MY ENGLISH BLOG

teisipäev, jaanuar 26

Väga pikk õmblusmasinajutt


Minu käest on mitmeid kordi küsitud arvamust-soovitust õmblusmasinate osas. Et millist ma ise kasutan ja millist soovitan. Ma tahaksin siinkohal rõhutada, et mina pole koolis õmblemist ega ka õmblusmasinate ehitust õppinud ja seega on minu arvamus üsna subjektiivne. Minu ema tunneb õmblusmasinat viimse kruvini ja tema on mulle oma tarkusi-arvamusi jaganud. Eks see õmblusmasina teema on samasugune, nagu lastevankritegi oma. Igal firmamärgil on omad truud austajad. Aga allpool siis minu arvamus.

Vana hea Singer

Kõigepealt tahaksin ma kiita neid sada ja rohkem aastat vanu Singereid ja muid vana aja masinaid. Mina alustasin õmblemist oma vanavanaema Singeriga ja see oli üks lollikindel masin. Esiteks on ta nii lihtne kui üldse olla saab. Kahjuks isegi nii lihtne, et ei õmble tagurpidi õmblust. Seevastu õmbleb ta võrdselt hästi nii siidi kui nahka. Mina õmblesin sellega endale nahast seljakoti ja ka šifoonseeliku ja vana päevinäinud Singer õmbles neid mõlemaid materjale laitmatult. Nii et kui kellegi vanaemal või tädil on olemas vana Singer, siis tasuks seda kindlasti proovida. Ja see, et tallamine mingi keeruline kunst on - see on äärmiselt üle paisutatud. Natukene harjutamist ilma niidita ja tallamine on selge. Lihtsalt algul tuleb masin hoorattast käima lükata. Mina sain selle lihtsa asja juba nukuriiete õmblemise faasis kätte, kui vanaema mul oma masinat kasutada lubas. Siinkohal tuleb muidugi ära märkida, et sellesamale vanavanema masinale õnnestus minul või õel (ausõna, ma enam ei mäleta seda intsidenti) nii kõvasti niit alla kinni tõmmata, et ema arvas, et masin läks katki. Mitu aastat hiljem, kui emal ükskord aega oli, tegi ta masina korda ehk sai kätte kõik need masina alla kinni jäänud niidijupid. Ema ise õmbles Radomiga, mis õmbles tema käes nagu kulda ja minu käes kiilus alati kinni. Mul olid täitsa hirmujudinad, kui ma pidin ema masinaga õmblema. Sellest pärineb ka minu uskumus, et õmblusmasinatel on oma hineelu, sest kuidas muidu seletada, et minu käes masin lihtsalt ei õmmelnud.

Minu Husqvarna


Siiski ihkas minu süda elektrilise masina järgi ja ükskord, kui ma ühe suure stipendiumi sain, siis ma omale ka masina ostsin. See oli aastal 2000 ja siis tegin päris põhjaliku turuuringu. Minu lõplik valik osutus Husqvarna Daisy kasuks. Selle konkreetse masina tootmine on nüüdseks küll vist lõpetatud, sest uued mudelid on peale tulnud. Aga tookord räägiti mulle Husqvarnas nii, et põhimõtteliselt on nende õmblusmasinad jaotunud kahte kategooriasse. Odavamad, 3-4 tuhandesed on kokku pandud Hiinas, kallimad, üle 6 tuhandesed aga Rootsis. Ega nad nende hiinakate kohta küll midagi halvasti ei öelnud, aga kiideti ikkagi neid kallima hinnaklassi mudeleid. Kuna mul ju stipendium taskus oli, siis ostsingi selle kallima versiooni. Võtsin ema käekõrvale ja läksime valisime siis selle ainukese välja. Ma loodan, et stipendiumi jagajad andestavad, et ma nii ebaakadeemilise valiku tegin, aga ma ostin ikka raamatuid ka :)
Ühesõnaga, oma õmblusmasinga olen ma väga rahul. Sügisel saab ta kümne aastaseks ja ainuke asi, mis on jukerdama hakanud, on masina tald. See juhtus jõulude paiku. Esinduses öeldi, et ma viiksin talla sinna ja nad parandavad ära aga sellel hetkel oli Andres pikemalt maal ja kes see jõuab siis oodata nädal aega, kui on vaja õmmelda. Kuna parandamist nõudev osa oli talla sees plastmassist kapslis, siis ei julgenud Andres esialgu seda lammutama hakata, et äkki murdub mingi asi ära ja siis on täitsa katki ja õmmelda ei saa enam üldse. Nii et ma ütlesin Andresele, et kujutagu ette, et me elame nõukogude ajal ja masin on mulle välismaalt saadetud ja seega on varuosade leidmine võmatu. Ja et kui läheb täitsa katki (no natuke ta veel lasi õmmelda, aga tükati), siis ma ei pahanda ja lepin olukorrata. Ühesõnaga võtsime koos, st mina olin ninapidi juures, talla lahti, Andres kraapisn mingit metallplaati ja tald hakkas tööle jälle kui uus.
Selle masinaga olen ma samuti õmmelnud nahast kotte ja siidpluuse ja kõike on ta kenasti õmmelnud. Ainuke asi, millega ma rahul ei ole, on nööpaugu õmblemine. See ei ole täisautomaatne aga reguleerida seda on ikkagi üsna raske. Alati võib ju kasutada tavalist tihedat siksaki nööpaugu jaoks, aga siiani ma olen ikka masina poolt pakutavaga leppinud. Vahel tulevad need nööpaugud suisa kenad, aga vahel olen ka üles harutanud. Hea asi on ka see, et masinat ei pea õlitama :)
Kui ma peaks omale uue masina ostma, siis lisaks Husqvarnale viskaksin pilgu peale ka Bernina ja Janome masinatele.

