Pitsijuttu ja raamatujuttu

Vahepeal on blogisse pikk paus jäänud - aeg läheb nii kiiresti. Tegelikult olen ma siin usinalt vardaid liigutanud aga pildile pole peaaegu midagi jäädvustada jõudnud. Ja osad asjad on ju ka salaasjad :) Näitan siis juba ammu valminud raamatutöid. Aga alustuseks tahaks natuke oma raamatulapsukese saavutustest rääkida. Nimelt selleks, et raamatut ka jõuluvana kotti jaguks telliti trükikojast uus tiraaž! Mul on niiiii hea meel :) Sest see raamat ei ole minu jaoks mingi "projekt" või "töö" vaid kogu hinge ja südamega tehtud lapsuke :) Ja mitte ainult minu, vaid kogu meie pere :) Seega on mul kohe mitmekordselt hea meel, et see ka lugejatele korda läheb :) Kui ma raamatut tegema hakkasin, siis oli mul kindel plaan teha sinna ka ühed kindad naistele. Igasugu mõtteid oli peas ja algul pidid hoopis ühed teistsugused kindad tulema. Aga kui ma need teised valmis sain, siis polnud nad üldse need õiged. Ja paljuski tänu neile mitteõigetele kinnastele tajusin ma tookord, et ma ei saa seda raamatut niimoodi teha, et kirjutan märkmikusse aga iga töö tähtaja ja teen niiöelda ajagraafikuga seda. See tundus täitsa vale. Õnneks olid kirjastuse poolt 100% arusaajad inimesed ja nii sain ma unustada kuupäevad ja teha raamatut rahulikult, lasta mõtetel ja ideedel laagerduda ja valida siis välja just need, mis õiged tunduvad. Ja siis sündisidki need Haapsalu sallist ja minu lemmikmustrist - piibelehekirjast - inspireeritud kindad, mis on ühtlasi ka minu lemmiktööks selles raamatus. Töö käigus kudusin ma päris mitu proovilappi ja kinnast valmis ja lõpuks leidsin, et kõige paremad ja ka vastupidavamad kindad tulevad siis, kui pitskinnas ja voodrikinnas omavahel kokku viltida. Selisel juhul ei jää see pits ka kuhugi kinni ja püsib kenasti aluskindal. Kuna kinnaste jaoks tuleb kududa kokku 4 kinnast (2 pitsi ja 2 voodrit) ning mässata ka nõel- ja märgviltimisega, siis ei ole nende tegemine sugugi ühe õhtu töö. Pigem just selline töö, mille võtad ette siis, kui tahad kallile inimesele kingitust teha :)

Nende kinnase pitsiosa kudusin valgega ja voodri beežiga.

Nendel kinnastel on hall pitsiosa ja tumehall vooder. Need kindad soojendavad mu ema käsi :)

Selle pitskrae kudumisel sain inspiratsiooni oma vanavanaema, babusja, fotodest. Vanasti olid ju ikka kleitidel uhked kraed, tihti valged. Ka mu kallis Merka-vanaema käis alati valge kraega. Ükskord ta tuli mulle sünnipäevale ja oli kiirustades unustanud krae kleidile panna. Siis ta palus mu käest, et ega mul pole talle ühte heledat salli anda, sest ta ei saa üldse olla nii, kaelas kraed või salli pole :) Arusaadavalt on ka see kraeke inspireeritud Haapsalu sallist. Haapsalu salli kudumine on suur töö ja kui pole jõudu või mahti nii suurt tööd ette võtta, siis saab pitsikudumise maitse väga hästi suhu ka näiteks sellise pisiprojekti kudumisega. Kanda saab seda mitut moodi - näiteks lipsuga kaela sidudes või siis hoopis paelad sisse keeratuna ja prossiga kinnitatult. Ja ka Maibrit on seda valget kraed kandnud - punase sametkleidi peal :)

Ja mõned pildid ka raamatust endast: