Kunagi kevadel mõtlesin ma, et võiks ikka suvel ühele suveetendusele ka minna ja otsustasin tookord "Iha jalakate all" kasuks. Täna võin öelda, et küll ma tegin hästi.
Aga päeva algusest alustades, siis kuna ema oli juba eile meile tulnud, otsustasime kohe hommikul Kurgja poole sõitma hakata, et siis teha teepeal üks mõnus söögipaus jne. Minema saime muidugi alles lõunast aga siiski jäi meile piisavalt aega, et ka kuhugi sööma minna. Kui me Märjamaale jõudsime, siis tõdesin, et kuna meie otsetee Kurgjale, kus etendus toimus, meid kuskilt suuremast kohast läbi ei vii ja Märjamaa bistroo mind ka kuidagi ei ahvatlenud, siis tegime ikkagi põike Pärnusse, et Supelsaksades mõnusalt istuda. Ükskord me oleme seal juba mu õe soovitusel käinud ja koht jättis väga hea mulje. Seekord tellisin koorest loomalihapastat mis oli nii väga hea, väljaarvatud seened seal sees, mis minule, kui umbes kümmet söögiseent tundvale inimesele, jätsid väga mittesöödavate seente mulje. Mul kasvavad siin puu jalamil umbes sellised seenekesed:) Ilmselt nad ikka ristiga seeni ei paku aga kuna neil suurt maitset polnud, siis ma jätsin need targu taldrikuservale. Vaatamate seentele, oli aga söök tõesti hea, ka Andresele maitses tema lõhe (mina kahjuks sellest kalast suurt ei pea). Ja šokolaaditort oli ka nagu unelm. Ja veel meeldis mulle, et söögi kõrvale toodi soojasid röstsaiu. Ja muidugi on selle koha sisekujundus ja aura nii helged. Ühesõnaga üks priima koht.
Edasi suundusime Kurjgale. Mõtlesin, et läheme varem ja saame paremad kohad. Kuna meile sattus teele aga üks vanavara ait, siis jõudsime kohale siiski vaid pool tundi varem ja enamus kohti olid juba hõivatud.
Etendus toimus siis Kurgjal, Jakobsoni talumuuseumis. Oh, see on nii ilus koht! Tõeline Talu. Suur, avar, suurte puudega, loomadega.... nagu päris. Nutikamad inimesed olid nii teinud, et varem kohale läinud, omale kohad kinni pannud ning pidasid kuni etenduse alguses väikest piknikku. Meie nii ettenägelikud küll polnud aga kokkuvõtteks saime siiski head kohad. Kahjuks istusid meie taga ühed vanamutid (sorry, aga hetkel olen nende peale nii pahane, et ei suuda öelda vanaprouad), kes aina kõva häälega etendust kommenteerisid. Ikka et "ei tea kas see liha, mida nad seal söövad, on päris", "vanasti küll nii ei ropendatud", "mida nad nüüd seal kallistavad, varsti jälle kaklevad" ja nii edasi. Ma oleks äärepealt hakanud neid korrale kutsuma aga kuidas sa ikka vanemale inimesele ütled, et katsu nüüd natuke aega tasa olla. Mul üldiselt ikka eriti vist ei vea nende naabritega. Näiteks Laulupeol, kui hümni lauldi, lobises üks mees mu kõrval mingit täiesti mõttetut juttu mobiiliga ja katsu sa siis hümnile põhenduda. Igal juhul, kokku võttes kogu oma tahtejõdu, suutsin ma mutilobast üle olla ja etendust nautida. Ja no ikka oli, mida nautida.
Tahaks kohe öelda, et parim etendus, mida ma viimasel ajal näinud olen, aga kahjuks peab tõdema, et ma pean kohe hästi järele mõtlema, millal ma viimati suurte inimeste tükki käisin vaatamas.... Igal juhul see etendus liigutas, raputas kohe. Katariina Lauk oli täiesti fantastiline, nii usutav, nii tõene, nii päris, kui üldse saab olla. Rasmus oli ka hea valik oma rolli jaoks. Aga kuna mina pole mingi teatriarvustaja, siis keda huvitab, lugege palju kompetentsemate inimeste arvustust. Ning peab tõdema, et lavastuse asukoht annab etendusele ikka tubli tüki juurde.
Tahaks kohe soovitada, et minge kõik seda vaatama, aga kuuldavasti on piletid läbi müüdud. Kohapeal müüakse vaid lisakohti ja kõik praod ja vahed täideti inimestega, osad pandi muru peale istuma. Ja taskurätik tuleb kaasa võtta. Mul polnud ja tundsin puudust.
Ja nüüd ma olen väsinud, kuid õnnelik:)
12 kommentaari:
Äkki sa räägid sellest vanavaraaidast pisut lähemalt. Ma sõidan sellest alati mööda, kui ma Pärnusse lähen ja kunagi pole mahti sisse pöörata. Kas tasuks?
Kallis sõber, Märjamaalt sa ei leiagi väga viisakat söögikohta! "Enam-vähem" mõõdu annab Ruut 66 alevi keskel vast välja, aga soovitada ei julge, sest kokad on vahetunud st ma polegi ammu sääl käinud.
Tervitustega,
Rees
Kerttu, see on selline aidakene, kus põhiliselt on palju ilusaid nõusid, natuke on mööblit, kenasid plekk-karpe, linikuid. Hinnad olid sellised kobedamad, ma olen harjunud rohkem Samaaria poe hindadega. No näiteks koore ja piima kannud 350.-
Aita pidas soome proua, mis oli üllatav.
Rees - seda Ruut 66 me küll nägime aga sisse ei astunud:) Kahjuks on väikelinnades nii vähe selliseid tõeliselt mõnusaid istumiskohti....
Aitäh. Vot ma olen ka Samaariaga harjunud. Seal on head hinnad ja lisaks see hasart ka, et kas veab või ei vea:) Kas Haapsalus on ka Samaaria?
Oot-oot, kus see vanavara ait asub, palun täpsemaid koordinaate?! :)
Ja kui juba küsimiseks läks, siis kas Haapsalu kandis ka mõnda taolist kohta leidub? Või lahedaid kaltsukaid? Ühe antiigipoe ma kunagi seal Haapsalu nn peatänaval tuvastasin, aga ei olnud see paraku midagi erilist...
Ecotar
Haapsalus on kolm Samaariat ja need on minu meelest parimad kaltsukad. Ma olen sealt leidnud riideid lastele, endale, vanu tekstiile, toole, brio konstruktoreid, vanu nõusid ja igasugu muud head:)
http://samaaria.ee/kauplused siin on aadressid ka kenasti. Ja just see hasart on üks tähtsatest teguritest:)
Spetsiaalseid vanavara poode ma Haapsalus pole veel leidnud.
Aga see vanavaraait asub Massul, Pärnust Kurgja poole sõites 20 km enne Kurgjat oli vist. Tee ääres on üks väike silt, sealt 800 m pärast tuleb vasakule pöörata.
Kolm Samaariat? Miks ma siis kunagi Haapalus pole käinud? See on siis lausa paradiis ju:)
Sattusin siia piiluma ja potsatasin kohe tundliku teema otsa. Ja seda heas möttes. Seekord Eestis käies hakati mulle juba kohale jöudes öhkama, et kui tore etendus on ja kuidas ikka peab minema jne. No läksingi ja minagi koos emmega. Esiteks oli päris mönus väike vaheaeg lastekasvatusest teha ja teiseks pole juba iidamast aadamast oma emaga miskit koos saanud teha.
No ja etendus! Mul tuleb veel praegugi kananahk ihule, kui nendele tundidele tagasi mötlen. Katariina Lauk oli töepoolest täiesti imeline. No ja Rasmus on töeline südamete murdja ja selline ürgne MEES. Mind raputas etendus korralikult läbi. Ma töusin etenduse löpus otsemaid püsti ja plaksutasin käed kipitama. Seest endal köik värises.
SUPER.
Aga muidu jöudu blogipidamisel!
Krentu!