Minu overlok

Overlok on mul samuti Husqvarna oma. Tema on umbes kaheksa aastane. Overlokkide suhtes oli mul juba enne ostmist suur eelarvamus, kuna minu ema nägi oma overlokiga vahel ikka kurja vaeva. Ta ostis oma overloki üheksakümnendate alguses Soomest. Sellel ajal vist eestis koduoverlokke veel ei müüdudki. Enne seda käisime me ema vanas töökohas äärestamas (overlokitamas). See oli täitsa tavaline õhtu veetmmise viis, et ema pakkis oma pooleli õmblustööd kotti, võttis minu käekõrvale ja me läksime Pikale tänavale Lembitusse äärestama. Mul ei tule nüüd meelde, kuidas seda kohta seal täpselt kutsuti, aga minu meelest oli tegu Lembitu eksperimentaaltsehhiga. Ühesõnaga polnud see mingi tavaline õmblustsehh aga seal olid ometi tööstuslikud masinad. Veel olid seal suured-suured lauad, kus peal ikka igasugu huvitavat kraami. Mannekeenide peal seisid pooleli olevad jakid-mantlid, laual igasugu lekaalid ja huvitavad kangad ja kriidid ja mõõdulindid ja kõik taoline. Ma mäletan seda lõhna, mis seal oli, põranda kriuksumist, masinate hääli. See oli üks täitsa eriline koht, kus me äärestamas käisime. Ja kuna ma olin siis väike, ja ei saanud õieti aru, mida see äärestamine ikka tähendab (ega ma ju ei vaadanud, mis ema teeb, ma eklesin seal ringi) siis kuulsin ma seda sõna tükk aega valesti ja arvasin, et me käime "häälestamas". Klaveri häälestamine oli mulle tuttavam termin, kuna õe klaver meil kodus oli.
Aga selle Soomest toodud overlokiga nägi ema ikka aeg-ajalt kurja vaeva. Kuna masinate laud oli täpselt minu toa ukse taga, siis vahel juhtus, et ma ärkasin öösel üles ja kuulsin, kuidas ema masinaga räägib :) Ega ta ilusti temale ei öelnud, sest masin jonnis aga emal oli vaja töö järgmiseks päevaks valmis saada. Nii juurduski minu arusaam overlokist kui ühest pirtsakast masinast.
Ja eks see koduoverlok ongi üks üsna pirtsakas masin. Ikka juhtub, et niit läheb katki või vahel takerdub kuhugi konksu taha ja läheb jällegi katki. Minu masin õmbleb üldiselt hästi, aga lükraga trikotaaži puhul jätab vahel piste vahele. Kui ma vaid äärestan, siis pole sellest lugu, aga kui ma kasutan ka neljandat niiti ehk tahan teha äärestuse koos ühendusõmblusega, siis jääb ikkagi näha, kui aeg ajalt piste vahel. Selle vastu aitab materjali kerge pingutamine aga see toob vahel jälle muud mured. Väga hea omadus masinal on see, et ta teeb sellist paari millimeetrist väga tihedat äärestust, mis on juba juskui kaunistusäärestus ja mida enam ära ei keerata.
Üksord viisin oma masina ka hooldusesse, sest minu meelest läks ta sünkroonist välja aga üldiselt lahenevad probleemid niidi või nõela vahetamisega. Nii et oluliselt tundilkum on ta küll, võrreldes tavamasinaga aga ilma selleta ka ei saa.

