Pages

esmaspäev, aprill 8

Mantel Maibritile.

Sellel pildil pole tegelikult seost jutuga, aga panen selle siia lihtsalt meenutuseks 2013 aasta aprilli igikeltsast.

Viimasel ajal olen lugenud blogipostitusi, mis paljastavad "tegelikku elu" :) No et pildistatakse segamini tube (mis ei saa minu oma lähedalegi, olgu öeldud) ja näidatakse, et tegelikult on ka blogipidaja normaalne inimene, kellel ei ole kogu aeg toad korras. 
Ei, need postitused pole ärgitanud mind mu oma tolmurulle ja pruunikaks tõmbunud kraanikaussi pildistama. Aga minule saadetud kirjadest ja kommentaaridest olen aru saanud, et blogi põhjal on minust jäänud malbe ja korraliku inimese kuvand, kellel kõik õnnestub ja üleüldse on kõik nii idülliline :) Muidugi see nii ei ole, aga ma pole seda kuvandit teadlikult kujundanud. Mulle lihtsalt ei meeldi kirjutada negatiivsetest asjadest, sest kirja panduna saaksid nad nagu võimu juurde ja jääksid siia alatiseks meeldetuletuseks. Ma pigem püüan need asjad ära unustada, nii hästi kui suudan. Seetõttu ma tavaliselt ei taha siin eriti vinguda ega halada. Ja võin kinnitada, et vaatamata sellele, et ma tunnen end puhtas kodus imehästi, haaran lapi järgi tavaliselt alles siis, kui olukord juba asotsiaalseks muutub. Sest kui ma tegeleks kodu puhtana hoidmisega, siis vaevalt ma eriti käsitööd jõuaks teha. Aga see selleks.
Nii pikk sissejuhatus oli tegelikult selleks, et allpool esitletav õmblustöö on näide sellest, et alati ikka kõik ei lähe nii, nagu ette kujutad.



Kõigepealt alustasin  hoopis oma Riiast ostetud kanga realiseerimisega, aga kuna see jäi ootele, kuniks ma oma emaga kohtun ja proovi saame teha, aga õmblemistuhin oli suur, siis otsustasin õmmelda vahepeal valmis Maibriti mantli, mille tarbeks kangas oli juba eelmisel talvel ostetud.
Võtsin Burdast (11/2010, pilt allpool) juba ammu plaanitud lõike ja asusin aga hoogsalt õmblema. Burda lõikeid ma üldiselt usaldan ja esialgsed mõõtmistulemused kinnitasid, et mantel saab paras ja nii ma optimistlikult aga õmblesin.
Paraku poolvalmis mantlit selga proovides tuli tõdeda (ja seda kinnitas ka Andres, kellele me murelikult hiljem oma mantlit demonstreerisime), et selliste kroogetega mantel teeb Maibritist heinakuhja meenutava tegelase. No ta oli ikka üsna koomiline, pisut meenutas ka lapsi mingist kaugest ajast, siis kui kõik tahtstid meelega hirmus puhvis olla, aga ma praegu ei hakka sajandit otsima. No mis siis teha? Taskud olid mul juba valmis tehtud, samuti riidega pööratud nööpaugud pealisriide poolt tehtud. Ei jäänud muud üle, kui nööbiliistu juurde õmblus teha ja liigne kangas eemaldada. Selja peale tuli vastandvolt.



Ma ei tea, kas nende mainpulatsioonide tagajärjel või siis oligi see selline veider lõige (või oskamatu õmbleja), aga lõpuks jäi valmis mantli hõlmad ikkagi turritama. Ema soovitas mul neid pressida, aga ausalt öeldes läks see mul vahepeal meelest ja tuli jälle meelde, kui ma neid pilte vaatasin, mida Maibrit ja Andres käisid õues tegemas. Siin on veel üks tõehetk - kui ma oleks ise juures olnud, oleks natuke ilusamaks asja sikutanud, aga kuna mina sain alles siis löögile, kui piltide valimiseks läks, siis ainuke kohendus oli see, et ma ei valinud neid kõige turritavama hõlmaga pilte. Ilmselt tuleb jälle pressimislapp ja triikraud kätte võtta. Minu ema jutt, et pressimisega võib õige kanga puhul imet teha, vastab üldiselt tõele, aga kahjuks kehtib see rohkem tema enda puhul, sest ema oskab tõesti kõik turrid ja muksud sisse pressida :)



