Väga pikk õmblusmasinajutt

Minu käest on mitmeid kordi küsitud arvamust-soovitust õmblusmasinate osas. Et millist ma ise kasutan ja millist soovitan. Ma tahaksin siinkohal rõhutada, et mina pole koolis õmblemist ega ka õmblusmasinate ehitust õppinud ja seega on minu arvamus üsna subjektiivne. Minu ema tunneb õmblusmasinat viimse kruvini ja tema on mulle oma tarkusi-arvamusi jaganud. Eks see õmblusmasina teema on samasugune, nagu lastevankritegi oma. Igal firmamärgil on omad truud austajad. Aga allpool siis minu arvamus.

Vana hea Singer

Kõigepealt tahaksin ma kiita neid sada ja rohkem aastat vanu Singereid ja muid vana aja masinaid. Mina alustasin õmblemist oma vanavanaema Singeriga ja see oli üks lollikindel masin. Esiteks on ta nii lihtne kui üldse olla saab. Kahjuks isegi nii lihtne, et ei õmble tagurpidi õmblust. Seevastu õmbleb ta võrdselt hästi nii siidi kui nahka. Mina õmblesin sellega endale nahast seljakoti ja ka šifoonseeliku ja vana päevinäinud Singer õmbles neid mõlemaid materjale laitmatult. Nii et kui kellegi vanaemal või tädil on olemas vana Singer, siis tasuks seda kindlasti proovida. Ja see, et tallamine mingi keeruline kunst on - see on äärmiselt üle paisutatud. Natukene harjutamist ilma niidita ja tallamine on selge. Lihtsalt algul tuleb masin hoorattast käima lükata. Mina sain selle lihtsa asja juba nukuriiete õmblemise faasis kätte, kui vanaema mul oma masinat kasutada lubas. Siinkohal tuleb muidugi ära märkida, et sellesamale vanavanema masinale õnnestus minul või õel (ausõna, ma enam ei mäleta seda intsidenti) nii kõvasti niit alla kinni tõmmata, et ema arvas, et masin läks katki. Mitu aastat hiljem, kui emal ükskord aega oli, tegi ta masina korda ehk sai kätte kõik need masina alla kinni jäänud niidijupid. Ema ise õmbles Radomiga, mis õmbles tema käes nagu kulda ja minu käes kiilus alati kinni. Mul olid täitsa hirmujudinad, kui ma pidin ema masinaga õmblema. Sellest pärineb ka minu uskumus, et õmblusmasinatel on oma hineelu, sest kuidas muidu seletada, et minu käes masin lihtsalt ei õmmelnud.

Minu Husqvarna


Siiski ihkas minu süda elektrilise masina järgi ja ükskord, kui ma ühe suure stipendiumi sain, siis ma omale ka masina ostsin. See oli aastal 2000 ja siis tegin päris põhjaliku turuuringu. Minu lõplik valik osutus Husqvarna Daisy kasuks. Selle konkreetse masina tootmine on nüüdseks küll vist lõpetatud, sest uued mudelid on peale tulnud. Aga tookord räägiti mulle Husqvarnas nii, et põhimõtteliselt on nende õmblusmasinad jaotunud kahte kategooriasse. Odavamad, 3-4 tuhandesed on kokku pandud Hiinas, kallimad, üle 6 tuhandesed aga Rootsis. Ega nad nende hiinakate kohta küll midagi halvasti ei öelnud, aga kiideti ikkagi neid kallima hinnaklassi mudeleid. Kuna mul ju stipendium taskus oli, siis ostsingi selle kallima versiooni. Võtsin ema käekõrvale ja läksime valisime siis selle ainukese välja. Ma loodan, et stipendiumi jagajad andestavad, et ma nii ebaakadeemilise valiku tegin, aga ma ostin ikka raamatuid ka :)
Ühesõnaga, oma õmblusmasinga olen ma väga rahul. Sügisel saab ta kümne aastaseks ja ainuke asi, mis on jukerdama hakanud, on masina tald. See juhtus jõulude paiku. Esinduses öeldi, et ma viiksin talla sinna ja nad parandavad ära aga sellel hetkel oli Andres pikemalt maal ja kes see jõuab siis oodata nädal aega, kui on vaja õmmelda. Kuna parandamist nõudev osa oli talla sees plastmassist kapslis, siis ei julgenud Andres esialgu seda lammutama hakata, et äkki murdub mingi asi ära ja siis on täitsa katki ja õmmelda ei saa enam üldse. Nii et ma ütlesin Andresele, et kujutagu ette, et me elame nõukogude ajal ja masin on mulle välismaalt saadetud ja seega on varuosade leidmine võmatu. Ja et kui läheb täitsa katki (no natuke ta veel lasi õmmelda, aga tükati), siis ma ei pahanda ja lepin olukorrata. Ühesõnaga võtsime koos, st mina olin ninapidi juures, talla lahti, Andres kraapisn mingit metallplaati ja tald hakkas tööle jälle kui uus.
Selle masinaga olen ma samuti õmmelnud nahast kotte ja siidpluuse ja kõike on ta kenasti õmmelnud. Ainuke asi, millega ma rahul ei ole, on nööpaugu õmblemine. See ei ole täisautomaatne aga reguleerida seda on ikkagi üsna raske. Alati võib ju kasutada tavalist tihedat siksaki nööpaugu jaoks, aga siiani ma olen ikka masina poolt pakutavaga leppinud. Vahel tulevad need nööpaugud suisa kenad, aga vahel olen ka üles harutanud. Hea asi on ka see, et masinat ei pea õlitama :)
Kui ma peaks omale uue masina ostma, siis lisaks Husqvarnale viskaksin pilgu peale ka Bernina ja Janome masinatele.

