Talgud 2011

7. mail pidasime talgupäeva. Siiani on talgud alati 1. mail olnud aga kuna see päev on meil ju pikniku jaoks broneeritud, siis pole me eriti usinad talgutajad senini olnud. Nüüd otsustas Andres aga naabrid kokku kutsuda ja külatee võsast puhtaks teha. Õnneks olid kõik naabrid ka rõõmsalt nõus osalema ja nii me siis kõik laupäeva hommikul kohtusimegi. Me oleme sellised tüüpilised eestlased, kes muidu eriti oma naabritega ei suhtle, nii et talgupäev oli samaaegselt ka sotsialiseerumise üritus.

Peab ütlema, et naabrimehed on meil kõik väga töökad ja usinad, nii et võsa ja puid langetati ilma ilutseva jutu ja kaalumiseta. “Selle võtame maha!” kõlas kindlalt ja resoluutselt ning meie võssa kasvanud külateest sai peaaegu et allee. Naiste-laste töö oli okste kokkutassimine ja neid oksi oli ikka palju! Lapsed said peale igat kärukoormat ka kärusõitu, suuremad said ka roolimist proovida.

Minu ülesanne oli talgusuppi teha, selleks valisin universaalse rassolniku. Siinkohal kiidan Pereköögi kokaraamatu rassolniku retsepti – sellejärgi tuleb üks eriti hea supp (kuigi ma lõpus timmin soola-suhkru-kurgivedelikuga maitset ikka oma maitsele vastavaks). Naabrinaised olid pirukaid ja kooki küpsetanud ja nagu ikka jäi meil pool toitu alles.

Õhtul pakkusid ainukesed saunaomanikest naabrid ka sauna ja unega ei olnud sellel õhtul vist küll kellelgi probleeme.

Töö oli talgupäevast vaid üks väike osa. Minu, ja ma usun et ka teiste jaoks, on puhta külatee kõrval vähemalt sama oluline see, et me saime midagi koos teha, saime rohkem tuttavaks. Sellel päeval oli natuke selline laulupeo-tunne. Et me oleme koos, me teeme koos tööd ilma isiklikku kasu silmas pidamata, et küla elab ja et lapsed, keda kokku oli vist kümme, jooksevad käsikäes ringi ning silkavad ühest hoovist teise. See oli tõesti Bullerby!