest mõistetavast asjast. Sest just nii see meie maaelu mulle tundub.
Peale seda, kui me sügisel suure otsuse tegime ja siia jäime, hakkasin ma ootama, et millal tuleb siis see aeg, kus ma küüntega ust kraabin ja linna tahan :) Aga ei tulnudki sellist :) Tuli hoopis ilus soe sügis ja tohutu õunasaak. Siis juba varsti jõulud, siis natuke pimedat aega koos suure kevade ootusega. Ja oligi kevad. Mind paneb kohe täitsa imestama see, kuidas isegi need ebamäärased sompus ja porised aastaajad tunduvad maal täiesti talutavad. Peale seda, kui ma nägin, kui tohtult palu õunu võib üks puu anda, tundus täiesti loogiline, et peab olema ka aeg, mil see sama puu puhkab. Aeg, mil kogu loodus puhkab, et siis kevadel meid taas oma õite ja rohelusega premeerida - et pidasime vastu ilma nendeta. Linnas tundus mulle see pori-aeg juskui karistusena.
Jaanuarist hakkas Maibrit ka valla lasteaias käima. Seal on kokku 24 last ja kõik nad on ühes rühmas. Nii nagu suured maainimesedki, on ka maalapsed minu meelest palju rahulikumad. Kogu lasteaed tundub selline pingevaba atmosfääriga mõnus koht. Maibrit tahab sinna alati minna ja eks see näita ka midagi. Ja kui on selline pisike lastead, siis juhtub üsna tihti, et söögiks on neil pannkoogid või kook. Emadepäevaks tegid kõik lapsed emadele kadakapuust seibidest (mis kasvataja mees välja saagis) kuumaaluse ja volbriööl olid pooltele lastele tehtud mini-luuad. Linnas tekib isegi pajuutude leidmise-korjamisega probleeme :) Lasteaial on ka suur-suur hoov ja buss, mis õhtul lapsed mööda valda kodu-teeotstele jaotab.
Eks paljuski tänu lasteaiale olen ma vaikselt-vaikselt ka valla inimestega suhtlema hakanud. See tekitab rohkem omainimese tunnet ja varsti ehk tunnengi end juba nagu kohalik mitte "linnast tulnud". Meil on nüüd ka uus aktiivne külavanem, kes juba esimese külakoosoleku kokku kutsunud ja tundub, et kui me ise ka kenasti algatusvõimet üles näitame, võib siin ehk üht-teist ka ära teha. Tegelikult on ikka tore, kui sa oma naabreid tunned ja nendega aeg-ajalt suhtled. :)
Asi, mida meilt ikka küsiti oli see, et kuidas te talvel välja saate. Siis me saime alati rääkida lugu, kuidas ükskord meie murutee jäeti lahti lükkamata ja peale helistamist oli poole tunni pärast traktor värava taga. Nii et teede lahtilükkamine käib siin oluliselt operatiivsemalt ja korralikumalt kui linnas. Ainuke kord, millal ma autoga sisse jäin, oli siis kui kahe sooja päevaga kogu lumi korraga ära sulas ja tekitas meile maja ümber korraliku porila.
Andres käib endiselt linnas tööl ja ta ei ole sõitmisest ära tüdinenud (seda ka tihti küsitakse). Koju jõudes õhkab ta alati, et "kui mõnus siin maal on!". Mina, kes ma kogu aeg maal olen, õhkan ikka ka nii, aga harvem, sest igapäevast kontrasti ju ei näe. Aga kui ma linnas käin, siis väsin ikka jube ruttu ära. Ühest küljest muidugi selle pärast, et mul on linnapäevaks tavaliselt väga tihe graafik tehtud. Teisalt ka kindlasti sellepärast, et kui oled juba harjunud pildiga, kus vaid puud tuules liiguvad, tundub autode-inimeste virr-varr kohe peadpööritavana. Mulle väga meeldis, kuidas Marianne mulle ütles, et maaelu üks eelistest on see, et puudub visuaalne müra ja see laseb mõttel ja loovusel vabalt lennata. Just nii see on! Siinkohal tahangi öelda suure Aitäh! Mariannele, kes meie maale tuleku otsust julgustava meiliga toetas. Ja Gerlit/Vikeldajat, kes ütles, et kui temal oleks selline koht nagu meil, võtaks ta oma seitse asja ja lapsed ja tuleks kasvõi jala siia elama :) Sellised sõnad on väga julgustavad!
No nii. Nagu ma ütlesin, on meie elu siin nii loomulik, et väga raske on midagi erilist välja tuua. Ühest küljest püüdlen ma kogu aeg järjest lihtsama elu poole, teisest küljest ütleks, et nii luksuslikku elu pole mul varem olnud. Kas pole siis luksus see, kui ma saan südaööl, ilma midagi kartmata, lihtsalt uksest välja astudes trepil teed juua, vaikust kuulata ja tähti vaadata? Või jalutada Maibritile bussi vastu mööda teed, kus vasakul ja paremal õitsevad toomingad ja taamal tõuseb lendu siinsamas lagendikul pesitsev sookure paar? Või varuda talveks nurmenukke/kortslehti/nõgeseid praktiliselt meie oma aiast? Või hingata lihtsalt puhast õhku?
Ma olen põline linnalaps ja harjunud maal vaid suvitama. Sellega minu kokkupuude loodusega piirduski. Nüüd ma siis avastan seda loodust, koos oma lastega, olles isegi nagu väike laps. Olgu see linnaelu nii ahvatlev ja võimalusterohke kui ta on, aga elu looduse keskel on oluliselt rikastavam, puhastavam ja jõudu andvam. See meie Eestimaa loodus on lihtsalt nii ilus! Ja ma tõesti olen iga päev tänulik selle eest, et mul on see võimalus. Elada maal. Ma hoian pöialt nendele, kes ka tahaksid maale elama minna. Et nad leiaksid oma koha ja võimaluse.