Minu overlok

Overlok on mul samuti Husqvarna oma. Tema on umbes kaheksa aastane. Overlokkide suhtes oli mul juba enne ostmist suur eelarvamus, kuna minu ema nägi oma overlokiga vahel ikka kurja vaeva. Ta ostis oma overloki üheksakümnendate alguses Soomest. Sellel ajal vist eestis koduoverlokke veel ei müüdudki. Enne seda käisime me ema vanas töökohas äärestamas (overlokitamas). See oli täitsa tavaline õhtu veetmmise viis, et ema pakkis oma pooleli õmblustööd kotti, võttis minu käekõrvale ja me läksime Pikale tänavale Lembitusse äärestama. Mul ei tule nüüd meelde, kuidas seda kohta seal täpselt kutsuti, aga minu meelest oli tegu Lembitu eksperimentaaltsehhiga. Ühesõnaga polnud see mingi tavaline õmblustsehh aga seal olid ometi tööstuslikud masinad. Veel olid seal suured-suured lauad, kus peal ikka igasugu huvitavat kraami. Mannekeenide peal seisid pooleli olevad jakid-mantlid, laual igasugu lekaalid ja huvitavad kangad ja kriidid ja mõõdulindid ja kõik taoline. Ma mäletan seda lõhna, mis seal oli, põranda kriuksumist, masinate hääli. See oli üks täitsa eriline koht, kus me äärestamas käisime. Ja kuna ma olin siis väike, ja ei saanud õieti aru, mida see äärestamine ikka tähendab (ega ma ju ei vaadanud, mis ema teeb, ma eklesin seal ringi) siis kuulsin ma seda sõna tükk aega valesti ja arvasin, et me käime "häälestamas". Klaveri häälestamine oli mulle tuttavam termin, kuna õe klaver meil kodus oli.
Aga selle Soomest toodud overlokiga nägi ema ikka aeg-ajalt kurja vaeva. Kuna masinate laud oli täpselt minu toa ukse taga, siis vahel juhtus, et ma ärkasin öösel üles ja kuulsin, kuidas ema masinaga räägib :) Ega ta ilusti temale ei öelnud, sest masin jonnis aga emal oli vaja töö järgmiseks päevaks valmis saada. Nii juurduski minu arusaam overlokist kui ühest pirtsakast masinast.
Ja eks see koduoverlok ongi üks üsna pirtsakas masin. Ikka juhtub, et niit läheb katki või vahel takerdub kuhugi konksu taha ja läheb jällegi katki. Minu masin õmbleb üldiselt hästi, aga lükraga trikotaaži puhul jätab vahel piste vahele. Kui ma vaid äärestan, siis pole sellest lugu, aga kui ma kasutan ka neljandat niiti ehk tahan teha äärestuse koos ühendusõmblusega, siis jääb ikkagi näha, kui aeg ajalt piste vahel. Selle vastu aitab materjali kerge pingutamine aga see toob vahel jälle muud mured. Väga hea omadus masinal on see, et ta teeb sellist paari millimeetrist väga tihedat äärestust, mis on juba juskui kaunistusäärestus ja mida enam ära ei keerata.
Üksord viisin oma masina ka hooldusesse, sest minu meelest läks ta sünkroonist välja aga üldiselt lahenevad probleemid niidi või nõela vahetamisega. Nii et oluliselt tundilkum on ta küll, võrreldes tavamasinaga aga ilma selleta ka ei saa.

Minu kattemasin

Pikka aega oli minu unistuseks viie niidiga masin, mis teeks lisaks tavalisele äärestusele ka katteõmblust (see on see, mis T-pluusi alumises servas on, peal kaks tikkeridga ja teisel pool justkui overloki moodi piste). Ükskord aga, kui ma Karnaluksi kodulehte uudistasin, leidsin masina, mis on ainult katteõmbluse masin. Kuna mul juba overlok ju oli, siis hakkasin kohe lähemalt asja uurima ja läksin Karnaluksi kohale. Siis see ainuke meesterahvas, kes seal töötab ehk Karnaluksi omab, seletas mulle, et on väga halb idee panna kokku overlok ja katteõmbluse masin. Et tema ei tunne ühtegi õnnelikku viieniidilise overloki (see on ongi see ühildatud masin) omanikku. Sest masin, mis teeb kõike, ei tee ühtegi asja tavaliselt hästi. Pealegi pidi funktsioonide vahetamine olema tüütu. Veel ütles ta, et on näinud seda sama masinat, millele mu silm peale jäi, nii ära kasutatuna, et kogu plastmass on juba kollaseks läinud, aga masin ikka töötab. Ja et mõni väiketootja ja moekunstnikki on omale sellise ostnud. Tema jutt tundus mulle usutav ja veenev ja nii ma siis õnnelikuna selle masinaga Karnaluksist väljusingi. Siinkohal tahan ma öelda, et see masin on mu isa kingitus. Nimelt tegi mu isa kunagi testamendi, kus oli kirjas, et sõiduauto Moskvitši pärandab ta oma tütrele Evelile. Ja peale isa surma käisingi ma notaris ja sain Moskvitši omanikuks. Kuna aga meie peres mehaanikahuvilisi pole, siis ei hakanud ma seda autot ka omale mälestuseks jätma, sest ilmselt oleks ta lihtsalt siin ära roosteanud. Müüsime selle hoopis ühele mossefännile, kes ise lubas auto üles putitada ja omale pühapäevaautoks jätta. Ostja ütles, et see on tema elu parim tehing (me tahtsime õues roostetamise vältimiseks auto ruttu maha müüa ja seega oli hind väga soodne) ja ma olen oma isa autot mitmel korral linnapeal sõitmas näinud. See teeb mulle tohtult suurt rõõmu, sest kunagi oli minu isagi oma valge luks mosse üle väga õnnelik. Mina konverteerisin aga selle ühe teise valge masina vastu, mis mind väga õnnelikuks teeb. Sest vaatamata sellele, et ma seda masinat harva kasutan, on ta üks hea masin. Lihtne, kiire, jõuline. Oma jõu ja kiiruse poolest kaldub ta juba natuke tööstusliku masina poole.
Ja viieniidiliste õnnelikud omanikud - palun ärge solvuge, ma pole tõesti ise ühtegi proovinud ja see oli ainult müüja jutt. Kindlasti on ka õnnelikke viieniidiliste omanikke.

Minu soovitused

Kui keegi huvitub minu subjektiivsetest soovitustest, siis need oleksid:
1. Kui te just ei soovi ilmtingimata tikkida ja kaunistusõmblusi teha (mina näiteks üldse ei soovi), siis tuleks otsida masin, millel on võimalikult vähe tulesid ja vilesid. Igasugune lisa teeb masina keerulisemaks ja kergemini haavatavaks. Seda on lihtne öelda, aga raske teha. Olen lihtsalt sportlikust huvist vahel pakutavaga tutvunud ja nii nagu pole võimalik enam osta mobiiltelefoni, millega saaks ainult rääkida ja sõnumineerida, pole ka peaaegu üldse masinaid, millel poleks sadat muud funktsiooni.
2. Mida rohkem metallosi, seda parem. Plastmass on teadagi odavam kui metall ja seega kiputakse ka masinatele plastmassosi sokuama. Aga plastmass väsib palju kiiremini kui metall, seega mida rohkem metalli, seda kauakestvam peaks masin olema.
3. Hind. Hind peegeldab paratamatult ka kvaliteeti. Siinkohal tuleb muidugi vahet teha, et kas masin on kallis praktikas sageli mitte kasutust leidvate funktsioonide tõttu või selletõttu, et masin on valimistatud kauakestvatest ja suures osas metallist osadest. Mina ei ostaks paarituhandest masinat, sest ma olen kuulnud neist lugusid, ja mitte positiivseid. Tavaliselt on odava masina ostmisel argumendiks, et "ma ju õmblen nii harva ja mul pole nii uhket masinat vaja". Ma arvan, et kui te ostate odava ja pahatihti ka mitte õmbleva masina, siis kaob teil ka see vähene õmblussoov ära. Tööriistad peavad minu meelest olema head ja eriti õmblusmasin. Sest kui õmblusmasin ei õmble, siis see ajab ka kõige rahulikuma inimese närvi ja võtab kogu töötegemie isu ära. Nii et mina soovitaksin natuke veel raha koguda ja osta omale natukene parem masin. See kestab kaua ja pakub teile oma kena piste ja sujuva töötamisega rõõmu ja kes teab kui suureks see õmblemissoov nii võib kasvada.
4. Varuosade/teenidnuse kättesaadavus. Selle koha pealt on mul Husqvarnaga väga head kogemused. Suur, hästi varustatud ja väga asjatundliku personaliga esindus on kohe Abakhani vastas ja ma olen sealt kõikidele oma küsimusele vastused saanud ja alati on neil olnud ka lisavidinaid, mida ma olen soovinud. Näiteks nagu voltimise presstald või muu säärane vidin, mis osutub vajalikuks küll üks kord aastas ehk aga kui teda vaja on, siis on ta ikka superluks.

Nagu jutu pikkuse järgi võib hinnata, on see teema mulle äärmiselt südamelähedane. Õmblusmasina heliga harjusin ma juba ema kõhus, nii et mis seal imestada.
Mul praegu oma masinatest pilti pole, aga esimesel võimalusel püüan selle puudujäägi likvideerida:)

Head ja rõõmupakkuvat õmblemist kõigile õmblushuvilistele!