Minu kattemasin

Pikka aega oli minu unistuseks viie niidiga masin, mis teeks lisaks tavalisele äärestusele ka katteõmblust (see on see, mis T-pluusi alumises servas on, peal kaks tikkeridga ja teisel pool justkui overloki moodi piste). Ükskord aga, kui ma Karnaluksi kodulehte uudistasin, leidsin masina, mis on ainult katteõmbluse masin. Kuna mul juba overlok ju oli, siis hakkasin kohe lähemalt asja uurima ja läksin Karnaluksi kohale. Siis see ainuke meesterahvas, kes seal töötab ehk Karnaluksi omab, seletas mulle, et on väga halb idee panna kokku overlok ja katteõmbluse masin. Et tema ei tunne ühtegi õnnelikku viieniidilise overloki (see on ongi see ühildatud masin) omanikku. Sest masin, mis teeb kõike, ei tee ühtegi asja tavaliselt hästi. Pealegi pidi funktsioonide vahetamine olema tüütu. Veel ütles ta, et on näinud seda sama masinat, millele mu silm peale jäi, nii ära kasutatuna, et kogu plastmass on juba kollaseks läinud, aga masin ikka töötab. Ja et mõni väiketootja ja moekunstnikki on omale sellise ostnud. Tema jutt tundus mulle usutav ja veenev ja nii ma siis õnnelikuna selle masinaga Karnaluksist väljusingi. Siinkohal tahan ma öelda, et see masin on mu isa kingitus. Nimelt tegi mu isa kunagi testamendi, kus oli kirjas, et sõiduauto Moskvitši pärandab ta oma tütrele Evelile. Ja peale isa surma käisingi ma notaris ja sain Moskvitši omanikuks. Kuna aga meie peres mehaanikahuvilisi pole, siis ei hakanud ma seda autot ka omale mälestuseks jätma, sest ilmselt oleks ta lihtsalt siin ära roosteanud. Müüsime selle hoopis ühele mossefännile, kes ise lubas auto üles putitada ja omale pühapäevaautoks jätta. Ostja ütles, et see on tema elu parim tehing (me tahtsime õues roostetamise vältimiseks auto ruttu maha müüa ja seega oli hind väga soodne) ja ma olen oma isa autot mitmel korral linnapeal sõitmas näinud. See teeb mulle tohtult suurt rõõmu, sest kunagi oli minu isagi oma valge luks mosse üle väga õnnelik. Mina konverteerisin aga selle ühe teise valge masina vastu, mis mind väga õnnelikuks teeb. Sest vaatamata sellele, et ma seda masinat harva kasutan, on ta üks hea masin. Lihtne, kiire, jõuline. Oma jõu ja kiiruse poolest kaldub ta juba natuke tööstusliku masina poole.
Ja viieniidiliste õnnelikud omanikud - palun ärge solvuge, ma pole tõesti ise ühtegi proovinud ja see oli ainult müüja jutt. Kindlasti on ka õnnelikke viieniidiliste omanikke.

Minu soovitused

Kui keegi huvitub minu subjektiivsetest soovitustest, siis need oleksid:
1. Kui te just ei soovi ilmtingimata tikkida ja kaunistusõmblusi teha (mina näiteks üldse ei soovi), siis tuleks otsida masin, millel on võimalikult vähe tulesid ja vilesid. Igasugune lisa teeb masina keerulisemaks ja kergemini haavatavaks. Seda on lihtne öelda, aga raske teha. Olen lihtsalt sportlikust huvist vahel pakutavaga tutvunud ja nii nagu pole võimalik enam osta mobiiltelefoni, millega saaks ainult rääkida ja sõnumineerida, pole ka peaaegu üldse masinaid, millel poleks sadat muud funktsiooni.
2. Mida rohkem metallosi, seda parem. Plastmass on teadagi odavam kui metall ja seega kiputakse ka masinatele plastmassosi sokuama. Aga plastmass väsib palju kiiremini kui metall, seega mida rohkem metalli, seda kauakestvam peaks masin olema.
3. Hind. Hind peegeldab paratamatult ka kvaliteeti. Siinkohal tuleb muidugi vahet teha, et kas masin on kallis praktikas sageli mitte kasutust leidvate funktsioonide tõttu või selletõttu, et masin on valimistatud kauakestvatest ja suures osas metallist osadest. Mina ei ostaks paarituhandest masinat, sest ma olen kuulnud neist lugusid, ja mitte positiivseid. Tavaliselt on odava masina ostmisel argumendiks, et "ma ju õmblen nii harva ja mul pole nii uhket masinat vaja". Ma arvan, et kui te ostate odava ja pahatihti ka mitte õmbleva masina, siis kaob teil ka see vähene õmblussoov ära. Tööriistad peavad minu meelest olema head ja eriti õmblusmasin. Sest kui õmblusmasin ei õmble, siis see ajab ka kõige rahulikuma inimese närvi ja võtab kogu töötegemie isu ära. Nii et mina soovitaksin natuke veel raha koguda ja osta omale natukene parem masin. See kestab kaua ja pakub teile oma kena piste ja sujuva töötamisega rõõmu ja kes teab kui suureks see õmblemissoov nii võib kasvada.
4. Varuosade/teenidnuse kättesaadavus. Selle koha pealt on mul Husqvarnaga väga head kogemused. Suur, hästi varustatud ja väga asjatundliku personaliga esindus on kohe Abakhani vastas ja ma olen sealt kõikidele oma küsimusele vastused saanud ja alati on neil olnud ka lisavidinaid, mida ma olen soovinud. Näiteks nagu voltimise presstald või muu säärane vidin, mis osutub vajalikuks küll üks kord aastas ehk aga kui teda vaja on, siis on ta ikka superluks.

