Reis Helsingisse

Nagu meil juba tavaks on, teeme suviti ikka ühe lastereisi, mille kohustuslikuks komponendiks on lõbustuspark. Sellel aastal väga kaugele ei sõitnud ja külastasime Helsingit. Ma vist ei tüdine iialgi Helsingist ära, see on nii mõnus linn.
Reisi planeerides mõtlesin natuke kokkuhoidlikum olla kui tavaliselt. Neli aastat oleme me Scandicu hotellides ööbinud, sest see kett kohe kutsub lastega peresid enda juurde ja on teinud kõik, et pered seal end hästi tunneksid. Nende ööde pealt olin ma teeninud üsna kopsaka boonuspunktide summa oma kliendikontole ja sain ühe öö Scandicus täitsa tasuta. Otsustasime siis viimase öö veeta Scandicus. Kaks esimest broneerisin aga säästuhotelli Omenahotels.com. Väga kummaline oli sinna minna - ei mingit vastuvõtuletti ega -halli, lähed nagu kellelegi kortermajja külla, ainult et iga ukse ja lifti avamiseks on sul vaja sisestada kood, mille hotell sulle vahetult enne on saatnud. Tuba oli natuke pruun, aga punane hiidkülmkappi meenutav duširuum tegi asja täitsa modernseks ja boonuseks olid olemas kõik säästureisijale vajalikud vahendid nagu veekeetja, külmkapike ja mikrolaineahi. Föön ja telekas ka. Laste voodid nagu transformerid - algul tumbad, pärast voodid. Nagu näha, tuli linad ise peale panna.

Kuna me jõudsime Helsingisse alles õhtupoolikul, ei olnud esimesel päeval muud teha kui söömas käia, poes käia ja hommikusöögiks midagi varuda. Meie Omenahotell oli Yrjönkatul, ja selle kõrval oli üks kõige inspireerivam pood, kus ma olen kunagi käinud. Nudge oli poe nimeks ja see oli täpselt nii, nagu nad ise kirjeldavad: "Sustainable choises and good mood". Iga asi oli sinna väga hoolikalt valitud ja kui mulle langeks varandus kaela, siis läheksin just sinna šoppama. Seal oli ka väike kohvikunurk aga seda me ei proovinud. Ainuke ost, mida raatsisin teha, oli heegeldamise raamat, sellest postituse lõpus. Kõik taimparknahast (selja)kotid ja Soome disainerite oh-kui-ilusad riided jäid sinna mind ootama :)

Andres käis Stockmanni mänuasjaosakonnas ja ostis lastele Lego :))) Reisi algul rääkisime küll, et midagi pole vaja ja midagi ei osta, aga -50%-le on ju raske vastu panna. Nii et kui meie vaatasime õhtul hotellis jalka legendaarset Brasiilia-Saksa poolfinaali mängu, panid lapsed lego kokku. Ja mulle meeldis väga soomlaste ülekanne! See jalka vaatamine soomekeelse jutuga oli kohe nagu üks reisi osa :))

Järgmisel päeval, olles end korralikult välja maganud, suundusime Linnamäe lõbustusparki. Ja nagu traditsiooniks saanud, peame alati lahendama trammi-ülesande. Mul on selline tunne, et iga kord sõidavad need trammid teistmoodi, kui viimasel Helsingi külastusel. Õnneks aitasid meid abivalmid trammiootajad (täitsa ilma küsimata) ja tänu neile eluaegsetele helsinglastele, nagu nad väitsid end olevat ja aastaid oli neil 60+, saime kahte trammi kombineerides nigut niuhti Linnamäele. Järgmisel päeval kasutasime trammi number 3, mis läheb "otse" Linnamäele, aga aega läheb oluliselt rohkem.

Esimeseks atraktsiooniks oli hiigelsuur laev, mis treenimata kehale mõjus just nii, nagu pildil näha. Kui sinna hiljem tagasi läksime, polnud enam mingeid judinaid, ainult süda läks pahaks.

Sellel paadirallil sai ikka püksitagumiku ja selja märjaks:)

Ameerika raudtee on ikka minu kõige lemmikum.

Väike õnnemäng käib ju ka lõbustuspargi juurde.

Esimesel päeval oli peaaegu 30 kraadi, järgmisel pisut üle 15. 

See draakon, mis kolm aastat tagasi lastele nii meeldis, oli nüüd totaalne "titekas" :))

Peale esimest lõbustuspargi päeva pikendasime loomulikult oma pileteid ka järgmiseks päevaks. Aga et reisil oleks ikka väike kultuurne-kasvatuslik aspekt ka juures, siis viisime lapsed Ateneumi Tove Janssoni näitusele, mis meile kevadel väga meeldis. Ega lapsed kogu näitust ära ei jõudnud vaadata, aga midagi nad üles noppisid ja nende sõnul neile meeldis küll. Pärast said nad Ateneumi aatriumis end ka muumideks kostümeerida.

Trammis

Viimasel päeval läksime Korkeasaari loomaaeda. Praami oodates tegid lapsed tutvust kullast mehega ja vaatasime, kui jultunud on Helsingi kajakad, kes turistidelt jäätiseid käest tahtsid tirida.

Mind ei jätnud need trammiliinid ikka rahule. Üritasin ka"vabal hetkel" neist sotti saada :)

Kullast mees ja pronksist naine puhkehetkel.

Praami peal Korkeasaari poole. Reis kestab 15 minutit.

Otsi fotolt prk Krentu ja prk Lõvi

Põhjapõdrad?

Selle loomaaiaga oli nii, et ma muudkui kippusin Kolmardeniga võrdlema. Ja no ei saa ikka võrrelda. Ma saan aru, et loomad ikka poevad peitu ja tahavad puhata, aga kui ikka puur puuri järel on tühjad, siis ühel hetkel ei tundu enam, et loomaaias oled. Õnneks jätkus lastel troopikamajas lusti kõvasti, sest seal ikka leidis lõpuks kõik maod ja konnad üles ka. Lastele meeldis tegelikult kõik seal, mina olin kriitiline vanainimene :) Minu jaoks päästis selle koha see maja. See on seal päris kaua juba seisnud ja seal on kohvik. Ja vaadake neid valgeid kardinaid! Mul tekkis tunne, nagu oleks ajas tagasi rännanud! Toidud olid ka maitsvad.

Kõige uhkem "puur" oli tehtud kodukanadele ja kukele.

Ja ei saa mina Helsingist lahkuda, kui pole käinud Esplanaadi kohvikus. Sealsed viinisaiad on parimad ilma peal.

No ja mina muidugi ei saa ju kuskil käia nii, et ma midagi ei osta.
Kõigepealt heegeldamise raamat Nudge poest. Mul on käistööraamatute vallas väike kriis viimasel ajal. Nagu ei taha enam ühtegi. No kui Saara kirjastuse omad välja jätta. Ma tahaks, et käistööraamat oleks ilusate fotodega, ilusa kujundusega, lahedate ja modernsete asjadega, värske, õhuline ja inspireeriv. Just inspiratsioon on põhiline, mida ma tahaksin ühest heast käsitööraamatust saada. See Virk kuri raamat on just selline. Sellepärast ta ostsingi. Ma oskan muidu heegeldada küll ja Pinterest on ka igasugu ideid täis, aga see raamat tundus kohe väga vajalik. Ilmselt mängis rolli ka see, et ta oli selles Nudge ülimalt inspireerivas poes :))

Ateneumist ostsin lastele kunstiraamatu.

Ja siis kaks asja, mis eelmisel reisil ostmata ja südamele jäid.
Kõigepealt Tove Janssoni elulooraamat "Tee työtä ja rakasta". Eelmisel korral mõtlesin nii:"Eveli, sa oled näituse mõju all ja sa ei vaja seda soomekeelset ega ka selle raamatu rootsikeelset köidet. Hoia oma rahakoti rauad vahel kinni ka." No ja küll ma ikka kahetsesin pärast. Nüüd heastasin selle suure vea :)))

Ja siis teine asi. See pross oli ka seal Ateneumi poes. Oli  päris kallis ja eelmisel korral mõtlelsin nii:"Eveli, sa oskad ise ka ehteid teha. Sa ei vaja seda prossi. Hoia oma rahkoti rauad koos." Ja kui ma koju jõudsin, siis jälle kahetsesin niiväga. Sest see pole mingi toorikule tehtud pross. Ja mul on nii palju riideid, kuhu see pross nii hästi sobib. Nii et heastasin ka selle vea. 

Ja kangapoes käisin ka ja ostin ikka viskoosi :)

Selline tore reis oli meil. Kui me viimaseks ööks Scandicu Grand Marinasse läksime, siis sain aru kui tähtis on inimese "puudutus". Igasugu uksekoodid hotellides on lõbusad, aga kui sind võetakse ikka naeratusega vastu ja soovitakse meeldivat hotellisviibimist, siis see on ikka hoopis midagi muud. See läheb nüüd vist juba Laulupeo teemasse, aga ma olin ikka üllatunud, et mulle, kellele igasugu masinad ja koodid väga meeldivad, selline inimlik lähedus nii palju korda läks. Mulle meeldis see naeratus, millega hotelli administraator meie lastele õhupallid andis. Ja mulle meeldisid väga need põlishelsinglastest pensionärid, kes meid juhatades omavahel tutvusid :) Ja mulle meeldis, kuidas Tove Janssoni näitus mind jälle puudutas. Sealt lahkudes olid mul jälle mõneks ajaks tiivad. Ja mulle meeldis kuidas me nagu hullud terve perega kell 23 mööda Aleksanderikatu trammi peale jooksime ja trammijuht meid ootas. Ja mulle meeldis väga ühe naise pilk, millega ta trammis meie pere  vaatas, kui me õnnelikult peale esimest lõbustuspargi päeva koju sõitsime. Ja mulle meeldis üks hallipäine-pikajuukseline vene keelt kõnelev (abielu)paar, kes laevas sealt ostetud mudelit kokku panid. Ja mulle meeldis, et kogu meie pere haaras tagasitulles joonistamispalavik.