teisipäev, juuni 23

Imeilus raamat/ A beautiful book


Pühapäeval käisin oma elu esimesel raamatuestlusel. Kuna pressiteates kõiki kutsuti, siis läksin ka, sest estitus toimus Haapsalus ja esitletav raamat oli "Haapsalu sall". Esitlus toimus raamatule väärilises kohas - Epp Maria Kokamäe galerii teisel korrusel. Rahvast oli palju ja meeleolu lõbus. Ja see raamat! Täiesti uskumatult hea ja ilus! Põhjalik, arusaadav, selgitav....
Kui ma Tallinnas Haapsalu salli kursusel käisin, siis õpetati meile, et salli äärepits kootakse salli külge. Raamat esindab aga teist koolkonda, seal õpetatakse, et tuleb õmmelda.
Muidu ma arvasin, et see Nancy Bushi raamat on väga hea, aga kõrvutades seda nüüd meie oma Haapsalu salli raamatuga on viimane ikka peajagu üle. Ka seetõttu, et raamatus on suur hulk kirjasid ja äärepitsi kirjasid ja ei mingeid "valmis projekte". Mulle meeldivad väga ka selgitavad illustratsioonid. Ja see raamat on ikka oma ju :) Suur tänu tegijatele!



On Sunday I attended my first book presentation. The book was "Haapsalu sall" (Haapsalu shawl). If you have Nancy Bush's "Knitted lace of Estonia" then you know, what I am talking about. Actually I think that anybody who is keen on knitting fine lace is probably familiar with Haapsalu shawls. This book is written by two Estonian women, Siiri Reimann and Aime Edasi. It is a really beautiful and thorough book. In this book, there are no "ready-made-projects" but many-many lace patterns and edge patterns. I am very proud, that such a beautiful book has been published!
Just for your information - all patterns are presented in charts and the symbols key is also in English. Everything else, exept introduction, is in Estonian. As the book is so new, it is available only on the publisher
website at the moment. But as they promised, it will be soon in book stores. Apollo is one of them, who ships also internationally (as I have heard).