Nagu jutu pikkuse järgi võib hinnata, on see teema mulle äärmiselt südamelähedane. Õmblusmasina heliga harjusin ma juba ema kõhus, nii et mis seal imestada.
Mul praegu oma masinatest pilti pole, aga esimesel võimalusel püüan selle puudujäägi likvideerida:)

Head ja rõõmupakkuvat õmblemist kõigile õmblushuvilistele!

25 kommentaari:

Erru ütles ...

Väga hariv postitus :) Minul on üsna vähe kogemusi õmblusmasinatega. Emal on mul kõvasti üle 10 aasta vana Huskystar. See peaks olema siis Husqvarna odavama otsa masin ning too kippus küll õmblemisel tõrkuma. Jõudu tal polnud, seega paksemaid kangaid hästi õmmelda ei saanud. Huvitaval kombel leppis ta minuga paremini kui emaga.

Ise sain mõned aastad tagasi sünnipäevakingiks ühe Janome lihtsa masina http://blog.kaldkriips.ee/?p=44. Huskystarist on ta igatahes parem. Aga ma olen siiani ka lihtsaid asju õmmelnud. Kui oleks vaja midagi toekamat teha, siis võibolla hakkaks see ka protesteerima. Minu Janomega on natuke pahasti, sest teenindusega ilmselt oleks raskusi. Kunagi sai mõnes arusaadavas keeles manuaali küsitud, kuid saamata see jäigi. Õnneks (ptui-ptui-ptui) pole masinaga mingeid probleeme siiani esinenud. Avastasin muideks just, et ka Karnaluks müüb Janomesid ja ilmselt saab häda korral ka sinna pöörduda.

KK ütles ...

Väga armas lugu ja südamega kirjutatud. Mina õppisin õmblema vanaema Naumanniga. See on umbes samast klassist/ajastust kui tallamisega Singer aga temal oli lauamasin. Hea ja rahulik ning õmbles ka kõike.

Emal oli mootoriga miskine nõukogude ime, kärtsroheline ja tujukas. Ema ütles alati, et ta saab peavalu kui õmblema peab. Koledat valju häält tegi ja ema sõnul "peksis niiti katki". Mina eriti isegi ei proovinud sellega õmmelda, see äkilisus tundus kole.

Keskkooli ajal sain kabinet-tsaika, suhteliselt suur ja kobakas masin oli, mida tuli tallata. Õmbles teatud asju ainult või polnud mul piisavalt kogemust, et häälestada. Siis ei olnud eriti valida, saime selle ametiühingu kaudu :D. Aasta lõpus tekkis mingi laojääk ning emale anti valida, et kas võtate või ei saa midagi. Olime pikka aega olnud enne järjekorras. Tuli siis võtta :) ja koju tõime poest salvokelgu peal:)

Ja nüüd on mul tagasihoidlik Brothers, just sellest odavamast hinnaklassist ja mina ei saa küll kurta, et oleks miskit tal viga. Täitsa mugav on õmmelda aga eks ma õmblen ka väga lihtsaid asju ja sirgeid õmblusi. Nt nööpauke pole siiani julgenud veel proovida, kuigi see funktsioon on masinal olemas küll.
Mul on õmblemise suhtes alati see tunne, et ma olen liiga kärsitu, et hakkama saada ja rohkem õppida.

P6rgukiz ütles ...

Väga armas Sinust nii kirjutada õmblusmasinatest :D
Vat, kattemasinat tahaks ma ka, ammu olen tahtnud ja kunagi ta ka saan.

Kui ma noor olin (alla 19 siis), osteti mulle paar odavat ja mitte töötavat masinat. Sest minu ema ei osanud õmmelda ja kui tütar tahtis, valiti odavam :P Et las harjutab.
Kui ma sain 19 (aastal 94), toodi Soomest mulle Eva masin. Ja see oli kasutuses mul kuni ma ostsin omale tikkiva õmblusmasina Brother Innovis 900 2008 sügisel. Kus juures Eva töötab siia maani suht laitmatult. Kurb oli teda isegi nurka visata, kuid minu unistus tikkimismasinast sai ometi teoks :) Mis teha.
Overlock on mul ka. Brotheri oma. Ostsin ta aastal 1995 oma esimeste töö eest saadud rahadega, maksis veel 5500 krooni :)
Overlock ei ole kunagi mul paranduses käinud ja töötab laitmatult. Ainult nuga on kaks korda ühe mehe juures teritatud, oskas asja. Overlock on parim abimees inimesele, kes õmbleb palju.

Mina rahul omadega :)
Nagu öeldakse, igale ühele oma.

Meil on veel vanaema juures maal see saksa aegne pika pooliga masin, mu vanavanaema oma. Kuid millegi pärast ei taha ta õmmelda ja mina teda parandada ei oska. Elektroonika (ja muu tehnika :P) ja mina ei käi kokku. Las seisab ja ootab paremaid aegu :)

Lemmi ütles ...

Ma just plaanisin üks kord sinu käest küsida kuna sa päris palju õmbled, et mis masin sul on.
Mina kasutasin esimesena elektrilist Singerit, mille ema ostis kasutatuna Rootsist. Teine oli Veritas. Nüüd kolmas on mul samuti Daisy, millega ma siiani täitsa rahul olin. Kuid viimasel ajal on mul selline tunne, et paksemaid riideid õmmeldes pean ma riide edasi venitamise ja tagant lükkamisega nii palju vaeva nägema, et käed on peale pikemat õmblemist tõsiselt väsinud. Peale hooldust on küll asi paranenud, aga uue ostu plaan tiirlen siiski vahel peas ja olen kahevahel, kas Janome või uus Husqvarna. Overlokk on mul ka Husqvarna ja ma olen sellega väga rahul. Nende masinatega on ka nii, et vanast hakkab nagu natuke kahju, kui tuleb mõte teda nurka visata. Siis annad talle jälle kõik vead andeks ja õmbled temaga edasi.

Anonüümne ütles ...

Krentu, mul on täpselt samad Husqvarna masinad ja ilusamini, kui sina, ei oskakski kirjutada. Kasvasin üles ema elektri - Radomi kõrval. Käsimasinat nägingi alles koolis. Ema Radom töötab tänaseni, tõsine poola raud, isa on vaid rihmu vahetanud. Minu Daisy on ka aastast 2000, juubeli puhul tegin õmblusmasina fondi. Suurim unistus oli overlock ja paar aastat tagasi tõin Husqvarna Ruflerist ära. Kattemasinani pole veel jõudnud, kui overlocki ümber ehitan, siis teen kõik kogunenud tööd. Su keni õmblustöid ootama jäädes,
kroonijuveel

Anonüümne ütles ...

Eheee, mul on vanaema Singer peale vanaema sumra seisnud niisama lauana. Nüüd tekkis kohe huvi toda tööle putitada. Kunagi sai tollega vuristatud, nukuriiete aegu.
Õmblusmasin ja overlok on mul aga Brotheri omad, kunagi Hobby Hallist tellitud. Ma pole küll asjatundja, aga täitsa OK töötavad. Eks pirtsutavad ka, aga mitte ülemäära palju. Võib-olla on see ka lihstalt minu oskamatuses kinni. Ja ega ma õmblusmasinate alal suur hingeinsener ole tõepoolest.
AGa toda katteõmbluse masinat tahaks küll. Peakski vist panustama tollesse. Ega sageli mu praeguse praktika järgi toda vaja olekski, aga nagu näitas kunagine overloki ost, siis kui on masin, siis leiab too ka rakendust. Kui ei ole, siis pole ka midagi rakendada.

Oi kus tahaks nüüd õmmelda! Näpud hakkasid kohe sügelema.

Tiina (Lola69)

Heleena ütles ...

