Pages

esmaspäev, juuli 19

Sverige



Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma veendunud, et olin eelmises elus rootslane. Mulle lihtsalt nii meeldib Rootsi ja kõik mis sellega seotud. Seega pole imestada, et ma ka sellel suvel niiväga tahtsin Rootsi minna. Üks eesmärk oli ka praktiseerida pisut rootsi keelt, mida ma terve õppeaasta, küll mitte väga usinalt, kursustel õppisin. Paraku pidin oma rootsikeele oskuses juba enne reisi tohutult pettuma, kui ma oma tuttavaid rootslasi kohtasin ja nendega midagi rääkida üritasin. Sain aru, et päris rootslase ootav pilk ajab mu üsna pabinasse ja ka elementaarsed asjad ei tule meelde. Rääkimata sellest, et päris rootslane räägib oluliselt kiiremini kui meie armas õpetaja. Nii et erilisi illusioone, kuidas ma kõik vajalikud vestlused rootsi keeles pean, ma ei loonud.
Kui eelmisel aastal käisime Stockholmis Andresega kahekesi, siis sellel aastal oli meil perereis. Lapsed on juba parajas eas selleks, et tunda rõõmu laevasõidust, uutest kohtadest ja põnevatest vaatamisväärsustest.
Üldiselt ma arvan, et reisimuljed on kõige põnevamad neile, kes ise reisil käisid ja tavaliselt teised lihtsalt noogutavad viisakalt kaasa, aga kuna ma enne reisi sain nii mõnestki blogist kasulikku infot, siis panen oma reisimuljed just sellepärast kirja, et kes tahab ka lastega Rootsi minna, leiab ehk midagi kasulikku. No ja endale ka mälestuseks.
Alustasin sellest, et tegin endale Tallinki klubikaardi ja asusin aga reisi planeerima-broneerima. Sihtkohtadeks valisin Astrid Lindgreni maa Vimmerbys, Kolmårdeni loomaaed Norrköpingis, Vasa Muuseum ja Gröna Lund Tivoli Stockholmis.
Kuna mul polnud aega reisi borneerimisega mitu päeva tegeleda, siis ma läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja broneerisin nii laeva kui hotelli Tallinki kaudu. Näiteks Vimmerbys pakutakse küll ka Lindgreni temaatilisi öömaju aga mulle tundus kõik-ühest-kohast lihtsam.
Esimesel päeval oli meil ette nähtud sõit Linköpingisse, kus meil esimene öömaja oli. Õhtul käisime linna peal ja nautisime sumedat õhtut. Inimesed olid kõik välikohvikud hõivanud ja elasid kaasa pronksimängule. Linn ise on armas ja hubane.
Hommikul suundusime Vimmerbysse, Lindgrenimaale. Mul olid selle koha suhtes tohtult suured ootused. Kujutasin ette, kuidas Bullerby majas küpsetatakse kaneelisaiu ja kuidas loomad on laudas ning elu-nagu-filmis kihab.
Reaalsus oli aga selline, et õues oli üle kolmekümne kraadi kuumust ning nii kui me olime Pipi juurde jõudnud ja sealse basseini avastanud, jäime sinna ankrusse. Lastele ettenägelikult kaasa võetud ujumisriided selga ja vette. Mina sain olla ainult nii, et jalad olid vees, muidu hakkas kohe paha. Kui me olime seal poolteist tundi ligunenud, jäätist söönud ja vett joonud, algas uuesti Pipi etendus (enne jõudsime just selle lõpuks kohale) ja Maibrit läks seda vaatama. Lapsed pandi rivvi ja kallati vett pähe. Lauldi ja tantsiti ja lastele meeldis.
Peale seda otsustasime ikka ka tervele pargile tiiru peale teha, mis sest, et lapsi tuli selleks basseinist välja kangutada. Ja terve tee vastata küsimusele, et MILLAL me tagasi Pipi basseini lää-hee-mee!
Ilmselt nii kuumuse kui kõrgete ootuste tõttu Lindgrenimaa mulle erilist muljet ei jätnud. Kõik oli küll ilus ka maitsekas aga Maibrit ei saanud aru, et mida me nendest majadest peame vaatama. Valdavalt oli tegu minimajadega. Nt Bullerby külas oli kolm minimaja kõrvuti, aiad ümber ja kogu moos. Majas oli üks tool ja üks laud. Lõvisüdamete maa oli küll üsna uhke, aga lapsed Lõvisüdametest veel midagi ei tea.
Kogu koha kontseptsioon rajanes põhiliselt etendustel. Igal pool oli kogu aeg mingi etendus käimas, muidugi rootsi keeles. Pargi keskel olid ka mõned kiiged ja liumäed aga üldiselt olid minimajad ja mõnes majas oli siis kas pannkoogikohvik või šokolaadimaja. Lastele meeldis vaid Pipi. Ja ega minagi neid majakesi kuumaval asfaldil ei nautinud. Kui natuke ringi sõita, näeb selliseid ju ka ilma piletita.
Ja pileti kõrge hind, lisaks parkimise ja käru tasu, häirisid mind ka.
Ühesõnaga ma oleks oodanud rohkem tegevusi ja vähem minimaju, mis mulle kuidagi ahistavalt mõjuvad. Aga võibolla jahedama ilmaga oleks kõik väga super tundunud:)
Peale seda, kui kõrvetava kuumuse käest veel kõrvetavamasse autosse, mille termomeeter näitas välisõhuks +35, aga mis küll kohe jahedat õhku puhuma hakkas, jõudsime, seadsime suuna Norrköpingusse.