pühapäev, juuni 21

Stockholm



Eelmisel nädalal tegime väikese reisi Noarootsist Rootsi. Kuna meil jahti pole, tuli selleks ikkagi Tallinna sõita, et siis natukese aja pärast jälle oma kodust üle lennata :)
Reis oli mõeldud ainult minule ja Andresele puhkuse reisiks. Lapsed jäid hoolsa vanaema, tädi ja tädimehe hoolde. Ja ütleme nii, et igav ega kurb neil polnud. Pigem oldi pettunud, et me nii ruttu koju tulime :)
Reis ei saanud teoks siiski väikese draamata - nimelt olid mul lapsed vahetult enne reisi üsna haiged. Maibritil oli kopsupõletik ja Sandril ka vist. Igal juhul tõusis Sandril kõrge palavik, mis eriti alaneda ei tahtnud ja ma polnud kindel, kas ees ootab kolm päeva puhkust või lastehaigla. Õnneks lapsed siiski paranesid. Aga ma ise jäin haigeks. Võrreldes laste haigusega oli see muiduig tühi asi. Nii et me läksime ikkagi reisile.
Kui ma siiani arvasin, et Helsingi on mu lemmiklinn, siis nüüd on ta saanud kõva konkurendi Stockholmi näol. See linn on lihtsalt nii mõnus! Lennukist maha tulles oli esimene inimene, kes mind suurelt afiššil tervitas, minu palavalt armastatud Ingmar Bergman. Fotonäitus temast oli ka pargis meie hotelli ees. Sest sealsamas asus ka kuninglik draamateater.
Kuna ma olen paras hotellifriik (imelik, et see mul friigi-meemi ajal täitsa meelest läks) siis ma valisin meile ühe ilusa hotelli ööbimiseks. Peale seda, kui me oma pulmareisil pidime ööbima koos prussakatega (see oli Itaalia, mitte Aasia) olen ma hotellide suhtes eriti tundlik ning pingutan pisut üle aga see selleks.


Kuna reisi teoks saamine oli viimase minutini kahtluse all, siis ma ei hakanud end enne üldse närvi ajama sellega, et uurida kuhu-minna-mida-teha. Ainuke koht, mida kindlalt külasada tahtsin, oli Skansen, vabaõhumuuseum siis. Ja sellest kujuneski meie reisi nael. Mulle meeldivad Eestiski sellised muuseumid, kus vanaaja elu-olu näha. Aga Skansenis oli kõik veel mitu korda lahedam. Jõudsime läbi käia umbes pool parki, sest meil oli vaja iga paarikümne meetri tagant seisma jääda ja pilti teha. Võib öelda, et külastus Skansenisse oli justkui kodukujunuskoolitus. Me saime sealt oma kodu putitamiseks tohutult ideid. Andres vaatas, kuidas tuleb aeda, kanavõrku ja kaevu teha; mina pöörasin tähelepanu vaibakestele, linikukestele ja lilletünnidele :)

Suveniiriks ostsime meile mõlemale kotad, täpselt sellised, nagu minu Kommunaari kotad, mis ma kuueaastaseks sünnipäevaks sain. Sellised on ühed priimad maainimese jalanõud!
Peale Skansenit ja paaritunnist pikutamist läksime öisesse Stockholmi jalutama. Nii mõnus. Viis minutit enne sulgemist saime jala ka ühe Itaalia restorani ukse vahele ja kõhud mõnusalt pastat täis vorpida.

Viimasel päeval tahtis Andres väga tehnikamuuseumi minna aga kuna see oli kaugemal ja aega oli vähe, leppisime arhitektuurimuuseumiga.

Ah jaa, ilmast ka. Kogu kolme päeva jooksul oli kuiva ilma umbes kolm tundi. Ülejäänud ajast ladistas. Aga imelikult kombel see meid peaaegu üldse ei härinud. No tuleb tunnistada, et kui viimasel päeval vihm juba 45 nurga all hakkas sadama ja vihmavari ära kippus lagunema, häiris küll natuke, aga siis oligi juba aeg koju lendamiseks. Õnneks ei pidanud me sellise ilmaga laevaga sõitma. Lennuk oli aga nii pisike, et vist kõik reisijad viskasid selle kohta mõne nalja. Reisijatega vennastusime veel Tallinna lennujaama pagasiteeninduses, sest umbes poolte inimeste, sh ka meie, pagas jäi Stockholmi ja siis me olime koos pahased ja täitsime blankette.
Nüüd ma jään ootama järgmist korda, millal Rootsi saaks. See reis oli imeline. Värskendav. Päris puhkus.


Rohkem pilte Flickris :)

esmaspäev, juuni 1

Kahene Sander ja pidu / Two year old Sander and big birthday party

Neljapäeval sai Sander kahe aastaseks :)
Seekordne sünnipäevahommik läks väikeste viperustega, sest Sander nägi vist paha und ja ärkas suure nutuga siis, kui mina veel köögis ettevalmistusi tegin. Seega ei saanud me teda lauluga äratada, laulsime aga siiski ja ülejäänud päevaplaan läks nagu ette nähtud. Kui me Maibriti lasteaiast peale võtsime, läksime Haapsalusse Müüriääre kohvikusse sünnipäeva tähistama. Vanaema ja Albert olid ka kohal. Peale seda läksime laste rõõmuks linnuse mänguväljakule.
Müüriääres
Mänguväljakul

Suur pidu toimus meil laupäeval. Kohal olid peaaegu kõik sõbrad ja pereliikmed. Pidu oli ütlemata armas ja lõbus. Maibritil on selline tore ristiisa, kes organiseeris lastele mänge - võisteldi erinevates kategooriates ja arvestati ka punkte. Suuremad lapsed võtsid kõigist mängudest osa, nooremad vastavalt võimetele. Maibrit püüdis küll hularõngast keerutada aga no ei ei tulnud välja... samuti hüppenööriga hüppamine... Sander käis rohkem nagu noor peremees mööda hoovi ja vaatas, kas kõik on kontrolli all.
Mulle endale tundub, et laste sünnipäevapidu ongi üks meie aasta tähtsamatest üritustest. Mulle need lihtsalt nii väga meeldivad... Ja kui on veel selline imeline ilm, nagu laupäeval oli ja kõigil hea tuju - no mis võiks veel parem olla?!

Eiki, Juhan, Helen, Sander ja Maibrit. Eiki teab, mis lastele meeldib :)
Kiikesid peab olema palju, et keegi kaklema ei läheks :)