Palun nüüd üks postitus ka erinevatest õmblusmasina taldadest. Mina oskan oma masinal kasutada vaid tavalist, nööpaugu talda ja peiteluku talda. Mis asi see voltimise presstald veel on? Äkki mul on seda koguaeg vaja olnud, aga ma ei teadnudki. :)

Koduhaldjas ütles ...

võtan ka sõna huskvarna kiituseks. minu esimene huskvarna oli veel vanem mudel, kui sinu Daisy. siis veel nimesid polnud nr 320. toodigi väljamaalt kohale. peretuttav Rootsis pani tähele, kui kolepalju vaeva ma Tśaikaga nägin ning tegi kena kingituse. elu arenes ning mõned aastad tagasi soetasin ise värskema masina. vaagisin Pfaffi ja Huskvarna vahel. eelistasin viimast just seetõttu, et olin ajapikku soetanud erinevaid taldu, mida saaks edasi kasutada. uue masinaga soetasin lisaks tallavarudele ülemise riidesöötja, mida tahaks eriti kiita. kui taldadest hakkad lugu tegema, maini kindlasti see väärt abimees ka ära palun. jään järge ootama :)

Elsa ütles ...

Minul on ka Daisy :)
Ja mina kiidan ka Husqvarna Tartu esindust... Olen alati abi ja nõu saanud ning viin regulaarselt lihtsalt hooldusesse ka, et ta ikka kestaks ja kestaks ;)
Igatahes seadsin ka ise masina ostmisel kriteeriumiks, et teenindus olla ka hiljem võtta, ja pole pidanud kahetsema! Kõik vajalikud tallad jms saan sealtsamast probleemideta valida...

Tunnistan, et kogu postitust ma läbi ei lugenud (tööaeg ju kah), aga kui kunagi tuleb masinapargi uuendamise aeg, siis võtan uuesti ette ;) Kattemasin ja overlok on mul ka kaugemas otsas wishlistil...

A ütles ...

Mina kasutan jälle kõikse odavamat Brotherit ja see on mul 5 aastat olnud ja töötab. Ostsin Brotheri tuttava soovitusel, kel ka selline odavama hinnaklassi Brother (küll pisut peenem kui mul) ning ta õmbleb palju ju ütleb, et väga lollikindel masin. Teisel tuttaval on selline 5000.- kanti Brother ja ka hästi rahul sellega. Kuna olin lapsega kodus ja raha polnud, siis lasin Hobby Halli klienditagastusest masina tuua ja 1000.- krooni eest on masinat rohkem kui küll. Emal oli mingi veneaegne elektrooniline kappmasin, mis vist isegi tema käes enamjaolt ei töötanud. Siis sai ostetud Viru tn valuutapoest mingi väljamaine elektrimasin - vot sellega tema õmbleb vabalt aga niipea kui mina samasse tuppa lähen on masin rikkis :-P Õmblesingi pikalt ühe vanaema jalamasinaga (midagi singeri sarnast) ja teise käsimasinaga. Käsimasin hakkas alla aasasid tegema ja jäigi seisama. Ilus asi on, ära ei viska. Vanaema jalamasin on mul ema juures olemas... et kui elektrimasinad otsad annavad, eks siis saab sellega hakkama. Sellel on isegi ärapööramistald olemas.
Oma Brotherile peaks ka selle pööramistalla ostma - laisk nagu ma olen ja ei viitsi traageldada. Aga teflontalla ostsin - vahel vaja lastele õuepükse vms õmmelda.

Muhv ütles ...

Tänan, vägagi kasulik postitus, eriti mulle, kes lähiajal loodab uue õmblusmasina soetada.

soodomakomorra ütles ...

ausalt...ma ei viitsi isegi läbi lugema hakata...õmblemine on üks asi, milleks mul kohe kindlasti kannatust ei jätku..
aga väga vahva...et keegi viitsib teiste heaks asja nii põhjalikult ette võtta ja kirja panna...
teiseks....kiire pilk pikale postitusele....ja esimene mõte, mis pähe turgatas....et tegu on õmblusmasinate müüginaisega...:)

krista ütles ...

minu arvamus, mis järjest süveneb on see, et mida vähem inimene mingit asja koolis õppinud on, seda kirglikumalt ta sellega tegeleb ja seda rohkem see teda rõõmustab :)

mina oma Husqvarna ostsin niimoodi, et autopoes töötades küsisin ülemuselt 5000 krooni laenu ja maksin siis iga kuu 1000 tagasi :)ise tuhande kaupa koguda oli tunduvalt raskem ... overlocki ostsin esimese õppelaenu eest.... ja rumala inimesena läksin siis ülikooli õmblemist õppima :) ... pärast seda kui paar aastat sai läehdalt ja kaugelt tööstusmasinaid näha, on kodumasinaga nikerdamine minu jaoks igasuguse võlu kaotanud. Minu lemmik on tavaline süstikpiste masin... ehk siis seellist vana singeritüüpi ;) mis ainult "tavalist" õmblust teeb ja kui mul väga suur kirg õmblemise vastu peaks kunagi tagasi tulema, siis kindlalt ostaks sellise...kindlasti tööstuse ja kasvõi kasutatud :)

Tallinnas Tehnika tänaval on isegi üks pood, kus selliseid masinaid müüakse...