Kusjuures - need vanad mutid ongi kõige suuremad lobamokad! see paneb nördima. ja siis nad veel räägivad tagaselja, et noorus on hukas :/ olen mitmel kultuuriüritusel pidanud lihtsalt kohta vahetama, kuna mutikesed lobisevad nii kõvasti ja häirivalt, et lausa vihaseks ajab :( ja neid noomida on nagu minule kui noorele inimesele ka kohatu, ma ei kujutaks ettegi neid etteheiteid ja ähkimist-puhkimist pärast mutikestele peapesu tegemist. teine asi, mida ma ab-so-luutselt ei salli, on rahvarohkel üritusel suitsetamine. aga iseenesest mingit õigust mul suitsetajaid ju keelata pole, millest on ääretult kahju :S
sinu kirjeldused etendusest tekitasid minus elevust, tahaksin nüüd isegi minna seda vaatama, aga kui piletid müüdud, siis vist jääb ikkagi ära :/
olen ise pärnakas ja mul on meeldiv kuulda, et Sulle Supelsaksad meeldisid. soolased toidud on seal küll minu meelest natuke krõbedate hindadega ja head maitseelamust ma nendest pole saanud, see-eest interjöör ja need unelmate koogid - imelised! (proovi järgmine kord - kui Sa juba ei proovinud - nende Varssavi kooki - tõsise magusapohmelli võib saada, aga ta on lihtsalt niiii hea) :)
Kerttu - see on paradiis jah! Tõesti kohe:)
Sirja - aitäh!
Kaili, aitäh soovitamast:) Me õega oleme rääkinud, et ainult Supelsakste pärast tuleks juba Pärnusse. Midagi pole teha, aga sellised mõnusad söögikohad annavad linnale ikka nii palju juurde. Mina pole eriti tihti Pärnus käinud, aga õde räägib, et kuigi suve pealinn, pole seal tihti ühtegi sellist kohta, kus mõnusalt näiteks hommikust saaks süüa. Aga nüüd siis on õnneks Supelsaksad. Ja mis veel - lõpliku hinnangu ma annan ühele kohale tavaliselt peale seda, kui ma ka seal vetsus olen käinud:) WC ütleb alati palju koha kohta ja SS-s ei pidanud pettuma. Samas käisin ma sellel suvel esimest korda Tallinnas NOPis ja ilmselt läksin liiga suurte ootustega aga peale vetsu külastust tõmbasin kohale vee peale:) No nii "vabalt" ei tasu ikka ka sisekujundusse suhtuda:) Toidud olid küll head, aga teenindus ka selline "mokaotsast".
Aga kas Sa oskad soovitada Pärnus mõnda kohta, kus lastel lõbus oleks?
heh, naljakas, ma vaatan ja otsustan ka söögikoha üle pärast wc-s käimist. kui wc on stiilselt tehtud, on ka ülejäänud koht minu silmis plusspunktid kirja saanud :)
lastel lõbus... mul endal ei ole veel kogemusi selles osas, kuna lapsi veel pole :/ söögikohtadest - suvel nägin ühte brošüüri Pärnu linna toitlustusasutuste kohta, mis oligi lastega peredele mõeldud ja kõik söögikohad olid hinnatud erinevates kategooriates just laste mõttes (kas menüüs on lastetoidud, kas lapsed saavad toiduootamise ajal millegagi tegeleda jne jne). toitlustuskohtadest on vist lapsesõbralikumad restoranid tex-mex mõnus margarita, seal on pallimeri ja üldse oma mängunurk ning aeg-ajalt korraldatakse lastele eriüritusi (ma ei tea, kuidas seal praegu on, kuuldavasti on seda kohta masu päris tugevasti raputanud). aga niisama lõbusat - nii palju, kui olen lastega tuttavatelt kuulnud, siis ega nad Pärnus lastele mingit lõbustust ei leiagi. või võibolla on asi selles, et kõik on juba igavaks muutunud. nad käivad üle eesti, vembu-tembumaal jms. huvitav oleks vahest minizoo, seal igast eksootilised loomad. pärnumaal on veel ka raja talu miniloomaaed, kus isegi mina olin sillas, ehk meeldib ka lastele :) pärnumaalt veel - lavassaare raudteemuuseumi soovitatakse, ise pole kahjuks veel käinud. ja rannapargi uus mänguväljak on ka üsna tore ja lapsesõbralik, "kummist põrandaga" :)
enda lapsepõlvest oli alati tore ettevõtmine muuli lõppu jalutamine (ca 1,4 km), aga see võtab aega ja kulutab energiat. aga lõppu jõudes oli igatahes võimas tunne küll :P
Aitäh, Kaili, põhjaliku info eest! Ilmselt võtame minizoo ja mänguväljaku ette.
Postita kommentaar