Aga kahesest Sandrist ka :)
Sander on üks muhe poiss - isegi siis, kui ta on mõne pahandusega hakkama saanud, oskab ta sulle naeratada nii, et pahandamisest ei tule midagi välja... No ta kohe paneb pea nii kenasti viltu ja naeratab maailma kavalaimat naeratust ja sul pole muud teha, kui vastu naeratada :) Pahandusi tuleb aga ette tihti - kohe, kui unustad jälgida, mida ta teeb. Pahandusteks on neid tempe muidugi ülekohtune nimetada, pigem on need katsed maailma avastada. Sest onju tore vaadata, kuidas emme aknalaual ettekasvatatud taimed nii kenasti juurtega potist välja tulevad, kui neid natuke sikutada. Või proovida, kui mitmeks tükiks on ühte vetsupaberi rulli võimalik tükeldada. Tihti tuleb Sandril isu hambapasta jäele, seega tuleb hiilida vannituppa ja natuke maiustada. Vahel on tore ka kassi pudruga loopida või vaadata kui kenasti piim nokaga pudelist põrandale tilgub ning siis omakorda mööda treppi alla hakkab voolama :)
Sander on alati natuke kriim. Isegi siis, kui ma ta näo puhtaks pesen, on ta kriim, sest kukkumise arm, tuulerõugete armid, sääsepunnid ja allergilised põsed lihtsalt loovad sellise ilme. Ja eks temaga ikka juhtub ka. Aasta jooksul on ta kukkunud välja ühe hamba, kukkunud silma lõhki nii, et seda tuli isegi õmmelda, jätnud varba kokkupandava tooli vahele, nii et küüs tuli maha... Lisaks kaunistab ta ise ennast vildikatega :)
Maibriti sünnipäeval hakkas Sander ka potil käima. Millegipärast läheb ta aga ise potile vaid siis, kui ta palja pepuga on. Nii kui püksid või mähkmed jalga paned, teeb püksi... See vist oli Maibritiga ka algul nii....
Sander on väga hea isuga. Üldiselt sööb ta kõike, aga neid toite, mis talle väga maitsevad, sööb ta isegi Andresest rohkem. Ausõna. Me ikka imestame, et kuhu ta selle toidu kõik mahutab. Tal on küll kena punnkõht aga nende koguste jaoks, mis ta ära sööb, on see mu meelest ikka liiga väike. Ja viimase aja lemmikjoogiks on Sandril tee. Minusse :)
Nagu kõik poisid, on ka Sander suur autofänn. Ükskõik mis pilti me ei vaataks, kui seal on üks pisikenegi auto, siis muu jaoks silmi ei jätku.
Juttu Sandril veel palju pole. Põhiliselt on ta ära õppinud need sõnad ja fraasid, mis talle endale kasulikud on, näiteks "komm", "suhkur", "ei taha tuttu" jne. Sõnade vähesuse kompenseerib Sander aga intonatsiooniga. Ta oskab öelda vähemalt viie erineva intonatsiooni ja varjundiga sõna "jaa". Sõna "aitäh" kasutab ta aga alati, kui sobiv hetk ja vajadus tekib. Sõnu tuleb aga iga päevaga juurde, nii et loodetavasti räägib ta varsti meile kõigile arusaadavas keeles.
Sander tahab aidata. Ta on abiks nõude kappi panemisel, koristamisel ja kastmisel. Anna ainult käsk kätte ja Sander juba vudib.
Maibrit on Sandrile suur eeskuju. Sander ahvib kõike järgi, mida Maibrit ees teeb - seda on vahel nii armas vaadata, kui ta endale ülejõu käivaid jõu- ja ilunumbreid teeb :)
Sander on ka täielik melomaan - ta paneb alati muusika taustaks mängima ja nii kui mõni rütmikam lugu tuleb, siis Sander ka tantsib. Tal on see puusanõks kohe kaasa sündinud. Kui me Maibriti kevadpeol käisime, siis pidi Sander lausa mu sülest maha kukkuma, sest hakkas nii hoogsalt laval toimuvale kaasa elama.
Sandri täpseid tehnilisi näitajaid ma veel ei tea, sest pole perearstil käinud. Sander kaalub umbes sama palju kui Maibrit, 13 kg ringis ja on pisut alla 90 cm pikk.
Selline ta on, meie väike armas Siilipoiss!

Margus proovib ise ka, millega lapsed peavad hakkama saama :)
Helen õpetab Maibritti, kuidas hüppenööriga hüpata
Ati sätib soengut
2 ja 4
Sander ja Albert jalutuskäigul
Näo joonistamise mäng

Igaüks vastavalt võimetele
Kui hoov on täis turskeid mehi, tuleb neid vajadusel kasulikult rakendada :)
Kelluke lükkab peo käima :)

My son Sander turned two on last Thursday. On Saturday, we had a big birthday party. Weather was perfect and almost all our friends and family members were present. This party was a real fun! Maibrit's godfather organized games for children and grownups chilled and enjoyed the weather.
Above I described Sander, but I am too tired, to translate all of it. Lets just say, that two year old Sander is a really sweet boy. He speaks only a little but learns a new word every day. He eats a lot and his favorite drink is tea (like mine). When he does something he knows I wouldn't approve, he knows how to look at me and smile so I can't get angry :) Sander's best friend is Maibrit and they like to play together.
We are really lucky to have Sander - he is like sun, lightens everything and everybody up!