Inga ütles ...

nii ilus ja põhjalik ülevaade! Lisaks sellele, et Sa teed võrratuid asju, oskad Sa ka neist võrratult kirjutada:)
ma ei ole ise mitte õmblemisega sina-peal. Minu ponnistused jäävad teisme-ikka, kus ma omale kõik shedöövrid ise selga õmbelsin.
Kuid mu vanaisa oli rätsep. Ma ise teda kahjuks ei ole iial kohanud, kuid räägitakse, et oli ikka kõva tegija, kui ainult seda va viinaviga poleks küljes old. Nii olla ikka nii juhtunud, et vanaisa võtt mõõdu ja vanaema teinud töö.
Kui vanaema suri, siis ma teadsin, et on vaid üks asi, mida ma sooviksin tema asjadest endale - tema vana väsinud Singer.
See seisab mul nüüd pööningul ja ootab, mil ma kudumisest väsin ja temaga suhtlema hakkan. Seniks käin ja silitan teda ning mõtlen oma vanaemale, kes selle riistapuu abil oma 5 last toitis..

Krentu ütles ...

Tuleb välja, et igal ühel on oma õmblusmasina lugu :) Ja alles need ajad ju tegelikult oli, kui õmblusmasinaid jagas ametühing või pidi järjekorras seisma:)
Erru - me tavaliselt leiame kõik manualid internetist:) Panin sinu masina nime ja sain sellise lingi http://www.devicemanuals.com/guide/Sewing%20Machine/Janome/Janome-415-Instruction-Manual-T0RRd056QT.html inglise keel on ju arusaadav? Aga Karnaluksis on see meesterahvas tõesti asjalik ja ma arvan, et sealt peaks kindlasti ka vidinaid saama.

Ja see, mis mul katki läks, seda kutsuakse ikka vist pedaaliks, ehk palun mitte segi ajada presstallaga :)

Lemmi - õmblusmasin on tõesti nagu auto, mis saab nagu sinu truuks abiliseks ja millega tekib kohe hingeline side:)

Heleena - no voltimistald voldib ja krookimistald kroogib :) Näiteks selle http://www.flickr.com/photos/krentu/415768005/in/set-72157610140769715/ pluusi puhul panin broderiipitsi voltimistalla alla ja siis ta tegi mulle sellise pika volditud riba. Kui ma oleks pidanud ilma tallata tegema, siis oleks ikka tegu, et need voldid kõik võrdsete kauguste ja sügavustega saaks. Võimatu pole aga aega võtab. Aga petluku tallast ei tea ma midagi, ma oskan seda ainult tavalise tallaga õmmelda:)

Koduhaldjas - aitäh hea vihje eest - ma kohe uurin seda ülemise riidesöötja asja. See on tõesti üks jube hea asi ja mu ema Pfaffil oli see kohe nö standardvarustuses. Millegipärast pole ma selle peale tulnudki, et seda võiks eraldi müügil olla. No ma pole väga ammu enam seda vidinate lehte uurinud ka. Aga taldade ühildumatus teiste masinatega oleks kindlasti kõva argumen ka tulevikus Husqvarna osta.

Krista - ma jälle kogusin palga kõrvalt overloki raha ja siiani mõtlen, et kunagi ma olin ikka tubli ja suutsin säästa :)

Inga - mul tuli viimase lause peale kohe pisar silma. Minu ema Radom on ka meie perele eluliselt tähtis olnud. Kui meil ükskord vargad käisid ja emale sai helistatud, et tulgu nüüd ruttu koju (varguse avastasin mina koolist koju tulles), siis teel koju mõtles ema, et mis see kõige hullem asi on, mis võib varastatud olla. Ja ta mõtles, et olgu võetud ükskõik mis, aga peaasi, et õmblusmasinad alles oleks. Olid ka!

Erru ütles ...

Vot ma nüüd ka leidsin selle manuaali üles. Muidu ma otsin ka internetist, aga kui masina sain, siis ei leidnud küll ühtegi õpetust. Eks ma pean nüüd lugema hakkama ja äkki varsti oskan oma masinaga ka midagi keerukamat ette võtta :)

Vaatasin Karnaluksi veebist, et minu Janomele müüakse overlokk-õmbluse talda. Krentu, oskad sa kommenteerida mida sellisega teha saaks? Overlokki ju tavamasin ometi kuidagi ei tee :)

ihanathaasteet ütles ...

Tore ja hariv! Ise juba hulk aega mõtlen, et peaks overloki ostma, aga pole veel raatsinud ja valiku raskus ju kah! Nüüd jälle tsipa targem. Sul on muidu ka väga armas ja südamlik blogi, olen siin paar korda juba piilumas käinud ja tulen kindlasti uuesti!

