Jõulud ja sünnipäev.

Tere üle pika aja! Minu blogimine on nii unarusse jäänud, et polegi muud, kui vaid kokkuvõtvaid postitusi teha.
Viimane sissekanne on novembrist. Peale seda läks mul siin üks päkapikutöökoda lahti. Artikliks oli põhiliselt helkiv ripats. See oli mul üks tore detsember - mulle väga-väga meeldis see, kuidas te mulle pikki kirju kirjutasite ja helkivate ripatsite soove edastasite, kuidas ma siin meisterdada ja pakkida sain ning postkontori vahet käia. See tekitas minus nii hea ja täiesti teistmoodi erilise tunde. Aitäh teile usalduse eest ja kõigi nende heade sõnade eest, neid tuli aasta lõpus ikka terve aasta jagu kohe. Kõlab ninnu-nännu, aga oli hea tunne, noh :)) Pean vaatama, et nina liiga püsti ei aja selle peale :))) Asja tasakaalustas muidugi see, et me saime kõik mingi eriti vastiku köhaviiruse, mida me Sandriga siiamaani veel ravime. Ma pole elus nii pika vinnaga köha kohanud. Või saime kaks viirust üksteise otsa, mina ei tea.

Jõuludeks tuli ema ja õepere meile. Süüa tegime nii palju, et ilmselt terve meie hõredalt asustatud küla oleks sellest küll saanud, aga suur hulk toitu on minus alati turvatunnet tekitanut. Näljas pole omateada küll kunagi olnud. Käisime ka Rooslepa kabelis jõulujumalateenistusel. Oli armas nagu ikka. Viisime ka meie maja eelmise perenaise hauale küünla.
Kui kirikust koju jõudsime, tuli kohe ka jõuluvana. Meil on üks väga armas ja heasüdamlik jõuluvana. Lapsed olid muidugi peaaegu hüsteeria piirini erutunud sellest, et jõuluvana ikkagi tuli, mitte päkapikud. Eeskava polnud seekord viimseni lihvitud, aga luuletused said loetud ja laulud lauldud. Õhtu nael oli minu kolmeaastane õetütar, kes kes oma nime kuuldes marsssis kindlal sammul jõuluvana ette ja luges vanaema õpetatud "Meie kiisul kriimud simad". See luuletus on tal juba ammu olemas, aga see, et ta ise tuli selle peale, et seda lugeda ja tegi seda nii kindlalt ja veatult, pani meid kõiki heldima.

Kui kingitused jagatud ja avatud, hakkasime söömisega pihta. Sellega jätkasime järgmisel päeval, kui ka Andrese vanemad meile külla tulid.
Enne jõule me siin sõbrannadega arutasime, et kas jõulud on kohustus või rõõm. Paljudele meeldis see variant, et minna jõuludeks emade-ämmade juurde, kus lauake juba kaetud. Minule on aga vaja seda köögis toimetamise aega, et mul tekiks pidulik tunne. Seda enam, et vaatamata suurele soovile, ei õnnestunud mul advendiajal eriti midagi küpsetada, nii et kui siis kõik tööd olid ära saadetud ja lubadused täidetud, võtsin virna kokaraamatuid ja paki post-it pabereid ja hakkasin planeerima. Tordi tegin Eva Palu tordiraamatust ja seda ikka andis teha. Aga tulemus oli ka hea.

Peale jõuluvaaritamist sain veel mitmel päeval sõbrannadega kokku ja isegi pealinna kuumas restoranis käidud.
Aastavahetusel olime oma perega kodus, vaatasime telkut ja tegime pauku ka. Mina tahtsin kindlasti ära vaadata traditsioonilise uusaastaöö Nipet-Näpet saate, mis seekord oli tikitud susside tallutamisest :)
Ja varsti tuligi minu sünnipäev.

Sellel aastal oli mu sünnipäev laupäeval, mistõttu oli sünnipäevahommik eriti mõnus ja pikk (ja hiline). Ema tuli juba eelmisel päeval meile ja seetõttu oli laual ka meie traditsiooniline sünnipäevamaitseline Napoleoni tort. Väga-väga armas oli kõik, mul oli kohe täitsa sünnipäeva tunne. See tunne oli minus väga intensiivselt kõikidel lapsepõlve ja noorusaja sünnipäevadel, aga kadus siis, kui mulle endale lapsed sündisid. Algul olin kurb selle pärast, aga nüüd olen juba hajurnud selle sünnipäevaärevuse puudumisega. Sellel aastal oli aga teda jälle natuke tunda.

