Mantel Maibritile.

Sellel pildil pole tegelikult seost jutuga, aga panen selle siia lihtsalt meenutuseks 2013 aasta aprilli igikeltsast.

Viimasel ajal olen lugenud blogipostitusi, mis paljastavad "tegelikku elu" :) No et pildistatakse segamini tube (mis ei saa minu oma lähedalegi, olgu öeldud) ja näidatakse, et tegelikult on ka blogipidaja normaalne inimene, kellel ei ole kogu aeg toad korras. 

Ei, need postitused pole ärgitanud mind mu oma tolmurulle ja pruunikaks tõmbunud kraanikaussi pildistama. Aga minule saadetud kirjadest ja kommentaaridest olen aru saanud, et blogi põhjal on minust jäänud malbe ja korraliku inimese kuvand, kellel kõik õnnestub ja üleüldse on kõik nii idülliline :) Muidugi see nii ei ole, aga ma pole seda kuvandit teadlikult kujundanud. Mulle lihtsalt ei meeldi kirjutada negatiivsetest asjadest, sest kirja panduna saaksid nad nagu võimu juurde ja jääksid siia alatiseks meeldetuletuseks. Ma pigem püüan need asjad ära unustada, nii hästi kui suudan. Seetõttu ma tavaliselt ei taha siin eriti vinguda ega halada. Ja võin kinnitada, et vaatamata sellele, et ma tunnen end puhtas kodus imehästi, haaran lapi järgi tavaliselt alles siis, kui olukord juba asotsiaalseks muutub. Sest kui ma tegeleks kodu puhtana hoidmisega, siis vaevalt ma eriti käsitööd jõuaks teha. Aga see selleks.

Nii pikk sissejuhatus oli tegelikult selleks, et allpool esitletav õmblustöö on näide sellest, et alati ikka kõik ei lähe nii, nagu ette kujutad.

Kõigepealt alustasin  hoopis oma Riiast ostetud kanga realiseerimisega, aga kuna see jäi ootele, kuniks ma oma emaga kohtun ja proovi saame teha, aga õmblemistuhin oli suur, siis otsustasin õmmelda vahepeal valmis Maibriti mantli, mille tarbeks kangas oli juba eelmisel talvel ostetud.
Võtsin Burdast (11/2010, pilt allpool) juba ammu plaanitud lõike ja asusin aga hoogsalt õmblema. Burda lõikeid ma üldiselt usaldan ja esialgsed mõõtmistulemused kinnitasid, et mantel saab paras ja nii ma optimistlikult aga õmblesin.
Paraku poolvalmis mantlit selga proovides tuli tõdeda (ja seda kinnitas ka Andres, kellele me murelikult hiljem oma mantlit demonstreerisime), et selliste kroogetega mantel teeb Maibritist heinakuhja meenutava tegelase. No ta oli ikka üsna koomiline, pisut meenutas ka lapsi mingist kaugest ajast, siis kui kõik tahtstid meelega hirmus puhvis olla, aga ma praegu ei hakka sajandit otsima. No mis siis teha? Taskud olid mul juba valmis tehtud, samuti riidega pööratud nööpaugud pealisriide poolt tehtud. Ei jäänud muud üle, kui nööbiliistu juurde õmblus teha ja liigne kangas eemaldada. Selja peale tuli vastandvolt.



Ma ei tea, kas nende mainpulatsioonide tagajärjel või siis oligi see selline veider lõige (või oskamatu õmbleja), aga lõpuks jäi valmis mantli hõlmad ikkagi turritama. Ema soovitas mul neid pressida, aga ausalt öeldes läks see mul vahepeal meelest ja tuli jälle meelde, kui ma neid pilte vaatasin, mida Maibrit ja Andres käisid õues tegemas. Siin on veel üks tõehetk - kui ma oleks ise juures olnud, oleks natuke ilusamaks asja sikutanud, aga kuna mina sain alles siis löögile, kui piltide valimiseks läks, siis ainuke kohendus oli see, et ma ei valinud neid kõige turritavama hõlmaga pilte. Ilmselt tuleb jälle pressimislapp ja triikraud kätte võtta. Minu ema jutt, et pressimisega võib õige kanga puhul imet teha, vastab üldiselt tõele, aga kahjuks kehtib see rohkem tema enda puhul, sest ema oskab tõesti kõik turrid ja muksud sisse pressida :)



Siis veel selline tähelepanek, et lapse mantli õmblemine ei erine mantli õmblemisest täiskasvanule. Lihtsalt õmblused on lühemad. Kuna ma pole ammu lastele midagi korralikku teinud, olin jälle imestunud, et juba nädal otsa õmblen, aga ikka mantel valmis ei saa. Muidugi ma ei õmmelnud täistööpäevi, aga kõik need riidega pööratud nööpaugud, riidega kaetud nööbid (Saanas teha laskmine oleks olnud antud juhul ülikeeruline logistilne ülesanne, nii et otsustasin pigem ise nõeluda), põõnad, tripid ja õlakud - need võtavad ikka palju aega.
Kõige rohkem olen ma rahul varrukatega. Eriti selle osaga, kus nad kehaosaga kokku saavad :) Ma pole terminites eriti tugev (kui Eesti Naist tegin, siis õmblemistööde terminoloogia osa konsulteerisin alati emaga enne lälbi - jälle üks alasti tõde, kas pole:) ), aga varrukas sai endale nii selle pehmenduse, mis kuugli alla jääb kui ka õlaku. Ma olen alati neid õlakuid peljanud, sest patšokiajastu on ju ammu möödas, aga nüüd tõdesin ikka, et väga õhuke õlak tuleb õla alla meisterdada, et õlg jääks tugev ja kenasti hoidma. Varrukas ise on küll nagu kitli oma (mu ema väljend ühe õmblusega varruka kohta), aga kuna mul oli niigi palju mässamist, siis ma ei julgenud enam seda avantüüri ette võtta, et võtan mõne teise lõike kahe õmblusega varruka ja panen sellele mantlile. Ausalt öeldes oli mul sellest tööst juba ammu isu täis ja lõpetasin ta võttes kokku oma tahtejõu ja kohusetunde. Sest ma tean, et ma ei saa selle mantli peale kunagi vaadata rahulolutundega südames, sest mind häirivad need kikitavad hõlmad ja need õmblused seal nööbiliistu juures meenutavad mulle seda ebaõnnestunud lõiget.
See on see ise-õmblemise raskem osa - sa näed alati esimesena neid kohti, mis ei läinud just kõige paremini ja need jäävad alati häirima. Poeriiete puhul  näen mõnda kõrverat õmblust heal juhul alles siis, kui asja triikima hakkan.
Vaatamata sellele, et Maibrit pildil üsna tõsine on, meeldib talle tema uus mantel tegelikult küll. Või ütleb ta seda minu lohutuseks, sest ta on juba nii suur küll, et saab aru, et kui ta peab vähemalt kümme korda mantlit proovima ja ma alati seda murelikult vaatan, siis tuleb emme tuju pisut tõsta :)

Seda lõiget ma EI soovita.