Kairi ütles ...

Suur aitäh selle väga kasuliku postituse eest! Ma unistan overlockist ja mu Brother Boutique 15 vajab ka kahjuks väljavahetamist.

kriuks2 ütles ...

tõesti hea ülevaade masinapargist :)
Mu endal on Brotheri uuem masin mis jäääb kuskil 5000kr klassi... ja ei saa kurta... õmbleb kenasti :) ja ka overlock Brotheri oma :) Ja kuna mulle meeldib hirmsasti tirkotaazi õmmelda on minu unistus ka katteõmblusmasin :) Ükskord ma selle kindlasti ka saan :)

Anonüümne ütles ...

Ma niisama huvi pärast küsin, et kuidas sa trikotaazpluuside allääri enne katteõmblusmasina soetamist tegid?

Nelli

X by Leina Neima ütles ...

Väga sümpaatne postitus – olen ise vägagi sarnase õmblusmasinate eelistusega ja vahel tuleb Husqvarna tulise pooldajana leebeid „piikide murmisigi“ ette teiste masinate tuliste fännidega. Lapsena oli vanaema Singer parim õpivahend, seejärel maadlesin ema vana Tshaikaga ning kui ise omale masinaid ostma hakkasin, siis alustasin sama klassi Husqvarna kodumasinaga, millega siiani (üle 10 aasta) super rahul olen, isegi nööpauke õppisin temaga sujuvalt tegema ja õmbleb ta nii õhkõrna kangast kui ka nahka. Sellele järgnes siis 4-niidline overlok ja seejärel ka nõelviltimismasin. Ja kõigiga olen rahul – ehkki, ka minu overlok on korra väikest sättimist vajanud – aga ma olen temaga ka rännanud mitme koha vahet ning ju ta kuidagi paigast loksus.

Ja hetkel on ainult krooniline kupüüripuudus takistanud kattemasina teemasse sügavamalt süvenemast, seega lugesin just seda osa eriti tähelepanelikult… ja tundub asjalik mõte olema 5-niidise asemel ainult kattemasin soetada – suurimad tänud vihje eest :=)

Ingrid ütles ...

Super. Ka aasta hiljem lugeda ... nüüd kus ka 21 kommentaari olemas :-P ... lihtsalt super. Leidsin endale kindlust juurde õmblusmasina ostuks. Ja mis osas peamiselt ... ikkagi see vidinate kättesaadavus ja esindatus riigis. Et on jah jama, et vaid kaks suurt tegijat turul, aga ega mina pisike mutrike ei saa suurte hammasrataste vastu ning jätan turu laiendamise seekord veel teiste hooleks ;-)

Anonüümne ütles ...

Väga hea lugemine! Minul olemas Brotheri odavam variant, mis peale vanaema tallamisega Singeri päranduseks saamist on nukralt nurgas enamus aega, kuna see vana masin on lihtsalt super! Aga eks see Antila odav Brother ole üks nikats ka. Kuna olen tööd teinud ka tööstuslike õmblusmasinatega, siis mõnd sellist igatseks endalegi, kuid jah, rahakott ei tule igatsusele järgi paraku...
Keegi eelkommenteerijatest küsis erinevate taldade kohta. Ühineks temaga, sest mul terve posu erinevaid taldu, kuid kasutada mõistan vaid mõnda neist. Osad tallad ema vana vene masina omad, kuid klapivad ka tänapäevaste masinatega. Kui kellelgi teadjal huvi-viitsimist teema ette võtta, siis võin omalt poolt neist pildid teha ja meilitsi saata. Saaks kommentaaride ja juhenditega üles riputada teistelegi lugemiseks. Olen netist otsinud infot erinevate taldade kohta, kuid siiani tulutult. Vähemalt eestikeelne info puudub. See koht on täiesti täitmata (või ei oska ma otsida). Usun, et tänulikke lugejaid leiduks palju...:)
Kui pakkumine huvitav, siis ühendust saab: ireenlht@gmail.com

Adams Kevin ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed
erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

Sir Renberg ütles ...

Kas teil on vaja laenu? Kas sa tahad olla rahaliselt stabiilne? Või tahad, et laiendada oma äri? Pakume ettevõte laenu, auto laen, äri laenu, era- ja avaliku laenu väga alandatud intressimääraga mugavad kestus, mis on kaubeldavad kaudu: renbergborcfirm@gmail.com. See pakkumine on avatud kõigile, kes suudavad maksta tagasi õigel ajal. Palun saada meile tagasi, kui huvitatud selle e-post: renbergborcfirm@gmail.com