Siis veel selline tähelepanek, et lapse mantli õmblemine ei erine mantli õmblemisest täiskasvanule. Lihtsalt õmblused on lühemad. Kuna ma pole ammu lastele midagi korralikku teinud, olin jälle imestunud, et juba nädal otsa õmblen, aga ikka mantel valmis ei saa. Muidugi ma ei õmmelnud täistööpäevi, aga kõik need riidega pööratud nööpaugud, riidega kaetud nööbid (Saanas teha laskmine oleks olnud antud juhul ülikeeruline logistilne ülesanne, nii et otsustasin pigem ise nõeluda), põõnad, tripid ja õlakud - need võtavad ikka palju aega.
Kõige rohkem olen ma rahul varrukatega. Eriti selle osaga, kus nad kehaosaga kokku saavad :) Ma pole terminites eriti tugev (kui Eesti Naist tegin, siis õmblemistööde terminoloogia osa konsulteerisin alati emaga enne lälbi - jälle üks alasti tõde, kas pole:) ), aga varrukas sai endale nii selle pehmenduse, mis kuugli alla jääb kui ka õlaku. Ma olen alati neid õlakuid peljanud, sest patšokiajastu on ju ammu möödas, aga nüüd tõdesin ikka, et väga õhuke õlak tuleb õla alla meisterdada, et õlg jääks tugev ja kenasti hoidma. Varrukas ise on küll nagu kitli oma (mu ema väljend ühe õmblusega varruka kohta), aga kuna mul oli niigi palju mässamist, siis ma ei julgenud enam seda avantüüri ette võtta, et võtan mõne teise lõike kahe õmblusega varruka ja panen sellele mantlile. Ausalt öeldes oli mul sellest tööst juba ammu isu täis ja lõpetasin ta võttes kokku oma tahtejõu ja kohusetunde. Sest ma tean, et ma ei saa selle mantli peale kunagi vaadata rahulolutundega südames, sest mind häirivad need kikitavad hõlmad ja need õmblused seal nööbiliistu juures meenutavad mulle seda ebaõnnestunud lõiget.
See on see ise-õmblemise raskem osa - sa näed alati esimesena neid kohti, mis ei läinud just kõige paremini ja need jäävad alati häirima. Poeriiete puhul  näen mõnda kõrverat õmblust heal juhul alles siis, kui asja triikima hakkan.
Vaatamata sellele, et Maibrit pildil üsna tõsine on, meeldib talle tema uus mantel tegelikult küll. Või ütleb ta seda minu lohutuseks, sest ta on juba nii suur küll, et saab aru, et kui ta peab vähemalt kümme korda mantlit proovima ja ma alati seda murelikult vaatan, siis tuleb emme tuju pisut tõsta :)

Seda lõiget ma EI soovita.


20 kommentaari:

anu ütles ...

Ehk oleks voltidest-kroogetest esihõlmal asja saanud, kui neid oleks natuke maha pressitud ehk triikrauaga väheke taltsutatud? Siis poleks kenast preilist heinakuhjagi äketsi saanud... Aga mantel on sellegipoolest kena, klassikaline! Reibas pross veel rinda ja siis on küll üle linna plika!

Krentu ütles ...

Anu - ma pressisin need krooked maha kohe alguses, enne proovi juba, aga see ei päästnud olukorda kahjuks. Prossiga on nii, et kaalun kas/millist teha :)

Katariina ütles ...

Jaa, Sinu blogi on ka üks neist, mis mul kunagi, rookie'na masedust tekitas (et miks ma selline ei ole :)).
Ning mulle väga meeldib see põhimõte, et kui ma kogu aeg koristaks, ei jõuaks ma ju tegeleda asjadega, mis mulle endale meeldivad. Nagu näiteks sel viikendil - oli suur kihu ja vajadus koristada, mis tähendas, et lugemine jäigi öösse, aga ära ma seda ei jätnud, seda on juba elu õpetanud :)
Aga tahaks, et minu näpud ka nii osavad oleks, kui Sinul. Olen isegi mõelnud, et läheks väisaks mõnda õmblemiskursust.. Sellist kaunist palitut vaevalt selgeks saaks, aga mõne suvekleidi.. ehk.. teeksin?
Inspireeriv, tänud!

Annika ütles ...

Minu ema õmbles just selle lõike järgi mu 4-aastasele türele sünnipäevakingiks mantli. Aga krooked muutis voltideks. Kummalegi hõlmale 2 ja taha ka kummalegi poole 2 ning keskele vastandvolt. Mina olen tulemusega rhul. Ei puhvita ülearu. Aga võibolla on asi ka lapse suuruses, sest pisematel ongi selline lõige ilsmelt sobivam. Kusjuures ema tegi selle proovimata. Aga Maibriti mantel on kena arvestades kõike juhtunut. Järgmise tegemisega on juba kogemusi. Mina alati lohutan end nii, kui miski ei tule nii välja, kui olen ette kujutanud.
Tervitusi Läänemaale!

Katrin ütles ...