Õhtupoole läksime Haapsallu, Dietrich kohvikusse. Või võiks isegi öelda et restorani. Vot polegi sellist head nime sellise vahepealse söögikoha kohta. Igal juhul olen ma seal väga palju käinud, seoses Maibriti ootamisega trennidest-ringidest. Kui suvel oli toitude kvaliteet kõikuv (nad vist veel ise ka elasid sisse, kuna see koht avati mais), siis nüüd olen ma nende toitudega küll väga rahul. Ütleme nii, et Haapsalu kohta on tegu ikka hea kohaga. Kookide osas ma olen ülipirtsakas, seega palusin endale Pavlovaid teha, mis neil väga hästi välja tulevad. Muidu saab seal seda kooki vaid suvel. Igaks juhuks ütlen, et nad lähevad nüüd kollektiivpuhkusele, ja avavad jälle märtsis. Aga kui Haapsallu satute, ja ei ole esmaspäev ja kõht tühi pole, siis jalutagae Dietrichist natuke edasi ja seal on väga armas koht nimega Haapsalu Raamat. See kujutab endast hea raamatuvalikuga raamatupoodi koos pisikese kohvikuosaga. Kohvikus tasub võtta käsitöökomme, mis on seal väga head. Kookide valik on kasin, aga head teed, kohvi ja veini on neil küll. Igal juhul on see koht väga armas ja et ta veel sellises linnas on, siis see teeb ta kuidagi eriti nunnuks. Ja Müüriääre kohvik tegi ka remonti ja neil on nüüd uus suur köök, mistõttu menüü on laienenud ja kohvik vana köögi arvelt suuremaks saanud. Nii hubane kui varem ta enam ei ole, aga toidud on ikka head.
Nüüd läks jutt väga kohvikutele.

Seda sööki olen juba kaks korda söönud ja mulle nii maitseb. Lammas, orsoto ja suitsutomat. Ja kui ilus nuga!

Kingitustest ka. Sain ülipehme ja luksusliku (kuigi mulle see sõna ei meeldi) hommikumantli. Andres kinkis. Et osad mu sõbrannad ei hakkaks nüüd oma meest süüdistama, siis ütlen, et ükskord juhtusime Andresega Stockmannis hommikumantlitest mööduma ja eks ta siis nägi, millist ma kõige rohkem kallistasin. Ja ma nägin, et ta võttis välja oma telefoni, mis on ta isiklik external hard drive. Tema paneb kõik kirja ja teeb liste.
Ema kinkis mulle ammuihaldatud kokaraamatu "Lia köök". Õde aga nunnud ja pehmed! pidžaamad ja ühe väga vajaliku teepudeli (ma olen ju suur teesõber, eksole) millise sai Andres jõuludeks ja täiesti armus sellesse. Tänu sellele läheb meil nüüd pakkide viisi taimeteed, sest ega mehed ju ei viitsi oodata, kuniks see taimetee veerand tundi tõmbab ja siis kurnama hakata. Sinna pudelisse saab kõik korraga kallata ja ta hoiab veel tükk aega sooja ka. Nii on meil nüüd andresega mõlemal oma "lutipudelid", mida metsa või autosse või töötuppa kaasa võtta.
Ja kõige liigutavama kingituse tegi mulle Maibrit. Tema hakkas juba varem uurima, et "Emme, mis raamatud sulle meeldivad?". Vaatasime siis arvutist koos ja ta kirjutas kõik üles. Siis läks täiesti iseseisvalt raamatupoodi, kui tal Haapsalu päev oli, oma taskuraha eest ostis mulle "Looduskosmeetika" raamatu (oli veel ise poest üles ka otsinud), pakkis ilusti ära, hoidis sünnipäevni saladuses ja palus siis sünnipäevahommikul viimasena avada. Igasugu kaarte ja meisterdusi on ta mulle ikka teinud, aga nii planeeeritult pole ta varem tegutsenud. Mitte et ma hindaks ostetud kingitust rohkem kui isetehtut, vaid mind pani heldima see, kui suur oli tema soov teha mulle kingitus ja kuidas ta suutis kõike seda korraldada ja saladuses hoida. Suur tüdruk juba.

Sander kinkis issi abiga mulle raamatu "Minu Stockholm"ja kommikarbi :) Ja muidugi tegid nad kaardid ka. 

Selline tore sünnipäev oli mul! 

Minu lutipudel :)

Minu hommikumantel

No ma mõtlesin, et kas ma tõesti hakkan nüüd siin pidžsaamades poseerima. Aga ikka panin selle pildi siia. Loodetavasti ei saa järgmiseks sünnipäevaks pesu;)