Lastel, kel raske oma lutist loobuda võisid selle Pipile tuua - tünn oli ääreni täis muide:)

Üks Sandri lemmikatraktsioonidest.
Päriselt nad muidugi ei maganud:)

Norrköping Nord hotell pakkus küll laste mängutuba ja Jamie Oliveri lastebufeed, aga paraku mitte konditsioneeritud tuba, mis sellel päeval oli suureks miinuseks. Ja loomulikult ei osanud ma sellisele asjale tähelepanu pöörata, kui tuba broneerisin. Igal juhul tegi see lastele tohutut nalja, kuna ma olin sunnitud kõigile märja kompressi otsaette panema ja kuna mul mingeid riidetükke ega taskurätikuid polnud, siis läksid kõigile külmas vees leotatud laste aluspüksid otsmikele. See aitas natuke jahtuda.Kuna ilmateade ilma paranemist ei lubanud, otsustasin oma senisest reisiplaanist loobuda ja loomaaia asemel mõni veepark ette võtta. Selleks puhuks rikkusin ka oma arvutivaba puhkuse motot ja otsisin välja sobiva veepargi ja laste mängumaailma Norrköpingis. Hommik oli aga selline vines taevaga ja peale Andrese kontrollreidi õue otsustasime siiski loomaaia kasuks, sest õues oli vaid 27 kraadi. Enne seda kasutasime juhust, et meie hotell asus super-mänguasjapoe kõrval, ning tegime retke ka sinna. Me Andresega olime sama vaimustuses kui lapsed ja ma oleks hea meelega kogu Brio väljapaneku omale koju vedanud :)