Kõigepealt ma soovin Sind Krentu tänada selle eest, et sul kodu kenasti sassis on, kui käsitööd teed! Ausõna, mul läks kohe enesetunne palju paremaks. Mina ei ole muidugi pooltki selline käsitööhunt nagu Sina, aga no vahel on mul siiski tuhinat tegudeks mitme mehe jagu. Siis on koduste toimetustega ikka väga kurvad lood....kui tütrekesel juba 2x päevas peab sukkpükse vahetama, sest, noh, lihtsalt tallad lähevad nii mustaks siis alles hakkan põrandaid küürima. Või midagi sellist. :) Kuidagi ei oska oma asju ja aega jagada, et kõiek mõõdukalt. Kui ma käsitööd hakkaks mõõdukalt tegema, ei saaks ma midagi valmis. Mul ikka nii, et hooga valmis ja siis puhkan jupp aega enne kui midagi uuesti kätte võtta tahan. Hõlmade turritamisest mina ausaltöeldes küll aru ei saanud. Kangas paistis igatahes väga ilus! Ja Maibritil nii ilusad pruunid saapad. Ei mingeid lilli, ei mingeid mõmmisid... :)

Marit ütles ...

Palju õnne mantli lõpetamise puhul!!! Uskumatu, et nädalaga õmblesid!!! Minu meelest imekena kevadmantlike noorele neiule! Kelmikas uus mummumüts sobib sinna juurde kui valatult! :)

Mul endal ei jää käsitööks pea üldse aega 4aastase ja 7kuuse kõrvalt, kes kodus juba väga tempokalt ringi askeldab! Aga loodan, et ehk jõuan ikka esimese suvekleidi tütrele ise õmmelda - see oleks nagu eneseületus. Ja hoidku kleit alt, kui ta ei tule selline, nagu ette kujutan! ;) Kõige hullem ongi siis, kui mõni töö pooleli jääb. Parem ikka lõpuni teha ja hiljem targem olla (pluss eneseületusest hea meel :)!

Su blogi on väga tujutõstev! :) Rõõmsat kevadet kogu perele!!!

Helen ütles ...

Mina tahaks tänada Sind hoopis selle eest, et Sa paljastasid natuke oma "õmbluspiinade elu". :)

See blogielu tegelikkusele vastavus on tegelikult põnev teema. Enne, kui ma ise blogi pidama hakkasin, enne seda ma ei saanud päris sellest aru. Et mismoodi inimene ja tema elu ei olegi tegelikult selline, nagu blogis. Aga nüüd ma tean küll, et blogi on täpselt nii palju selle inimese elust, nagu ta teile näidata suvatseb. :)

AGA-"õmbluspiinad" on minus siimaani tekitanud kergeid komplekse. Ikka on mõnes blogis mõni eriti vahva käsitöö ja siis vaatad ja ahhetad, et kui ilus see kõik on. Ja kuidas nad niimoodi täiuslikult seda kõike oskavad. Minul on ikka väga tugevalt arenenud see kiiks, et ma ei saa vaadata oma tehtud asju, ilma et ma esimese asjana märkaks "viga". Ehk et - ausalt- aitäh selle eest! Ma arvasin siiamaani, et ma olen imelik.

Ja kui mantlist rääkida... :) Mina ei märganud küll mingit turritavat hõlma. :) Ilus, väga ilus mantel on! Kangas ja need saapad seal mantli juures ja see Maibriti ilme ja ... nii täiskasvanulik kuidagi... Ilus noh!

Krentu ütles ...

Katariina - väga vabandan süümekate tekitamise eest:))) Aga ega see õmblemnine ju nüüd mingi imetrikk pole, hakka aga pihta, hakka pihta, küll siis näed, mida suudad :)
Annika - ma proovisin volte ka, aga siis mõtlesin, et kui see almine osa ikkagi nii lai jääb, et äkki hakkab alt liialt sisse puhuma. Mul määras mantli pikkuse kangas, oleks ma ta kohe kitsama lõiganud, oleks pikem tulnud. Aga tõesti - iga ebaõnnestumine on hinnaline õppetund ja tuleb tänulik olla selle eest :)
Katrin - ma olen ka selline õhinapõhine tegutseja ja samamoodi ajan endalt tossu nii välja et pärast on vaja tükk aega taastuda :) Saapad meeldivad mullegi, laenaks temalt neid kui jalga läheks :)
Marit - eks nende väikeste kõrvalt see käsitöötegemine ongi keeruline. Mäletan, et esimese lapse kõrvalt õmmeldes olin õnnelik, kui sain pool tundi teha - niikaua kuniks temal minu lukukarpide vastu huvi jätkus. Sest tavaliselt ma andsin õmblemise ajaks talle just mingi "päris asja" mängimiseks. Aga tundisn siis, et mul on ikkagi vaja midagi õmmelda ja kududa, et lootusetuse tunne ei tuleks peale (käsitöölises mõttes).
Helen - tänan! Eks ma ise ikka kõige rohkem lasen end häirida aga see on nii alati olnud ja vahel ma mõnda asja ei hakkagi kandma, sest nii häirib midagi :)

Anonüümne ütles ...