Lasteloomaaed oli ka.
Plaanisime kindlasti ka loomaaia safarile minna (sest siis saab ju ka jahedas olla) aga kuna kaks looma olla plehku pistnud, siis sellel päeval oli safari suletud. Kuna aga loomaaed ise on aga tõesti väga suur, siis oligi hea, sest muidu oleks meil ajaga kitsaks läinud. Loomaaed ise on kujundatud nii, et kõnniksid justkui ühes suures, pisut metsa moodi pargis ja siis aeg ajalt satud mõne looma territooriumile. Ühtegi puuri seal polnud, igale liigile oli tehtud selline suur ala, mõni oli küll elektrikarjusega piiratud. Liike oli iseeneset vähe, st oli ühte sorti tiiger, oli ühte sorti karu, ühte sorti ahvid. Tallinna loomaaias on minu meelest just nimetuste rohkusele rõhtud, aga ega neid kahte ei saagi üldse võrrelda. Ühesõnaga kõndida sai palju ja loomi sai nautida kogu nende ilus. Käisime ka hülge- ja delfiinietendusel. Esimene oli tagasihoidlikum, delfiini oma aga väga kihvt.
Igal pool loomapargis olid söögikohad ja poed ja piknikukohad. Inimestel olid oma külmakastid kaasas ja tundus, et kõik veetsid mõnusalt aega. Troopikamajja me ei jõudnudki, ehk järgmine kord. Ja ahvide ala vastu oli tehtud kohe selline tribüün, et muudkui aga istu, söö jäätist ja imesta.
Peale loomaaeda võtsime suuna Stockholmi poole. Sõitsime mööda väikesi teid ja aina imestasime, kui hea maitse rootslastel on. Üks nukumaja järgnes teisele.
Ah jaa. Enne kui me Andresega tuttavaks saime, ei osanud mina kaardiga peaaegu midagi teha. Ajapikku kujunes minust aga kaardilugeja ja ma kohe täitsa nautisin seda tööd. Aga nüüd. Moodsad navigatsiooniseadmed, kes muudkui kamandavad, kuhu pöörata ja millal, ja mis lastele ka suurt lusti pakkus, võttis minu töö ära ja mul polnud muud kui aknast välja vahtida. Täitsa tühi tunne oli kohe. Aga samas, linnast välja sõites oleks ma oma kaardiga raudselt hätta jäänud, sest selliseid "liblikaid" ja mitmetasandilisi "ringristmikke" pole ma varem näinud ja isegi Tomtomi abiga suutsime ikka vahel valesti sõita. Pealegi maa-all pead ise otsustama, millist mahasõitu kasutada ja maa peal siis selgub, kas läks täppi.
Aga kuna meil on juba Helsingist kogemus, kuidas meeletu summa kesklinna parkimise peale kulutada, siis seekord ööbisime hoopis pisut linnast väljas, Kungens Kurvas. Kuna hotelli vastas asus ka maailma suurim Ikea, kuhu me ka tahtsime minna, siis sobis see koht hästi.


Eelviimasel päeval oli meil ette nähtud Vasa Muuseum ja Gröna Lund. Arvasin, et Vasa meeldib kindlasti Sandrile, aga tegelikult ta aiva virises ja vingus seal ja õhtul selgus ka põhjus - lapseke oli palavikus. Minule ja Andrsele jättis laeva aga vägeva mulje.
Peale Vasat suundusime Gröna Lund Tivolisse. Tagantjärele targana oleks pidanud ostma kõigile käepaelad kupongide asemel ning tutuvuma Tivoli plaaniga. Sest algul kui me olime esimese ringi ära teinud vaatasime, et meie allameetrine Sander ei saagi peaaegu kuhugi minna. Õnneks otsustasime minna vaatama, et mis imelik trepp see on, kus kõik sagivad ja leidsime lõbustuspargi nö vana osa, kus kõik titekad karussellid ja muud atraktsioonid olid, mis meie lastele sobisid. Siis polnud muud kui väljapääsust jälle sissepääsu joosta. Lastele oli see esimene lõbustuspargikogemus ja muidugi neile meeldis. Maibriti lemmik oli elevandiatraktsioon, Sandrile meeldis rongi ja lepatriinusõit. Lõpuks ostsime lapsed suhkruvatiga ära ja suundusime tagasi, sest parkimispilet oli juba kolm tundi tagasi lõppenud. Järgmisel korral läheks juba varakult kohale ja võtaks kõigile käepaelad, siis saaks isu täis sõita. Sest ruumi jäi veel küll. Ma ise ühelegi suurte laste atraktsioonile ei saanudki, sellest on kahju. Sest muidu me oma pulmareisil ja veel mõnel oleme Andresega ikka ka lõbustuspargis käinud - mul ei saa sellest kuangi küll:)
Viimasel päeval poludki muud, kui retk Ikeasse ja laeva peale. Tagasiteel avastasime, et laevas on lisaks tavapärasele lastetoale ka nö lisalastetuba, mis tehtud konverentsiruumidesse ja vist vaid suveajaks. Igal juhul olime seal kuni selle sulgemiseni, siis läksid lapsed magama ja mina nautisin veel pisut laevatekil tuulevaikust, kahjuks rämeda suisuhaisu sees.
Ja küll oli tore jälle koju tulla!
Kui ma nüüd tagantjärele hindan, siis sellise ilmaga oleks Lindgreni kindlasti pidanud mingi veepargi vastu vahetama ja Vasa oleks võinud ära jätta. Samas tuleb ju lapsi harida ka ja Maibritile meeldis küll minu ilmekas jutt Vasa kurvast saatusest. Lapsed nautisid väga ka Pipi basseini aga kuskil veekeskuses oleks need basseinid ju palju ägedamad olnud. Ja tänu taevale et ma loobusin oma esialgsest plaanist proovida kuskil telkida. Sest esiteks, ma ei salli üldse telkimist (ma mõtlesin lihtsalt, et lastel oleks kindlasti see meeldinud) ja teiseks jälle see kuumuse jutt.
Kokkuvõttes oli meil ikkagi väga lahe reis ja see raputas kenasti argipäevast välja. Ainult et peale sellist puhkust oleks vaja veel lebotamise puhkust et saaks magada ja süüa ja mitte midagi teha. Sest ma ei jõudnud isegi oma ajakirja reisil läbi lugeda, rääkimata kudumisest, mida ma ka arvasin teha jõudvat.
Kõige toredam oli muidugi see, et lapsed olid tublid ja pidasid nii kenasti vastu. See oli ju meie esimene perereis. Nii et sellise seltskonnaga läheks iga kell uuesti!