Ma nii ootan sinu postitusi. Sa teed väga väga ilusaid asi, sa kirjutad niivõrd köitvalt ja huvitavalt. Kirjuta veel tihedamini :)
Mantel paistab nendelt piltidelt super ilus!
Kristi

Kristi ütles ...

Väga ilus mantel ja ühtegi "viga" ei saa pildilt külla aru.

Kristina ütles ...

Ootan siin neid postitusi väga,ise alles suhteliselt algaja ja roheline.Enda fotod on ka nii,et pildil paistab päike ja kõik on viks,aga seal samas kõrval hiigelkogus niidipusasid ja muid "töötlemisjääke" :D

Evelin ütles ...

Ma olen alati aukartusega vaadanud nende poole, kes mantli valmis õmblevad :) Ja Sinu tulemus on minu hinnangul väga ilus! Mul on 6-aastane 120 cm pikkune tütar - kui Maibritile peaks mantel väikseks jääma või Sind selle "puudused" nii hirmsasti häirivad, oleksin rõõmus, kui minu tütar saaks seda kanda :) Edu ja ikka häid ideid!

Marmelaad ütles ...

minus ei ole ilmselt miski muu (käsitöös) sellist frustratsiooni tekitanud, kui õmblemine. kunagi Kergetööstustehnikumis konstrueerimist-modelleerimist õppides pidime mantli õmblema ja ma olin vot nii kaugel (näitan praegu sõrmedega millimeetrist vahet), et see klassi suurest aknast tänavale lennutada. ühtlasi sain ma siis ka selgeks, et see ei ole minu elukutse:)) - kui siis ainult mantlite moode joonistada.

võib ju juhtuda, et sul mõni asi ei õnnestu - aga ikkagi on õmblemine sinu "tass of tee", see on kõigile selge. kui sul kõik õnnestuks, siis oleks sa masin:D
igatahes on see mantlike väga ilusast kangast ja väga ilusa fassongiga. kutsu ema pressima ja küll saab kõik korda (mida iganes sina ka seal näed, aga teised ju ei näe:)).
mina paneks rinna peale saabastega ühete tooni pisikese karuprossi - või siis mitte :).


korralik-olemisest veel. ma vahel tänaval vaatan mõnda inimest ja tundub, et tal ei lähe kunagi tuulega juuksed sassi, jäätis ei kuku tema mantlile, kingad ei hõõru tema jalgu, pori ei pritsi tema sukkpükstele - sama jah, on mõnda blogi ludes.
ometi olen õnneks mõne taolise blogikuvandi loonud inimesega tuttavaks saanud ja külaski käinud - õnneks on kõik inimesed.
ja mis põhiline - pole võimalik midagi luua, kui ajad pidevalt tolmurulle taga, va. kui sul on koristaja (mõnel ju on).

mina hindan korda väga - st. et asjad on omal kohal, aga loomulikult on mul ka tolmurullid omal kohal:))


Anonüümne ütles ...

Imeline mantel!

Sokike ütles ...

Õmblust hõlmal võid vaadata uhkusega: said auga lahti ülearustest kroogetest. Ja tegelikult on otsapandud varrukaga ülerõiva puhul kõige olulisem just ilus kuuglikaar. Hõlmad las lainetavad - nende osas mood muutub niikuinii pidevalt. Hästi istuv varrukas on see-eest alati hästi istuv varrukas. :)

ps3 jailbreak ütles ...

I love it when people come together and share opinions. Great blog, keep it up!

Nataly ütles ...

väga ilus mantel , riie on väga kena ja istub ju kenastui aga mulle meeldib müts ka. Hästi armas . Mis blogidesse puutub siis jah niipalju kui on inimesi niipalju ka erinevaid blogisid .. kindlasti hakatakse kunagi neid uurima ja inimtüütipe isaloomusid määrama blogide järgi . Aga mina kirjutan ja pildistan köik üles mis mulle momendil on huvitav ja siis paari aasta pärast avastan ooo . Aga kuna olen uudishimulik ja tahan ennast täiendada siis otsin ikka midagi huvitavat leida teiste blogidest , tänagi näed juhtusin toreda blogi peale ... aitäh kui võin külastada ja palun ka minule külla ...

Katariina ütles ...

Krentu, Sul on ikka veel lumi maas ja talvepalit üll.. ;)

Anonüümne ütles ...

Kus Sa küll oled, suvi ammu juba käes..
Ootan väga!

Kaili ütles ...

Ilmselt oled kursis selle tegijaga?

https://www.facebook.com/lissfashion

Täiesti võrratud tüdrukute mantlid ja nad teevad ka naistele sama tegumoega. Isetegijale on seal palju ideid.