10 kommentaari:

Inga ütles ...

nii armsasti kirja pandud!
meie oleme siin ka mõelnud, mil oleks õige aeg minna väiksema lapsega seda üle-mere-maad külastama, et ta ikka ka osa saaks kogu sellest mõnust. Niiet väga hea on Sinu tähelepanekuid lugeda. Aitäh!

segasummasuvila ütles ...

Ehee .. mulle kuüll nood minimajad meeldisid. Mäletamist mööda mu poisi-rajakatele ka. Nood saalisid kõik läbi, kuhu aga sisse pugeda sai. Ja vahtisid riburada kõiki etendusi, millele peale sattusime. Keel polnud üldse oluline. Eritlise mulje jättis neile Vahtramäe Emili teema. Suur poiss oli seda raamatut tookord värskelt lugenud. Ja noh, ilm oli ka vesine.
Aga Kolmarden meeldis mulle küll. Mis sest, et loomi vähe- nood olid see-eest nii lahedasti eksponeeritud. siiani räägivad poisid, kuidas nad kui üks mees iga kord tiigri-ala väravatest möödudes selle "maki-möirgamise" peale hüppasid :D
Minagi tunnen vahel, et mul on kuskilt otsast Rootsiga mingi side. Võib-olla ka eelmine elu?
Igatahes on mul hea meel, et peagi on põhjust Marta Liisaga ka sinnamaale minna noid samu radu läbima.

Krentu ütles ...

Mina ka iga kord võpatasin, kui seda tiigri maki-möirgamist kuulsin:) Ja mulle ka väga meeldis see, et loomi oli vähe ja kõigile oli palju ruumi.
Aga Lindgrenimaad peaks uuesti külastama jahedama ilmaga, siis, ma usun, on soovi ka lastel neisse pugeda ja elamus ehk suurem:)

Inga - kui ma Sandri järgi hindan, siis loomaaed, lõbustuspark ja veekeskus pakuksid kolmeaastasele kõige rohkem rõõmu. Pipist ja Madlikesest ja Bullerbyst jagab mul Maibrit rohkem, Sander lihtsalt kilkab suurema õe järgi:) Ja laevasõit on ka muidugi omaette rõõm.

Tiina - Sa ükskord rääkisid (kui ma õigesti mäletan) et käisid Bullerby filmimiskohas. Kas see on sealsamas Vimmerbys või kuskil mujal. Või olen ma selle jutu ise välja mõelnud:) Ja kas said mu Ravelry saadtise kätte ikka?

segasummasuvila ütles ...

Ei, sa ei mõelnud seda juttu välja. Meie käisime jah oma Lindgreni-reisil ka seal, kus seda Bullerby filmi tehti. Oli üsna Vimmerby lähedal, nüüd netist otsides selgus, et suisa 15 km. Teele jäi meil ka Katthult - Vahtramäe Emili kunagine filmipaik. See on Vimmerbyst nii 25 km. Siis Rootsis käies oligi meile Emil nagu olulisem. Poisid ei pea Madlikesest ja muust "tüdrukute staffist" suurt miskit, alles nüüd Keskmik loeb. Aga Emil oli mõnda aega suisa Martin Eriku lemmikraamat. Ja noh - poiss sama ulakas kui Emil.
See filmi-Bullerby oli aga nii lahe. Nagu päris, lihtsalt külake metsa sees. Kuuldavasti on need majad päriselt ka kellegi kodud.

Aga su saadetise sain kätte - tänud. Kommikarbi olen igal juhul võlgu :D Ma hakkaks kohe ka tegudele, aga enne on vaja üks kiire ära lõpetada. ja kus ma siis alles koon ja koon ja koon ja õmblen ja ... Viisaastak on sisustatud :D Kui ma ise ka seda usun on hästi.

Krentu ütles ...

Väga lahe. Siis me otsime ka selle järgmisel korral üles. Bullerby on minu lemmikfilm:) Ja Maibritile meeldib Madlike ka väga - mina lugesin raamatut nüüd Maibritile ka ise esimest korda....

segasummasuvila ütles ...

Vimmerby turismiinfo külgedel on selle kohta väike viide ka olemas, et kus asub ja mis.

http://www.vimmerbyturistbyra.se/en/experiencing/info/in-astrid-s-footsteps/31/bullerby-children.aspx

Ma loen ka vargsi poisiga kahasse Madlikest. Peaks veel Lindgreni lugema, sest teine minek tuleb meil nagunii. Mind ennast juba kutsub si9nna ja Marta tahab ju ka lustida Pipi-maal. Bullerbyle lisaks kuulusid minu lapsepõlve lemmikraamatute hulka kindlasti ka Kalle Blomkvisti juveelivaraste lugu ja Tjorveni lood.
Aga se Kolmardeni safari on ka lahe. Kaelkirjakud kahel pool bussi - see oli poiste jaoks atraktsioon missugune. Mõtleks - ei saa edasi sõita, kuna pikakoiva- ja kaelalised kooserdavad teel. Ja lõvid .. lahe oli vaadata, et lõvid olid lahti ja söötja puurist sokutas neile lihakäntsakaid. Omamoodi vaatepilt.
Ehhh jah, sa ajasid mu nüüd kihevile. Ma juba kaevasin meie Rootsi-mälestused välja. Seesama traktor meeldis meie omadele ka.

Malle ütles ...

See on nüüd küll väga praktiline sissekanne minu jaoks. Meilgi selline suvine retk plaanis :)

Outi-M ütles ...

Teil oli hea reis. Meie pere oli kaks nädalat Eestis. See on ilus maa! Soomes rootsi keel on kohustuslik koolis.

Katrin ütles ...

Väga lahe, et Sa siiski otsustasid reisimuljeid meiega jagada. Mulle isiklikult ka meeldib Rootsi väga ja siiani ootasin pikkisilmi aega, mil saaks oma lapse viia "Lindgreni külasse". Noh, nüüd mõtlen, kas on sellega ikka nii kiiret. Aga Rootsi reis on meil lastega kindlalt plaanis, niipea, kui neid on paar ja kõik saavad aru, mis toimub. :)

triibik ütles ...

oioi, värske Ikea-adiktina panen Kungens Kurva endale kõrva taha! meil ka järgmine aasta lastega Rootsi-trett plaanis.